Kui üht lavastust nii palju üles haibitakse, tekivad paratamatult mingid ootused. Ja mida suuremad on ootused, seda suurem võib pettumine olla.
Ei saaks öelda, et olen pettunud. Kuid ei saa öelda ka, et „Ingel, ingel..“ vastas mu ootustele.
*Kui laval on Katariina Lauk ja Marko Matvere,
*kui näidendi kirjutab Andrus Kivirähk spetsiaalselt Katariinale,
*kui tegu on VAT Teatriga,
*kui tegu on 2 inimese tükiga,
siis paratamatult tekkisid minus teatud ootused ja lootused, mida ma etendust vaadates näha, kuulda, tunda tahtsin.
Ma ei tea, miks Katariina Lauk tahtis oma näidendit saada. Kui sellepärast, et ta võib-olla piisavalt mitmekülgseid rolle mängida ei saa, siis oli näidendis enda oskuste näitamise kohti vähevõitu. Kogu näidend kulges suhteliselt ühesuguselt, kui mõned sissekirjutatud raevu- ja nõrkushood välja arvata.
Kui Katariina Lauk tahtis, et just Andrus Kivirähk midagi kirjutaks, siis oli seal Kivirähkile omast huumorit vähe, kui üldse.
Muidugi, teema iseenesest oli huvitav. Eluks ajaks vangi mõistetud töölisrahva õiguste eest võitlev Maria (kes ise pole oma elus päevagi tööl käinud) ja temasse kiindunud vangivalvur.
Enim meeldis koht (sest ma ise tunnen aeg-ajalt sama), kus Maria rääkis, kuidas ta igal aastal ootab sirelite õitsemist, et siis läbi sirelilõhna tunda vabadust ja muretust.
Meeldis jällegi videoinstallatsiooni kasutamine. Seitsme surmapatu projekteerimine, sireliõied või kahe inimeste varjud seinal edasi tegutsemas siis kui füüsilistel kehadel vangikongis piir ette tuli.
Aga kõige rohkem pani mind hämmastama lavastuse viimane lause. Mitte lause ise, vaid kuidas seda öeldi. Ma ei oska mõista inimest, kes suudab endas 14 aastat viha hoida. Ja tänu sellisele lõpule jäi mul saalist lahkudes üpriski halb tunne sisse.
Ootasin rohkem midagi hingele..
Siim Vahuri foto
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar