Alguskokkukõla

Kiri sõbrale järgmisel päeval:

"Ma olen nii närvis. Või mitte närvis. Pigem häiritud. Aga mitte negatiivselt. Selline imelik rahutus on sees. Või häiritus. Käisin eile NO-teatris „Pea vahetust“ vaatamas. Mul on tunne, et ma sain eile kellegagi pea ära vahetada. Ma olen nii närvis. Ei. Endast väljas. Ma ei tea. Jah, ikkagi, endast väljas. Poleks arvanudki, et üks etendus mu hinge nii sügavalt puudutada suudab."

Aitäh, Uku.


"Pea vahetus" - Teater NO99

Lavastus kui kunstiteos

Olen oma blogipidamisega päris jänni jäänud. Tegin veel selle vea, et ei pannud oma mõtteid Tallinna Linnateatri „Meie, kangelaste“ kohta kirja enne järgmise lavastuse vaatamist ja nüüd on need mälestused natuke tuhmunud ja häiritud.

Kui ma peale „Kangelasi“ teatrist lahkusin, olin mõnevõrra segaduses. Siis oli mu arvamus, et mulle meeldis lavastus ise rohkem kui selle sisu. Aga see on kindlasti selline tükk, mis hiljem kasvama hakkab..

Lõpuks ometi taaskohtumine armsa Põrgulavaga! Nüganen lisas õiget teatrihõngu veel sellega, et enne etendust ei lastud inimesi saali mitte tavapärasest kohast vaid pidi minema läbi näitlejate garderoobi ning üle lava! Kui ma lava taga näitlejate peeglilauda nägin, tuli mul kohe meelde Veiko Flickri foto eelmise kevade viimasest etendusest Põrgulaval ja rohelisest sildist: „Head aega vana Põrgulava“. Meel muutus sellest muidugi üpris nukraks.

Paljud teatrikülastajaid ilmselt ei märganudki päris pikka aega, et tegelikult olid kõik näitlejad juba enne etenduse algust laval. Mina vaatasin kohe, et imelik, et need „vahakujud“ on täpselt näitlejate moodi :)

Minu arust on Nüganenil täiesti imepärane oskus lavastusest täiuslik teos luua. Ma olen alati hämmeldunud, et kust küll sel mehed need ideed tulevad?! :) Näiteks kõrtsilaudadest sai lõpus rong. Anu Lambi laulmise ajal tehti mustadest ülikondadest talle sein taustaks. Või sõrmedega vastu lauda trummeldamine, kui sõja tulekust räägiti. Muusika rütmis rongkäik ja kooris ohkamine.
Ükski asi pole juhuslik. Stseenid vahetuvad voolavalt. Näitlejate liikumised on huvitavad. Tegevus käis ühest lava äärest teise. Kuigi, kui alguses nad üle poole tunni paremal lava ääres mängisid, jäi mu kael ikka päris valusaks. Õnneks tasakaalustamiseks kobisid kõik vasakusse äärde ning hiljem ka rohkem keskele.

Kuigi tegu oli ikkagi ansamblimänguga, paistis sealt enim silma muidugi diiva Tšissikuna Anu Lamp. Küll on kahju, et teda nii harva näha saab lavadel.
Seda ei saa ma küll tihti öelda, aga seekord jäi ka Andero Ermel ülejäänud ansamblist meelde. Oli väga usutav oma grimasside ja ilmetega vastumeelse peiuna või proua Tšissikule armastust avaldades.

Ma pean täielikult nõustuma härra Danzumehe arvamusega, et see lavastus on HÕRK!

"Meie, kangelased" - Tallinna Linnateater

Vana vana tango

„Vana Tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud hõik-haa-tralalalallalaa-ohhoohoo-füit-füit-füü.
Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub siis, kui lükkame trililillillii tralalallallaa homsesse või määramatusse tulevikku? Ja miks koheldakse seda, kes kavatseb kihõk-nahh-hopaa-muhkikii-tralalalallallaa, sageli hullumeelsena?
Mulle meeldib see sisututvustus tunduvalt rohkem, kui lavastus ise.

Lavastus oli just selline nagu Linnateatri kodukal piltidelt näha: üleni hall ja luitunud.
Võib-olla töötas ka koht ise lavastusele vastu. Iseenesest Hobuveski mängukohana on suurepärane ja põnev paik ning ka pööninguks sobiks see imehästi, aga mulle tundus, et lava jäi lihtsalt nende kahe mehe jaoks liiga suureks. Lavastaja oli küll pannud näitlejad ringiratast ümber posti jooksma ja tegevusi suunanud igasse nurka, et kogu Hobuveskit täita, aga ikka jäi sellest väheks. Mõnest kohast kumas läbi käsk, et mine kõnni nüüd ümber lava, et kogu publik sind ikka näeks. Vahepeal tundus see lihtsalt arutu jooksmisena. Kõle oli samuti. Väiksemas ruumis oleks kindlasti tunduvalt õdusam õhkkond tekkinud. Aga võib-olla mängis oma osa ka pooltühi saal.

Etenduse tempo oli liiga aeglane. Alles 20 minutit enne lõppu tundus, et hääled läksid valjemaks, tegelased elavamaks ja vestlus huvitavaks ning hakati õieti rääkima lavastuse põhiteemast: elust ja unistustest.

Võib-olla, kui teha lavastusse mõned muudatused, paneks tempot juurde ja pikiks mingeid huvitavaid stseene sisse, saaks sellest ühe äärmiselt südamliku ja toreda loo.

"Vana tango" - Tallinna Linnateater

Väga hirmus ei olnudki

Nüüdseks on mul õnnestunud Lavakooli 24. lendu näha neljal korral. Selle ajaga on kindlad lemmikud tekkinud, kes juba tegelikult esimesest korrast alates silma jäid. Aga kahjuks on ka päris mitu sellist inimest, kelle nime taha võib peale igat nähtut lavastust-etendust kirjutada: märkamatu.

Mart Kolditsa lavastatud „Kummitus masinas“ kohta ma nüüd ei tea, kas seal andis lavastaja ise ülesanded näitlejatele või pidid nad need ise välja mõtlema, aga igal juhul, kui kogu trupp laval oli, olid ikka ja jälle ühed ja samad inimesed, kes pilku püüdsid ning ühed ja samad inimesed, kelle tegevuste meenutamiseks pidin ma pärast kõvasti ajusid pingutama, et kas nad üldse olid laval ja mida nad seal tegid.

Aga lavastus ise oli põnev. Arvasin, et see saab kindlasti päris jube olema, kui räägitakse erinevatest hirmudest jms, kuid (kahjuks) ei tundnud ma kordagi isegi mitte kõhedust. Aga selle eest oli vaatamist küllaga ning ka kuulamist. (24. lend oskab tõesti laulda!) Vaimukaid ja põnevaid stseene oli palju. Hendriku unenägu meenub esimesena. Veel Marta silmad, Miku koer, kelnerid..

Kui Ott kirjutas oma blogis, et talle tuli „Proffet“ meelde, siis ma pean korra veel kahetsema, et mul see nägemata jäi..



"Kummitus masinas" - Lavakunstikooli 24. lend

Vääärviid

Kui ma VAT Teatrist peale „Vääärviide“ vaatamist lahkusin, olin natuke pettunud. Nüüd, kui etendusest mõned päevad möödas, on lavastusest jäänud pigem ikka positiivne mälestus.
Tegu on siis Ago Sootsi poolt lavastatud n.-ö. tagurpidi ameerika unelmaga, kus ameeriklaste jaoks tundub Rumeenia kõigi võimaluste maana.. või siis vähemalt ideaalse kohana, kus kerge vaevaga kokaiini müügist ülirikkaks saada.

Esimene vaatus oli paljulubav: 2 teleka ees vegeteerivat kutti, 10 kg kokaiini spordikotis ja laip diivanil. Lootsin kohe, et ehk siit tuleb midagi näiteks „Trainspottingu“ sarnast. Aga pinget oleks võinud rohkem olla. Kasvõi siis, kui tüübid endale laibakoristaja tellisid ja aeg enne isa koju saabumist otsa hakkas saama.

Kahjuks lagunes kogu actionfilmi idee teises vaatuses laiali. Hakkasin juba mõtlema, et olen ma nüüd VATis või Vana Baskini teatris? Kõik tegelased said Rumeenias baaris kokku, hakati pere- ja kasvatusprobleeme lahkama, siis läks üksteise peksmiseks ja lõpuks avaldasid kutid üksteisele armastust (mis oli tegelikult Tanel Saare ja Margo Tederi esituses väga nunnu :D ).

Mulle meeldis stseenide vahetus. Muusika oli mõnus ja rütm kaasakiskuv. Tulin koju ja otsisin isegi arvutist oma ammu unustatud eesti hipi-hopi välja.
Samuti on publiku kasutamine etenduse osana ju alati hästi mõjunud, kuigi mõnikord tundub see odava trikina, siis selles lavastuses jälle huvitava lahendusena.

(Kui Tõnu Oja välja jätta,) meeldis mulle kõige rohkem Meelis Põdersoo. Juba tegelikult Misantroopi vaadates jäi ta enim silma (kui Katariina Lauk välja jätta :D ). Mulle meeldib tema selge ja puhas hääl, temas on see miski, mis vaatama sunnib. Ainult, et poiss oli nii närvis, et värises üleni! :) Kui ta poleks oma monoloogi ajal nii palju rabistanud-pabistanud ning pausid ilusasti välja pidanud, oleks ta publikult kindlasti ka aplausi keset etendust välja meelitanud. Mina igaljuhul usun, et kui kogemust juurde tuleb, saab temast üks mu suuri lemmikuid.

Tegelikult ikka päris äge lavastus oli.. eriti veel esimese korra kohta ;)


Üks väike asi tuli veel meelde, mis mulle parajalt nalja tegi. Etenduses ütleb Rocco (Meelis Põdersoo) Damon’ile (Tarmo Tagamets): „Pane see püss ära“.
Ma mäletan, kuidas juba päris mitu aastat tagasi mu kaitseliitlasest vend mulle ütles, et ainult naine ütleb relva kohta PÜSS! :)



"Vääärviid" - VAT Teater