Armastuse pärast

Sõitsin täna trollis (mitte trammis :D ). Trollijuhil oli neoonkollane vest konksu otsas rippumas. Ma ei suutnud naeru pidada.

On kahte sorti lavastusi, mis pikaks ajaks meelde jäävad ning aeg-ajalt, suvalistel hetkedel, kuskilt mälusopist esile kerkivad. Ühed on sellised, mis sügavalt su hinge puudutanud ja sind täiesti läbi raputanud on ja teised on sellised, kust sa saad sellise positiivse energialaengu, mille toel sa parimal juhul vähemalt nädala naeratus näol ringi käid ja tunned, kuidas elu on ilus ja kõik mured on tühised. Viimasesse kategooriasse lisandus „Nafta!“ ja „Kivid sinu taskutes“ kõrvale nüüd üks uus lavastus juurde: „Hecuba pärast“ Tallinna Linnateatris.

Tükk koosneb erinevatest etüüdidest, rollidest ja tegelastest nii lavalt kui päris elust. Kohati meenusid mulle ka „Genoom“, „Kivid ..“, „Ruja“, „Mehed ei nuta“.. inimesi enda elust ja palju palju muud toredat...
Kõik 6 näitlejat näitasid end natuke uuest küljest. Mõni rohkem, teine vähem, aga suurim üllataja oli Veiko Tubin. Hästi tabatud vene aktsent samuti.

Vaatasin oma sellel aastal külastatud etenduste nimekirja ja jah, mu tunne oli õige: ma pole vähemalt 3 kuud nii palju naerda saanud.. :)

Mõtlesin pikalt, et kas annab ka millegi üle viriseda. Esialgu ei tulnud midagi meelde: muusika oli mõnus: Jaak Joala ja DJ Bobo, tekst oli vaimukas, tegelased olid naljakad ja ehedad, isegi kavaleht oli äge! Lõpuks tuli meelde, et üks stseen kippus venima. Vist oli see EKG värk. See oli sellepärast, et just enne seda koukis Argo prügikastist pokaali salatit ja konjaki välja, mis minu meelest oli selge vihje sellele, et nüüd hakkab vaheaeg ning ma olin juba valmis ruttama oma topsikese ülimaitsva Linnateatri kohvi järele :D Aga võta näpust.. etendus läks veel päris pikalt edasi.

Kaks lemmikuimat stseeni (valida oli raske):

Egotsentrikust lavastaja Argo Aadli räägib Hamleti sünnist ja õnnetute kaasnäitlejate kitsaskohtadest.

Lõvi nimeline MuPo Veiko Tubin koolitab piletikontrolöre jäneseid püüdma ja räägib vahele traagilistest juhtumitest Moskva kolleegidega.

Ei tea, kas näitlejad jõudsid lõpuks vastuseni küsimustele, et kes nad on ja miks nad seda teevad? Aga äkki aitab neil vastuseid leida teadmine, et nemad on need, kes annavad publiku hingele midagi sooja ja ilusat, mida võiks nimetada armastuseks teatri ja näitlejate vastu.

Mõni mees oli isegi valmis triatloni läbima pärast etendust! :)

"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater

Minge ammutage teiegi teatrist üks tubli annus elujaatamist.

Kunstist. Subjektiivselt.

Enne No99’s etendunud „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ üritasin seekord iga hinna eest vältida mingeid eelarvamusi ja eelhäälestust. Otsustasin mitte lugeda arvustusi või blogisissekandeid. Seekord õnnestus. Peaaegu. Vilksamisi nägin „Postimehes“ pealkirja, milles sisaldus sõna „skandaalne“, Linnateatri Veiko kirjutas Twitteris, et etendus võinud olla tund aega lühem ning tagatipuks küsis sõber läbi MSNi, et kas ma lugesin „Postimehe“ arvustust. Ühesõnaga oli mul selge, et tuleb valmis olla millekski ootamatuks.

Lavastus oli nagu mix kõigist teistest NO-teatri lavastustest, kuid samas ka midagi täiesti teistsugust. Argumentide esitamise asemel neid näidati. Rääkimist oli üldse suhteliselt minimaalselt. Kõige rohkem sai sõna kultuuriminister, keda kõige vähem lavale lasti.
Näha sai erinevaid kunsti- ja kultuuriliike: tantsu, laulu, ooperit, sporti, kujutavat kunsti ning loomulikult ka teatrit. Ärimeest, kelle silmis näitleja rahaahne koletis on, tavalist maksumaksjat, kes kunsti ei mõista ning ajakirjanikku, kelle küsimusteks oli, kuidas kultuuriinimene end vormis hoiab või mis on tema pööraseim ese garderoobis.

Minu jaoks oli kaks positiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses jäljendati erinevaid spordialasid, mis oli äärmiselt leidlikult ja vaimustavalt lahendatud. Teises eksponeeriti surnud inimest elusatele jänestele, kes olid tulnud, brozhüürid käes, kunstinäitust külastama ning sattusid suurde segadusse eksponaadist, mis oli neile mõistmatu ning mida polnud kuskil kirjas.

.. ja kaks negatiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses kooris Risto end paljaks. Jälle. Ainsaks kehakatteks oli tal must sokk. Ja hakkas kultuuriministrit ahistama teda pikali tõugates. Piinlik oli vaadata.
Teises korraldati kappa kusemise võistlus, kus proua kultuuriminister korralikult märjaks sai.. Ka oli piinlik vaadata!
Kuigi igal pool korrutatakse Laine Jänese tegelase ületähtsustamisest lavastusest, siis ausalt, mul hakkas Laine-Jänesele-äravahetamiseni-sarnasest-kultuuriametnike-üldkujust etenduse lõppedes päris kahju.

Minu jaoks ei näidanud näitlejad endis mingeid uusi tahke, kõik vanas-tuntud headuses. Erandiks võib-olla ühes stseenis Rasmus Kaljujärv, kelle vihast näost punasena röökimine eriti usutavalt välja tuli.

Joseph Beuysi päris surnud jänes söödi ära, meie kultuuriministrist sai lõpuks spordiminister ja internetikommentaatorid peavad end endiselt maailma targemateks inimesteks.

Tegelikult mulle see lavastus meeldis, aga kas ma läheksin veel vaatama? Kindlasti, kui seal ei näidataks rohkem paljas-koer-mees-Ristot ja kappa kusemist. Praegu aga... ei ole kindel.



"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - Teater NO99

Soovin tutvuda

Mulle tundub, et suhtekomöödiaid kirjutades-lavastades on väga lihtne langeda labasustesse. Õnneks ei juhtunud seda Ott Aardami tükiga „Börs ja börsitar“.
Värvikad tegelased, vaimukad dialoogid ja väga head näitlejad.

Teatrist lahkudes oli umbes sama tunne nagu oleks sõbrannaga kinost mõnd romantilist komöödiat vaatamast tulnud – lihtsalt mõnus positiivne emotsioon ja muud polegi vaja.



"Börs ja börsitar" - Ugala

Räägitagu

Keegi ütles kord, et rääkima peab nii, et kuulaja näeks rääkija juttu, tunneks samu lõhnu, näeks samu värve, kuuleks samu helisid.
Kirjanike majas maalivad rääkivad teatritudengid kuulajaile pildi ühest „hämaravõitu“ juhtumist, kuidas sekretär taksoga töölt koju sõitis.

(Otseses kõnes kirjutatud hämaravõitu (Undi lemmiktermin!) loos "Räägivad" (kirjutatud 1948) on tegelasteks direktori sekretär Eerika, kellel oli valus kogemus Taksojuhiga; Eerika Mees, kes otsustas olla mees; nende 13-aastane tütar Lola; Kassapidaja, kellel kurvad mälestused noortest teatrigeeniustest; Marju, kelle süütuse võttis formalistlik poeet Venemaalt; Katlakütja, kes harrastab parateadusi ning unistab Pamiirist; Direktor, kes loodab hoida asjad mõistlikkuse piires; Varustaja, kes ei saa aru, miks armastusfilmid on noortele keelatud, aga sõjafilmid lubatud. Tegelasi on veelgi: Koristaja, Asedirektor, Miilits ning keegi Tundmatu, kes püüab hämaravõitu loosse selgust tuua.)

Vaatamata asjaolule, et kogu etenduse jooksul muud ei tehtagi, kui ainult räägitakse, oli seda päris põnev jälgida. Sellepärast, et näitlejad loovad kohe publikuga kontakti, jutustavad oma lugusid mööda saali ringi käies, inimeste vahel jalutades ja neile otsa vaadates.

Esietendusel juhtus ka üks naljakas viperus. Keset etendust läks elekter ära :) Ma juba kujutasin ette, et pimedus ongi etenduse osa ja ootasin südame värisedes, et kui tuled kohe jälle süttivad, seisavad näitlejad oma jubedate maskidega mu ees, vaatavad vaikides otsa ja mul jääb ehmatusest süda seisma. Aga siis hakkas mingi sebimine, lülitite klõpsimine ja ruloode ülestõmbamine, ja ma sain aru, et see oli siiski kogemata, kuigi vabalt oleks võinud selle ka lavastusse sisse panna, kuna tegu oli ju n.-ö. hämaravõitu looga ja pimedus tekitas publiku seas parajat elevust. Näitlejad ise tulid asjast väga hästi välja. Jätkasid mängu, nagu midagi polekski juhtunud ja Mait Joorits ütles veel midagi taolist et: „te võib-olla pimedas hästi ei näe aga mina olen see, kes enne .... „

Kogu 24. lend küll ei mänginud, aga endiselt meeldisid Marta Laan (Eerika) ja Mait Joorits (Varustaja), samuti ka Marko Leht (Katlakütja), Hendrik Toompere jun (Tundmatu) ja Sandra Üksküla (kassapidaja).

"Räägivad" - Lavaka 24.lend