Marje Metsur:

http://www.epl.ee/?kultuur=449127

Maak Pehh

Ma loodan, et ma needust ei saa kui ma seda ütlen, aga ma ei taha mitte kunagi enam näha "Macbeth"-i NO99's. See oli nii rusuv ja raske. Kui lõpus poleks olnud täringuveeretamist ja näitlejate muutumist sarkastilisteks inimesteks, oleks ma ilmselt 3 päeva vaikides ringi käinud ja mitte kedagi näha tahtnud.

Teksti ma jälgida ei suutnud. Esiteks ei saanud ma pooltest sõnadest aru, mida Jaan Tooming rääkis. Ja suur tänu talle selle eest, et tegi mulle lõplikult selgeks, kui tähtis on näitlejale teksti päheõppimine. No sorri, minu arust ei ole näitlemine võimalik, kui sa pead iga kahe sõna järel teksti vaatama.
Sisust ei saanud ma ka mitte midagi aru! Okei, nii palju tean, et nõiad ennustavad kellegi kuningaks saamist ja siis Macbeth tapab tolle ära ja saab ise kuningaks.. või kuidagi niimoodi oli. Aga mis möll ja sahmimine seal edasi oli? Seda ma enam jälgida ei suutnud. Umbes 35 minutit peale etenduse algust ma vaatasin kella ja mõtlesin, et issand, kas ma tõesti pean veel tund aega seda taluma?!

Enamus etendusest jälgisin ma ainult no-teatri poisse. Neid on väga ilus vaadata! :) Eriti jäi mulle silma Risto Kübar. Ka siis, kui nad seal kõik ühes pundis olid, vaatasin ma rohkem teda. Ta kohe oskab end nähtavaks teha. Iga tema liigutus on nii täpne, läbimõeldud, intensiivne.
Mõtlesin poiste suurepärast "taustaansamblit" vaadates, et kui tants ei käiks ümbes Macbethi ja leedi, kui tegemist oleks mõne teise looga, kui tegemist oleks teiste peaosalistega.. saaks sellest võib-olla lavastuse, mis mulle väga meeldiks. Kogu see šamaanilik temaatika: trummid, kraaksumised, kriiksumised, ulgumised.. kohati oli päris õudusttekitavad. Samuti oli põnev jälgida väikest varjudemängu lava taga.

Kahtlemata on tegemist elamusi tekitava lavastusega. Kahjuks mitte positiivses mõttes.

"Macbeth" - Teater NO99

Teie terviseks

Draamateater võttis peale umbes 10-aastast pausi taas mängukavasse lavastuse „Leekrüübe“, kus seekord peaosalised Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja rollid vahetasid. Mina vana lavastust loomulikult näinud pole, aga enne etendust mõtlesin, et näeksin nende osi pigem nii, nagu esimeses versioonis oli, kuna see tundub rohkem kokku minevat näitlejate loomustega. Aga siis tuli mul meelde, et Maria Klenskaja mängis ju väga värvikalt „Ohtlikus lennus“ pedantset politseiametnikku.
Lavastuse teemaks oli konflikt kunstniku hingega, liialdustesse kalduv ja erepunastes riietes proua ning üleni hallis, fakte armastava muinsuskaitseametniku vahel. Pealtnäha täiesti erinevad natuurid, kuid neid ühendas armastus ajaloo ja kauni arhitektuuri vastu. Kahe erineva tegelase vaheliseks ühendavaks lüliks saigi see 16. sajandist pärit sisemust põletav jook „Leekrüübe“...
Näitlejate mäng oli nauditav, kuigi ma ei ole veel siiani otsusele jõudnud, kas Kersti Kreismanni üle vindi keeratud teatraalsus mind ärritas või sobiski selline liialdamine sinna perfektselt. Maria Klenskaja mängis suurepäraselt rafineeritud ja väljapeetud daami, kes julges näidata põlastust prantslaste vastu ning kel silmad alati särama läksid, kui jutuks tuli mõni inglismaa monarh või kaunis arhitektuuriline hoone Londonis.
Kõrvalosaliste rollid jäid kahjuks imepisikesteks. Hilje Murel viibis lavas vast umbes 5 minutit kokku, kuid selle eest naerutas publikut kogu selle aja, mängides naiivset ja poolpimedat sekretärineiut. Ning Guido Kanguril tulevad napakate vanameeste rollid alati eriti ehedalt välja. Nii ka seekord.

Aga ei tekkinud minu jaoks kino Helioses seda intiimset õhkkonda, mis näiteks Linnateatris peaaegu alati tekib. Kuigi ma istusin eespool, ei tundnud ma, et etendus väga mind puudutanud oleks. Minu jaoks keskpärane lavastus. Mõne koha pealt meenutas ka natuke eelmist Priit Pedajase lavastust kohvijoomisest, kus oli samuti muusikat, valgust ja liikumist kasutatud minimaalselt (aga siiski on „Leekrüübe“ tunduvalt hoogsam ja põnevam jälgida).

"Leekrüübe" - Eesti Draamateater

Taevas ja päike ja heinamaa

Mul on kuskilt silma jäänud ühe teatrikriitiku arvustuse pealkiri: „Lustiga tehtud, lustiga mängitud, aga..“ Täpselt samasugune mõte tekkis mul peale „Päike soojem, taevas sinisem“ vaatamist. Võib-olla olid ka mu ootused liialt suured, sest tutvustuse järgi tundus huvitav lavastus olevat: Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud.
Kõik oli tore, lapsed mängisid, jooksid, kaklesid, karjusid, naersid, olid hirmul. Aga ootasin siiski, et midagi juhtuks. Korraks, siis kui mängu tuli Margus Tabori Donald, tekkis lootus, et nüüd alles hakkab see tõeline lugu hargnema. Aga kahjuks jäid need tagakiusatud Donaldi stseenid lühikeseks.
Ei tea, kas ongi mõtet hakata näitlejaid kiitma.. :) See on juba peaaegu iseenesestmõistetav, et Linnateatris ainult häid kohtab.

„Päike soojem..“ lavastuse panen ma omi mõtteis samale tasemele „Murdlainetusega“. Mõlemad räägivad maailmast veidi teistsuguse vaatenurga alt vaadatuna. Mõlemil on huvitavad ideed. Mõlemil saab nii naerda kui nutta. Mõlemil on huvitav lavakujundus. Mõlemil on väga head näitlejad.. ja mõlemi puhul unustad sa vaadatud lavastuse juba järgmisel päeval.


"Päike soojem, taevas sinisem" - Tallinna Linnateater