Neile, kes võib-olla plaanivad kunagi lavastust näha, ei saa põnevuse säilitamiseks pikemalt rääkida näidendi sisust, aga seda peab küll ütlema, et üllatusi jätkus seal igaks sammuks. Kui sa oled oma peas läbi käinud kõik võimalikud ja võimatud variandid, iga öeldud lauset kahtlaseks pidanud ja ning endale kõige ebatõenäolisemad lahendused kõrvale heitnud, selgub lõpuks ikkagi, et just need kõige hullemad mõttekäigud võivad osutuda tõeks.. või siis vastupidi, mitte miski pole nii nagu tundub.
Kogu lavastuse võlu peitub tekstis ja mängus, mingid lavastaja nipid ja nõksud oleks siin üleliigsed. Aga üks miinus siiski: mulle tundus lavastuse lõpp liialt pikk ja venitatud. Effekt oleks lahedam olnud, kui etendus oleks kohe peale puänti läbi saanud, aga siin nämmutati seda veel siit ja sealtpoolt üle.
Näitlejad, näitlejad, näitlejad.. :)
Mulle nii meeldib Margus Prangel, alates „Pingist“, kui teda esmakordselt laval nägin. Täiesti ülekohtuselt vähe tähelepanu on ta minult saanud, kui olen mõnel korral rääkinud lavastusest „Pink“, kus Alo Kõrve ja Margus Prangel mõlemad ülihead rollid tegid. „Grönholmi meetodis“ mängib ta sellist toredat küünikut, kelle iga teine sõna trükimusta ei kannata. Aga mind seekord ropendamine ei häirinud, sest ta mängis oma ülbe oleku niivõrd hästi ja ehedalt välja.
Harriet Toompere! Kui harva olen teda laval näha saanud. Aga sellegipoolest on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud.
Jan Uuspõld mängis Carlos Buenot ja oli muy bueno :) Ma loodan, et ta on tagasi, et jääda.. Mulle meeldib, et tema tegelaskujudes on alati mingi vahva ja muhe kiiks sees.
Raimo Pass – neutraalne kuju. Kuigi mõnevõrra võõrastav kommertsdirektorit mängimas vaadata või siis mitte..
;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar