2013

Ohhoo.. küll oli kesine teatriaasta! Jõudsin sinna kõigest veidi üle 20 korra. Osalt on tüdimus peal ja osalt on rasked ajad lõpuks ka minuni jõudnud. Mitte ei raatsi enam 17-18 eurot iga etenduse peale kulutada.. peab rohkem valima.

Eelmise aasta “balletilubadust” suutsin täita – 5 etendust.

Teist korda käisin vaatamas “Casanovat” (külalisetendus Estonias). Rahvas plaksutas tantsijad 5 korda tagasi ja lõpus trambiti jalgu. On vaja veel midagi lisada? :) Vahepeal oli kuulda, et jaanuaris 2014 plaanitakse viimaseid etendusi, aga tundub, et Vanemuine on aru pähe võtnud ja jättis “Casanova” mängukavasse.

Vanemuises sai veel vaadatud “Raimondat”, aga see oli surmigav.

Estonias oli ka üks surmigav ja koledate kostüümidega “Tuhkatriinu”, üks lõbus ja lihtne “Rosalinde” ning üks osaliselt lummavalt ilus ja sensuaalne ning vahepeal igavavavõitu “Modigliani – neetud kunstnik”. Kuid hetked Modigliani ja tema muusa vahel olid igati väärt teatrikülastust.

Uueks aastaks on varutud “Manoni” pilet.

Aga sõnateatrist siis..

Oma lemmikteatrisse Tallinna Linnateatrisse jõudsin täpselt 5 korda. Üks neist kordadest oli hooaja avaüritus “4x10”, mis oligi minu jaoks Linnakast selle aasta eredaim mälestus. “Kolm vihmast päeva”, “Utoopia rannik I osa”, “Kassirabal”, “Neli aastaaega” jäid kõik minu jaoks kaugeks ning on juba unustustehõlma vajunud.. Võib-olla ainult “Utoopia rannik” pakkus veidi märkimisväärsemaid hetki nendest neljast, kuid ootused oli märksa suuremad kui tükk ise.

NO99-s käisin ühe korra ja mitte omal algatusel. “Ilona. Rosetta. Sue”. No ei ole minu maitse, kohe üldse ei ole. Ausalt öeldes ma isegi enam ei viitsi ennast NO-teatri tegemistega kursis hoida. Mõnes mõttes natuke kahju, et kuna ka näiteks Lavaka 26. lennu tegemised suuresti NO-teatri tiiva all on käinud, siis on nemad samuti mu vaateväljast eemale jäänud. 2012 sai viimati nähtud nende “Pedagoogilist poeemi”, mis mulle üldse ei meeldinud ja pärast seda kadus ka selle lennu vastu suurem huvi.

Von Krahlis käisin ka korra. Juttude põhjal ootasin "Bloody Maryst" mingit ülipõnevat ja pingelist lugu, aga mulle pakuti hoopis janti koos Piibi ja Tuuduga.

Selle aasta parimad elamused sain Eesti Draamateatrist, lisaks paarile halvale..

Minu arust üks väga halb lavastus on äsja välja tulnud “Leke”. Lootsin, et Jordi Garcelani sulest tuleb veel midagi “Grönholmi meetodi” sarnast põnevust, aga võta näpust.. lahkusin teatrist üpriski halvas tujus. Oleksin tahtnud vaheajal ära tulla, aga AINUKE asi, mis mind kinni hoidis, oli lootus mingile põnevale puändile. Tühi vaev oli loota! Aga noh, publikule tundus selline mõttetu ja ropendamist täis tükk peale minevat..

Teine suur pettumus oli “Tuhk ja akvaviit”. See polnud isegi mitte naljakas! Jälle üks rikutud õhtu.

Selle eest üks tore lavastus oli “Külaline”. Esiti oleks ma selle oma mängukavast välja jätnud, aga üks mu tuttav soovitas ning otsustasin proovida. Tõnu Oja Külalisena! Oma vaimusilmas poleks küll kuidagi julgenud Külalist sellisena ette kujutada.. :)

Selle aasta üks parimaid teatrielamusi oli “Kollaborandid”. Kui näidendi on kirjutanud mu mitme lemmikfilmi stsenarist, lavastanud Merle Karusoo ja Bulgakovit mängib Hendrik Toompere, siis mida enamat võiks üks minusugune teatrisõber veel tahta! Omamoodi vürtsi isiklikule kogemusele lisas ka tõik, et järgmisel hommikul pärast etendust läks lahti trall Sirbi ümber.

Minu kõige-kõigem teatrielamus jääb aasta lõppu. See etendus oli “Orvud”. Täis emotsioone, põnevust, naeru, pisaraid.. väga häid rolle.. Ma arvan, et ma lähen seda varsti uuesti vaatama.

Seekord siis niiviisi. Head uut aastat!