2013

Ohhoo.. küll oli kesine teatriaasta! Jõudsin sinna kõigest veidi üle 20 korra. Osalt on tüdimus peal ja osalt on rasked ajad lõpuks ka minuni jõudnud. Mitte ei raatsi enam 17-18 eurot iga etenduse peale kulutada.. peab rohkem valima.

Eelmise aasta “balletilubadust” suutsin täita – 5 etendust.

Teist korda käisin vaatamas “Casanovat” (külalisetendus Estonias). Rahvas plaksutas tantsijad 5 korda tagasi ja lõpus trambiti jalgu. On vaja veel midagi lisada? :) Vahepeal oli kuulda, et jaanuaris 2014 plaanitakse viimaseid etendusi, aga tundub, et Vanemuine on aru pähe võtnud ja jättis “Casanova” mängukavasse.

Vanemuises sai veel vaadatud “Raimondat”, aga see oli surmigav.

Estonias oli ka üks surmigav ja koledate kostüümidega “Tuhkatriinu”, üks lõbus ja lihtne “Rosalinde” ning üks osaliselt lummavalt ilus ja sensuaalne ning vahepeal igavavavõitu “Modigliani – neetud kunstnik”. Kuid hetked Modigliani ja tema muusa vahel olid igati väärt teatrikülastust.

Uueks aastaks on varutud “Manoni” pilet.

Aga sõnateatrist siis..

Oma lemmikteatrisse Tallinna Linnateatrisse jõudsin täpselt 5 korda. Üks neist kordadest oli hooaja avaüritus “4x10”, mis oligi minu jaoks Linnakast selle aasta eredaim mälestus. “Kolm vihmast päeva”, “Utoopia rannik I osa”, “Kassirabal”, “Neli aastaaega” jäid kõik minu jaoks kaugeks ning on juba unustustehõlma vajunud.. Võib-olla ainult “Utoopia rannik” pakkus veidi märkimisväärsemaid hetki nendest neljast, kuid ootused oli märksa suuremad kui tükk ise.

NO99-s käisin ühe korra ja mitte omal algatusel. “Ilona. Rosetta. Sue”. No ei ole minu maitse, kohe üldse ei ole. Ausalt öeldes ma isegi enam ei viitsi ennast NO-teatri tegemistega kursis hoida. Mõnes mõttes natuke kahju, et kuna ka näiteks Lavaka 26. lennu tegemised suuresti NO-teatri tiiva all on käinud, siis on nemad samuti mu vaateväljast eemale jäänud. 2012 sai viimati nähtud nende “Pedagoogilist poeemi”, mis mulle üldse ei meeldinud ja pärast seda kadus ka selle lennu vastu suurem huvi.

Von Krahlis käisin ka korra. Juttude põhjal ootasin "Bloody Maryst" mingit ülipõnevat ja pingelist lugu, aga mulle pakuti hoopis janti koos Piibi ja Tuuduga.

Selle aasta parimad elamused sain Eesti Draamateatrist, lisaks paarile halvale..

Minu arust üks väga halb lavastus on äsja välja tulnud “Leke”. Lootsin, et Jordi Garcelani sulest tuleb veel midagi “Grönholmi meetodi” sarnast põnevust, aga võta näpust.. lahkusin teatrist üpriski halvas tujus. Oleksin tahtnud vaheajal ära tulla, aga AINUKE asi, mis mind kinni hoidis, oli lootus mingile põnevale puändile. Tühi vaev oli loota! Aga noh, publikule tundus selline mõttetu ja ropendamist täis tükk peale minevat..

Teine suur pettumus oli “Tuhk ja akvaviit”. See polnud isegi mitte naljakas! Jälle üks rikutud õhtu.

Selle eest üks tore lavastus oli “Külaline”. Esiti oleks ma selle oma mängukavast välja jätnud, aga üks mu tuttav soovitas ning otsustasin proovida. Tõnu Oja Külalisena! Oma vaimusilmas poleks küll kuidagi julgenud Külalist sellisena ette kujutada.. :)

Selle aasta üks parimaid teatrielamusi oli “Kollaborandid”. Kui näidendi on kirjutanud mu mitme lemmikfilmi stsenarist, lavastanud Merle Karusoo ja Bulgakovit mängib Hendrik Toompere, siis mida enamat võiks üks minusugune teatrisõber veel tahta! Omamoodi vürtsi isiklikule kogemusele lisas ka tõik, et järgmisel hommikul pärast etendust läks lahti trall Sirbi ümber.

Minu kõige-kõigem teatrielamus jääb aasta lõppu. See etendus oli “Orvud”. Täis emotsioone, põnevust, naeru, pisaraid.. väga häid rolle.. Ma arvan, et ma lähen seda varsti uuesti vaatama.

Seekord siis niiviisi. Head uut aastat!

2012

Jälle aastake möödas ja jälle pean nentima, et pole suutnud end kordagi kokku võtta, et mõnest nähtud elamusest paar rida kirja saada. Üritanud ju olen, aga millegipärast tuleb see nii raskelt ja avalikkuse ette ei taha neist käkerdustest midagi tuua :)

Sel aastal käisin teatris 45 korda. Sellest 3 etendust olid nö harrastus- ja/või tudengiteatris, üks Inglismaal Londoni teatris, mille nime ma ei mäleta ja mille lavastus oli halb ja igav, üks tantsulavastus ja üks ballett. Muide, ballett "Casanova" Vanemuises oli üks mu selle aasta eredamaid teatrielamusi. See oli üldse mu elus kolmas balletilavastus ja ma olin tõesti meeldivalt üllatunud, et ballett võib olla nii äge! Kaasaegse muusikaga, ilusate kostüümidega, huvitavate tantsudega... Aastal 2013 kavatsen kindlasti veel mõne balletilavastuse ette võtta.

Vaatasin oma nähtud etenduste nimekirja ja enda poolt antud hindeid ning pidin tõdema, et suhteliselt kesine teatriaasta oli minu jaoks. Suurimad elamused jäid aasta esimesse poolde, teises pooles oli palju keskpärast ning isegi neid, kus ma tõsiselt pettusin.
Huvitav on ka see, et sel aastal paljukiidetud lavastused said minu poolt hoopiski alla keskmise hinnangu. Nagu näiteks Vanemuise "Karjäär", VAT Teatri "Nisa", Tartu Uue Teatri "Vanemuise biitlid" ja "Naised valitsevad maailma", NO99 "Suur õgimine"...
Ja jällegi mitmed minu poolt kõrge hinnangu saanud lavastused on juba kahjuks mängukavast maas: NO99 "Misery", Draamateatri "Jaan Umbi lugu", Tartu Uue Teatri "Raudmees", Draamateatri "Tuhkatriinumäng". Õnneks on veel mängukavas alles Tallinna Linnateatri "Maailmale nähtamatud pisarad" ja "Aeg ja perekond Conway" (seda käisin sel aastal veel kaks korda vaatamas).
Endiselt domineerivad minu listis Tallinna teatrid, väikese erandiga Tartu näol, kuhu mul on aeg-ajalt võimalik põgeneda pealinnast. Sel aastal siiski õnnestus näha päris mitmeid teiste teatrite külalisetendusi samuti, aga kuna enamusi mängitakse siin esmaspäeviti, siis kahjuks esmaspäeva õhtud on mul suurema osa aastast muu tegevusega sisustatud. Suvelavastusi ei näinud ma sel aastal ühtegi.

Loodan, et 2013 tuleb kõigile parem aasta :)

2011 linnulennul

Tundub, et teatriblogijad on pea viimseni ära väsinud. Väga kahju. Aga noh, ega ma ise sugugi parem ei ole. No lihtsalt ei suuda end kokku võtta kirjutamiseks.

Aga et midagigi üles tähendada, panin kiirelt eelmise aasta teatrikülastustest mõned märksõnad kirja. Nimekiri on suvalises järjekorras.

“Scapini kelmused”
Elmo Nüganen. Tallinna Linnateater
Ma sain ikka südamest naerda aeg-ajalt. Just täpselt selline suvelavastus nagu peab. Natuke teravmeelset nalja, natuke lihtsat nalja, koomilised tegelased, toredad rollid, üllatused ja trikitamised. Ma kujutan ette, et neile oli see küll väga suur elamus, kes ei teadnud, et Lavakas õpivad ühed kaksikutest vennad :)

“Amy seisukoht”
Mladen Kiselov. Tallinna Linnateater
Selle lavastuse ainuke väärtus minu silmis on kahel näitlejal – Anu Lamp ja Hele Kõrve. Milline võimas ema-tütre duett-duell! Hele Kõrve ei ole just mu lemmiknäitlejate nimistusse kuulunud, kuid selle ja “Koletis kuu peal” rolliga on ta vaikselt hakanud südamesse pugema.

“Koletis kuu peal”
Madis Kalmet. Tallinna Linnateater
Rusuv. Kohe valusalt rusuv lavastus. Õnneks lõpupoole läheb helgemaks ja rõõmsamaks.

“Biloxi Blues”
Sander Pukk. Tallinna Linnateater
Minu aastaauhind läheb Sander Pukile ja trupile. Ja Rain Simmulile vahukooretort kirsiga.

“Ird, K”
Ivar Põllu. Tartu Uus Teater
Minu esimene Tartu Uue Teatri külastus. Pettuma ei pidanud küll mitte kuidagi. Nero Urke oli suurepärane ja ega Katrin Pärngi kuidagi maha ei jäänud. Meeldisid ajastute kirjeldused läbi lavakoristaja. Tükk oli vaimukas, tempokas. Väga mõnus teatrielamus!

“Võtame uuesti!”
Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Teater NO99
Issand, milline piin see oli! Minu taga istuvad naisterahvad lausa ruigasid naerda. Ma tundsin iga nende naeru oma kuklakarvadel ja mul hakkas järjest rohkem vastik. Ma vaatan, et neile, kellele tükk meeldinud on, ütlevad õigustuseks, et aga tegu on ju NO-teatri näitlejatega ja see teebki lavastuse heaks. Mind nad kahjuks ära osta ei suutnud. Noh, positiivse poole pealt: ma ei pidanud piletiraha kulutama, Risto Kübar teeb koomilise rolli, hea meel oli Jaak Printsi üle pika aja näha (ma pole juba päris pikalt NO-sse juhtunud, viimati vist eelmine kevad). Lavastusest meeldis enim see koht, kui nad lava taga mängisid. Just liikumise osa, kus näiteks pudelit peideti ja käest kätte anti. Tundub, et see nõudis päris kõvasti harjutamist.

“Punane”
Priit Pedajas. Eesti Draamateater
Ei saaks öelda, et meeldis. Samas ei saaks ka öelda et üldse ei meeldinud. Pärast etendust uurisin natuke Rothko kohta, vaatasin pilte tema teostest. No mitte ei mõista kunsti!

“Augustikuu”
Priit Pedajas. Eesti Draamateater
Kui aus olla, siis ei meenu mulle üldse, millest “Augustikuu” täpselt rääkis. Mingi peredraama oli. Minu jaoks oli sisu üpris igav. Aga seda ma mäletan küll, et tundsin end äärmiselt aupaklik olevat seal esimeses reas, kui minu ees laval olid Eesti teatri tippnäitlejad. Mõtted rändasid mitu korda mu enda emale, kes elab seal kaugel Lõuna-Eestis ja on Draamateatris käinud vist vaid 1-2 korda ja ilmselt ei ole mitte kunagi päriselus näinud Ita Everit. Tea, kas näebki kunagi.

“Kuni inglid sekkuvad”
Uku Uusberg. Eesti Draamateater
Lavastuses oli päris palju väga ilusaid mõtteteri, aga kahjuks ei haakunud need omavahel ühte tervikusse.

“Aeg ja perekond Conway”
Elmo Nüganen. Tallinna Linnateater
Selle lavastuse peale mõeldes, tuleb mul meelde üks raamat, mille pealkiri on “Hingele pai”. Ma pole seda raamatut küll kunagi kätte võtnud ega ei tea, millest see räägib, kuid “Aeg ja perekond Conway” jättis just sellise hea tunde hingele. Sisu poolest oli tükk kergemapoolne, mis erilist mõtteainet ei pakkunud, aga need näitlejad, need kostüümid.. See on ikka midagi erilist küll, kui istud esireas ja sinu ees seisavad pea kõik su lemmiknaisnäitlejad, kes näevad lihtsalt vapustavad välja! Erilise sooja tundega meenutan Ursula Ratasepa tegelast ja rolli.

“Marquis D’Artiste”
Hendrik Toompere jr jr. Eesti Draamateater
Nautisin näitlejatöid. Hendrik Toompere jr ja Jan Uuspõld.

“Kihvad”
Auri Jürna. VAT Teater
Lavastuslikult jäi liiga nõrgaks, kuid ometigi leidsin end veel mitu päeva hiljem tükile mõtlemas. Tõnn Lamp tegi väga hea rolli 5-aastase poisina. Jekaterina Nikolajeva oli ka hea.

“Gizzelle”
Sasha Pepeljajev. Tallinna Linnateater
Kui silme ees ja mälestustes mõlgub selline äge lavastus nagu “Margarita ja Meister”, siis on raske ootusi mitte üles kruvida. Ja kahjuks “Gizzelle” minu ootustele ei vastanud.

01062010 kell 2140 @ ETV

TULEMINE

Improteater tuleb taas

http://www.improteater.ee/
Eesti Improteater läheb tagasi teatri lätete juurde ja lisab loomise rõõmule elukutseliste oskused. Helsinki improteatri “Stella Polaris” asutajaliikme Jarmo Hyttineni meistriklassi viimane nädal toimub seekord Tartus, kus uusi võtteid lõpuni lihvitakse. Esmakordselt astume vastomandatud improtehnikatest kavaga "IMPROgress"mentaalsele surutisele vastu:

3. ja 4. aprill kell 19:00 Telliskivi Loomelinnakus. Pilet 60/80.


Minge kohale ja "tellige" endale täpselt selline etendus nagu te ise tahate :)
Minu jutt Improteatrist.

Kes kardab Virginia Woolfi rohkem?

Ma valetaksin, kui ütleksin, et Linnateatri „Virgina Woolfi“ vaatama minnes ei olnud mul mingeid ootusi ega eelarvamusi. Vastupidi! Ma arvasin teadvat täpselt, mismoodi see lavastus välja näeb, mismoodi mängivad Andrus Vaarik, Epp Eespäev ja Argo Aadli.
Veelgi enam.. ma siiralt uskusin, et mitte mingil juhul ei saa Linnateatri VW olla parem Teater NO99 omast. See lihtsalt ei ole võimalik, sest NO-teatri oma oli ju suurepärane.

Kuidas ma eksisin! Vot see oli tõesti öö, mida ei unusta!

Suurimaks kaalukausiks ja Linnateatri kasuks mängis kohe kindlasti mängukohaks valitud Kammersaal. Mahutab see ju kõigest 70 inimest ning ruumi on üpriski kitsalt. See omakorda loob fantastiliselt mõnusa ja intiimse atmosfääri. Täpselt vajaliku, et iga teatrikülastaja tunneks end justkui ise Martha ja George’i kodus külalisena.

Juba etenduse algus oli närvekõditav. Sa istud kellegi elutoas täielikus pimeduses ning kuuled, kuidas trepikojast lähenevad kahe inimese hääled. Uks keeratakse lukust lahti ning keegi kobab mööda tuba ringi ja otsib lambi lülitit.
Mäng algab. Sa oled selle mängu sees. Täielikult. Sa kuuled iga pisematki heli, ohet, sahinat. Sa kuuled, kuidas Martha jääd sööb. Sa tunned parfüümi lõhna, mida ta kannab. Sa ei söanda hingatagi, kui samal ajal tegelased üksteist vihaselt põrnitsevad ja minuti jagu vaikivad. Sa pead pidevalt oma jalgu koomale tõmbama, kui tegelased mööda tuba ringi liiguvad.
Ahjaa.. ainuke asi, mida siin lavastuses ei tunne, on alkoholilõhn.. kuigi juuakse palju. Peaaegu, et ämbriteviisi. :)

(Linnateatri lavastuse kasuks mängib ka kindlasti hetkel see, et mul on see lihtsalt paremini meeles, kuna nägin seda kõigest paari päeva eest. NO-teatri oma aga juba paari kuu eest.)

Hendrik Toompere George oli rohkem kavalam ja mängulisem. Andrus Vaarik aga pisut maniakaalsem. Isiklikult sümpatiseerib Toompere mulle rohkem, aga antud rollide puhul olid mõlemad minu silmis üpriski võrdsed. Martha rollidega oli täpselt vastupidi, Epp Eespäeva Martha tundus mängulisem ja Marika Vaariku Martha jällegi veidi südametum. Siin meeldis mulle Epp Eespäev tiba rohkem.

Kullakese (või Honey) rolli puhul peab ütlema, et Mirtel Pohla Honey oli täiesti võrdväärne vastane oma lavapartneritele, samal ajal kui Kristiina-Hortensia Port jäi rohkem tahaplaanile ning näis olevat Nickile rohkem justkui koormaks kaasas.

Mis mulle Argo Aadli Nicki rolli juures meeldis, oli see, et Nick sai ju oma magistrikraadi 19-aastaselt (oli vist nii?), mis tähendab, et ta pidi ikka päris taibukas noormees olema. Sergo Varese puhul tundus roll üheplaanilisem, kus Nick oligi kohe algusest peale Martha-George’i mängukann, aga Argo Aadli rolli juures oli Nickis veidi rohkem sellist üleolevust ning taiplikust, kus ta sai aru, miks ta külla kutsuti ning üritas esialgu vastu võidelda. Kuigi jah, lõpuks andis Argo Nick ka alla ning lasi mängul jätkuda, suutmata enam sekkuda.

Linnateatri lavastuse juures meeldis mulle rohkem ka stseen, kus Martha pidi laskma Nickil end n-ö ära võrgutada. Sergo Varese Nickil kukkus see kuidagi eriti hädiselt ja tobedalt välja, kui ta Marthale põhimõtteliselt lihtsalt peale ronis. Argo Aadli Nicki ja Epp Eespäeva Martha vahel aga toimus väike erutav flirtki.


Lavastaja Mladen Kiselov oli ise ka kohal ning paistis väga õnnelik olevat. Põhjusega.

Ja kui nüüd natuke fantaseerida, siis oleks päris äge, kui Linnateater ja NO-teater teeks selliseid n-ö VW sõpruskohtumisi, kus osatäitjad kahe teatri vahel ära segatakse :)


Vau.. Linnateater on end taas kogunud peale raskeid ja segaseid aegu ning jätkab oma võidukäiku teatrimaastikul. Peale ridamisi üpriski keskpäraseid uuslavastusi nüüd sellised pärlid järjest.. „Hecuba pärast“, „Meie, kangelased“, „Ma armastasin sakslast“ ja „Kes kardab Virgina Woolfi?“. Imetlusväärne!


"Kes kardab Virgina Woolfi?" - Tallinna Linnateater



"Kes kardab Virginia Woolfi?" - Teater NO99

Hüvasti, 2009!

Enne kui jaanipäev käes, pean ära märkima eelmise aasta enda lemmikud. Kahjuks pole enam blogimises nii tubli olnud, kui varasemalt, aga eks ma hakkan jälle kunagi kirjutama.. kui vaim peale tuleb :)

Nähtud etendusi 41
Neist 2009.a esietendunud 18

Meeldejäävaimad lavastused: "Pea vahetus“ (NO99), „Hecuba pärast“ (Linnateater), „Kes kardab Virginia Woolfi“ (NO99) ja „Ma armastasin sakslast“ (Linnateater).
Minu poolt äramärkimist väärivad veel "Boulgakoff" (Draamateater), "Kummitus masinas" (Von Krahl ja lavaka 24. lend), "Meie, kangelased" (Linnateater), "Margarita ja Meister" (NO99 ja lavaka 24. lend).

Meeldejäävaimad rollid: Hendrik Toompere jr ("Boulgakoff", "Kes kardab..") ja Priit Võigemast ("Pea vahetus" ja "Ma armastasin sakslast").
Kui meesrolle võisin nimetada kasvõi une pealt, siis naisrollide meenutamiseks kulus mul tükk aega. Lõpuks jäi üks: Sandra Üksküla Uusberg ("Pikk pink").
Aga märgin ära veel Anu Lamp ("Meie, kangelased" ja "Nii see on.."), Eva Klemets ("Onu Tomi onnike"), Mirtel Pohla ("Onu Tomi onnike") ja Merilin Kirbits ("Theised" ja "Kollane kass katusel").

Muide.. kui kõik etenduste pikkused kokku liita, siis teatris veetsin ma eelmisel aastal 4 päeva ja 6 tundi.
Ja teatripileti hind oli keskmiselt 180 krooni. (Tallinna teatrites, teisi külastasin väga vähe).

Loodame 2010.ndalt aastalt sama toredaid teatrielamusi!

Kollane kass katusel

USAs jooksis aastaid ülipopulaarne telesari „Whose line is it anyway?“. Alguse sai ta küll Suurbritanniast ja vist isegi mitte telest vaid raadiost. Brittide varianti pole ma näinud, kuid selle eest on pea kõik USA viimaste aastate saated nähtud. (vt youtube).
„Whose line“ meenus mulle taas tänu Improteatri etendusele Tallinnas.

Tavaliselt olen ma uute asjade puhul veidi skeptiliselt meelestatud. Samamoodi läks ka Improteatriga. Kas tõesti suudab 2 tundi järjest improviseerimine ka publikut köita või on see rohkem ikkagi tegijate ja tegemise rõõm?
Aga.. aga.. peab ütlema, et mulle täitsa meeldis ja ma vaataks neid veel, kui võimalus tuleb. Pealegi on ju iga etendus täiesti erinev.

Etendus koosnes kahest osast. Esimeses osas jagati näitlejad kahte võistkonda ning siis hakati üksteisele nö väljakutseid esitama. Võistkonnad valisid ise tehnika ning publik ütles mingi teema, tegevuse või tegelased. Nii palju vist oli ette valmistatud, et märkmikus olid neil erinevad tehnikad kirjas, mille hulgast siis valiti.
Teises osas enam võistkondi ei olnud. Lavale astus see, kes tahtis ja kasutas tehnikat, mis pähe tuli.
Ma vaatasin, et läbi improvisatsiooni oleks päris palju võimalik arendada enda erinevaid külgi. Tähelepanuvõimet – seda nõudis näiteks tehnika, kus igale näitlejale anti oma märgusõna ja kui keegi jutu sees sõna mainis, pidi vastav näitleja stseenist lahkuma. Samamoodi tehnika puhul, kus märguandeks oli teatud kokkulepitud liigutus. Vahepeal elati küll oma rollikesse nii sisse, et ei pandud tähelegi, et mitu korda kõlas nende märksõna stseenist lahkumiseks.
Loogilist mõtlemist – parajaks pähkliks osutus kahele tütarlapsele tagurpidi stseen, kus tuli kogu stseeni mängida tagantpoolt ettepoole. Iga lause vajas neil päris pikka mõtlemist ning lõpuks läks ikka veidi sassi :)

Ma olen alati olnud seisukohal, et meestel on tunduvalt parem huumorisoon kui naistel. Selles etenduses sain jälle kinnitust. Mängiti stseeni nii, et see, kelle repliigi peale publik naerma hakkab, peab stseenist lahkuma. Erki Aule saigi ainult ühe repliigi kaupa mängida, samal ajal kui tüdrukud samas stseenis muudkui üritasid ja üritasid, aga suutsid ikka tükiks ajaks lavale jääda.

Ma usun, et mängimise kogemusega tulevad kindlasti ka paremad tulemused. Kaob kartus ja tekib näiteks ka tugevam side kaasnäitlejate vahel, kus igaüks ei rabele enda eest vaid luuakse mingi ühine asi.

Näitlejatest paistsid kõige rohkem silma Merilin Kirbits, Kati Ong ja Natali Lohk. Teistel oli samuti toredaid hetki, nagu näiteks Maarius Pärna lotonumbrite ennustamine või Maariuse ja Mairi Jõgi naelkummiparandus, aga järgmisel korral ootaks neilt rohkem julgemat pealehakkamist. Ja ma väga loodan, et Improteatril tuleb veel „järgmine kord“.

Kuidas siis mulle näis..

Oli mingi itaalia küla, kuhu saabusid kolm salapärast uut elanikku: ämm koos tütre ja väimehega. Aga tütart polnud keegi kunagi näinud. Nii et võib-olla tulid nad ka ainult kahekesi.

Ja nagu ikka väikestest kohtades kombeks, asusid ülejäänud külaelanikud mõnuga arutlema selle üle, kes need salapärased inimesed on ning miks nad tulid. Aga võib-olla need polnudki külaelanikud, vaid üks trupp näitlejaid lava taga grimmitoas.

Õnneks olid külaelanikud altid tõde välja selgitama, ning lasid ka loo peategelastel kõvasti sõna võtta ja olukorda selgitada. Aga võib-olla nad ei aidanudki tõde selgitada vaid sogasid ainult vett.

Kui külaelanikele lõpuks selge oli, kes need kaks musta riietuvat pentsikut tegelast on, tekkis nende ette veelgi suurem ja tähtsam küsimus: kumb neist hull on?!

Vot just selline janditaoline asi oligi. Aga väga stiilne jant, mida saatsid huvitav lavakujundus, ilus kunstnikutöö ja ääretult naljakad ning totakad tegelased oma lõbusate grimasside, miimika ja liigutustega. Sekka natuke ooperit, balletti ja kaootilist sebimist.

Ja vaadake ette, et te peale etendust liiga kauaks oma toolile lõpliku tõe üle juurdlema ei jää, sest muidu on Elisabet Tamm sunnitud teile kanderaamiga järele tulema.

"Nii see on (kui teile nii näib)" - Tallinna Linnateater

Pildialbum meie elust

Sisututvustuses kõlavad lavastuse „Tarbetud inimesed“ iseloomustavad sõnad nagu „tragikomöödia“ ja „koomiline draama“. See teeb mind natuke nõutuks, sest minu arust lavastus ise ei olnud küll kuidagi koomiline. Pigem vastupidi.. OK, seal oli küll mingeid muigele ajavaid hetki, aga üldine pilt oli siiski nukker.

Lugu on ühest perekonnast, naisest, mehest ja naise kahest sõbrast. Mees, perekonnapea, ehitaja, jääb töötuks. Ja ei, ta ei kuku ohkeldamatult jooma, vaid hakkab hoopis oma naist peksma. Naine laseb sel toimuda ning kannatab vaikides. Naise sõbrad, lapsepõlvesõber ja kolleeg supermarketist, vaatavad pealt. Püüavad küll ühte või teist õpetada ja silmi avada, kuid siiski jäävad kõike ohutust kaugusest pealt vaatama. See võib olla lugu meie naabritest, sõpradest, meist endist.

Näitlejatest ei tekitanud keegi mus erilist elevust. Siiski meeldivalt üllatas Marilyn Jurman. Kui mulle pole ta siiani eriti sümpatiseerinud (puhtalt ekraani vahendusel näinud rollide põhjal), siis sellel etendusel jättis ta hea mulje. Katariina Lauk on alati hea, Margo Teder suutis pinget hoida ja Tanel Saar oli ainuke, kes kogu loosse veidi komöödia nooti sisse tõi.

Nii et jah, lavastus oli küll praeguse aja tõsistel ja valusatel teemadel, kuid minust jäi ta „ohutusse kaugusesse“.

"Tarbetud inimesed" - VAT Teater

Lavakooli Meistrid ja Margaritad

Kui kevadel kuulda oli, et sügisel tuleb lavakatel välja tantsulavastus „Margarita ja Meister“, jättis see mind suhteliselt ükskõikseks. Esiotsa mõtlesin üldse, et ilmselt jääb see teatrikülastus mul vahele, kuna ei ole siiani erilist huvi tantsu vastu tundnud.
Aga vahepeal sai 24. lend mulle juba päris armsaks, niiet mõtlesin, et kahju oleks midagi uut vahele jätta ja nii ma seadsingi sammud jälle teatri suunas. Esimest korda sel sügisel ja esimesele tantsulavastusele oma elus.

Aga ainult tantsulavastus see polnudki. Ka teksti oli päris palju, kuigi, ma pean tunnistama, et enamuse ajast ma unustasin teksti jälgimise hoopis ära, sest näitlejate tegevus laval oli palju põnevam.
Esimestes stseenides, kui poisid pidid tüdrukuid kätel kandma ja erinevaid akrobaatilisi etteasteid tegema, kukkus see üpris kohmakalt ja konarlikult välja.
Aga mida aeg edasi, seda ladusamaks ja energilisemaks kõik läks.

Ma ei ole kunagi unistanud laval olemisest, liiatigi siis näitlejaks saamisest, aga kui need noored lava peal nii energiliselt ja reipalt lindy hopi ja charlestoni (vist oli nii? Ma pole tantsu alal just eriline ekspert) tantsisid, näod naerul ja mitte kübetki väsimuse märki välja näidates, tuli mul korraga vastupandamatu soov nende keskel olla! :)

Nad kõik olid võrratult lahedad!


"Margarita ja Meister" - Teater NO99

Alguskokkukõla

Kiri sõbrale järgmisel päeval:

"Ma olen nii närvis. Või mitte närvis. Pigem häiritud. Aga mitte negatiivselt. Selline imelik rahutus on sees. Või häiritus. Käisin eile NO-teatris „Pea vahetust“ vaatamas. Mul on tunne, et ma sain eile kellegagi pea ära vahetada. Ma olen nii närvis. Ei. Endast väljas. Ma ei tea. Jah, ikkagi, endast väljas. Poleks arvanudki, et üks etendus mu hinge nii sügavalt puudutada suudab."

Aitäh, Uku.


"Pea vahetus" - Teater NO99

Lavastus kui kunstiteos

Olen oma blogipidamisega päris jänni jäänud. Tegin veel selle vea, et ei pannud oma mõtteid Tallinna Linnateatri „Meie, kangelaste“ kohta kirja enne järgmise lavastuse vaatamist ja nüüd on need mälestused natuke tuhmunud ja häiritud.

Kui ma peale „Kangelasi“ teatrist lahkusin, olin mõnevõrra segaduses. Siis oli mu arvamus, et mulle meeldis lavastus ise rohkem kui selle sisu. Aga see on kindlasti selline tükk, mis hiljem kasvama hakkab..

Lõpuks ometi taaskohtumine armsa Põrgulavaga! Nüganen lisas õiget teatrihõngu veel sellega, et enne etendust ei lastud inimesi saali mitte tavapärasest kohast vaid pidi minema läbi näitlejate garderoobi ning üle lava! Kui ma lava taga näitlejate peeglilauda nägin, tuli mul kohe meelde Veiko Flickri foto eelmise kevade viimasest etendusest Põrgulaval ja rohelisest sildist: „Head aega vana Põrgulava“. Meel muutus sellest muidugi üpris nukraks.

Paljud teatrikülastajaid ilmselt ei märganudki päris pikka aega, et tegelikult olid kõik näitlejad juba enne etenduse algust laval. Mina vaatasin kohe, et imelik, et need „vahakujud“ on täpselt näitlejate moodi :)

Minu arust on Nüganenil täiesti imepärane oskus lavastusest täiuslik teos luua. Ma olen alati hämmeldunud, et kust küll sel mehed need ideed tulevad?! :) Näiteks kõrtsilaudadest sai lõpus rong. Anu Lambi laulmise ajal tehti mustadest ülikondadest talle sein taustaks. Või sõrmedega vastu lauda trummeldamine, kui sõja tulekust räägiti. Muusika rütmis rongkäik ja kooris ohkamine.
Ükski asi pole juhuslik. Stseenid vahetuvad voolavalt. Näitlejate liikumised on huvitavad. Tegevus käis ühest lava äärest teise. Kuigi, kui alguses nad üle poole tunni paremal lava ääres mängisid, jäi mu kael ikka päris valusaks. Õnneks tasakaalustamiseks kobisid kõik vasakusse äärde ning hiljem ka rohkem keskele.

Kuigi tegu oli ikkagi ansamblimänguga, paistis sealt enim silma muidugi diiva Tšissikuna Anu Lamp. Küll on kahju, et teda nii harva näha saab lavadel.
Seda ei saa ma küll tihti öelda, aga seekord jäi ka Andero Ermel ülejäänud ansamblist meelde. Oli väga usutav oma grimasside ja ilmetega vastumeelse peiuna või proua Tšissikule armastust avaldades.

Ma pean täielikult nõustuma härra Danzumehe arvamusega, et see lavastus on HÕRK!

"Meie, kangelased" - Tallinna Linnateater

Vana vana tango

„Vana Tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud hõik-haa-tralalalallalaa-ohhoohoo-füit-füit-füü.
Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub siis, kui lükkame trililillillii tralalallallaa homsesse või määramatusse tulevikku? Ja miks koheldakse seda, kes kavatseb kihõk-nahh-hopaa-muhkikii-tralalalallallaa, sageli hullumeelsena?
Mulle meeldib see sisututvustus tunduvalt rohkem, kui lavastus ise.

Lavastus oli just selline nagu Linnateatri kodukal piltidelt näha: üleni hall ja luitunud.
Võib-olla töötas ka koht ise lavastusele vastu. Iseenesest Hobuveski mängukohana on suurepärane ja põnev paik ning ka pööninguks sobiks see imehästi, aga mulle tundus, et lava jäi lihtsalt nende kahe mehe jaoks liiga suureks. Lavastaja oli küll pannud näitlejad ringiratast ümber posti jooksma ja tegevusi suunanud igasse nurka, et kogu Hobuveskit täita, aga ikka jäi sellest väheks. Mõnest kohast kumas läbi käsk, et mine kõnni nüüd ümber lava, et kogu publik sind ikka näeks. Vahepeal tundus see lihtsalt arutu jooksmisena. Kõle oli samuti. Väiksemas ruumis oleks kindlasti tunduvalt õdusam õhkkond tekkinud. Aga võib-olla mängis oma osa ka pooltühi saal.

Etenduse tempo oli liiga aeglane. Alles 20 minutit enne lõppu tundus, et hääled läksid valjemaks, tegelased elavamaks ja vestlus huvitavaks ning hakati õieti rääkima lavastuse põhiteemast: elust ja unistustest.

Võib-olla, kui teha lavastusse mõned muudatused, paneks tempot juurde ja pikiks mingeid huvitavaid stseene sisse, saaks sellest ühe äärmiselt südamliku ja toreda loo.

"Vana tango" - Tallinna Linnateater

Väga hirmus ei olnudki

Nüüdseks on mul õnnestunud Lavakooli 24. lendu näha neljal korral. Selle ajaga on kindlad lemmikud tekkinud, kes juba tegelikult esimesest korrast alates silma jäid. Aga kahjuks on ka päris mitu sellist inimest, kelle nime taha võib peale igat nähtut lavastust-etendust kirjutada: märkamatu.

Mart Kolditsa lavastatud „Kummitus masinas“ kohta ma nüüd ei tea, kas seal andis lavastaja ise ülesanded näitlejatele või pidid nad need ise välja mõtlema, aga igal juhul, kui kogu trupp laval oli, olid ikka ja jälle ühed ja samad inimesed, kes pilku püüdsid ning ühed ja samad inimesed, kelle tegevuste meenutamiseks pidin ma pärast kõvasti ajusid pingutama, et kas nad üldse olid laval ja mida nad seal tegid.

Aga lavastus ise oli põnev. Arvasin, et see saab kindlasti päris jube olema, kui räägitakse erinevatest hirmudest jms, kuid (kahjuks) ei tundnud ma kordagi isegi mitte kõhedust. Aga selle eest oli vaatamist küllaga ning ka kuulamist. (24. lend oskab tõesti laulda!) Vaimukaid ja põnevaid stseene oli palju. Hendriku unenägu meenub esimesena. Veel Marta silmad, Miku koer, kelnerid..

Kui Ott kirjutas oma blogis, et talle tuli „Proffet“ meelde, siis ma pean korra veel kahetsema, et mul see nägemata jäi..



"Kummitus masinas" - Lavakunstikooli 24. lend