Ulme!

Niiviisi iseloomustas üks mu teatrikaaslastest meie tänast etendust 'Portselansuits'. Teine teatrikaaslane lahkus juba peale esimest vaatust sõnadega: 'Ma pole elusees poole pealt üheltki etenduselt lahkunud aga SEE on ikka ebanormaalne!'. Ütles ja tellis endale takso..

Ma usun, et ma olen neist kahest tunduvalt suurem teatriarmastaja ja suudan ilma erilise vaevata ennast vajalikule lainele viia. Ka sellise nö ulmelise tüki vaatamise lainele. Kuigi jah, esimese paari minuti jooksul käis ka minul peast läbi mõte, et appi, kuhu ma ometi sattunud olen?! Kristo Viidingu pimesi kompamine, hingeldamine ja puristamine meenutas pigem.. ma ei tea.. mingit avangardistliku tantusetendust. (mitte, et ma ühtegi neist oma silmaga näinud olen aga umbes sellisena ma kujutan seda ette)

Aga õnneks iga järgneva minutiga juurdus minus järjest rohkem tõdemus, et jah, ma olen õiges kohas ja ma vaatan õiget asja!

Nüüd siis tähelepanekud:

Näitlejad. No lihtsalt pole sõnu. Mitte kuskilt otsas ei paistnud nende kogenematust või ülemängimist vms. Kõik tuli niivõrd loomulikult! See stseen, kuidas Ike ja Kioko särgi pärast kaklesid. Nagu päris! Või Kristo Viidingu kätevärin, kui ta üritas kingapaelu siduda... Või kuidas Sten Karpov teiselpool klaasi vaatas ja klaase uduseks hingas. Suurepärane!! Nende mäng oli kohati nii intensiivne, et isegi mina avastasin end vahepeal hinge kinni hoidmas või hirmu või ootusärevuse pärast pead õlgade vahele tõmbamas. No mida veel mõnelt näitlejalt tahta, kui, et ta suudab su panna läbi elama sama, mida tegelaskuju peaks tundma?!

Ainuke pisiasi, mis mind aeg-ajalt ärritas, oli see, et Maarja Mitt nagu vahepeal natuke puterdas ja sõnad läksid sassi.

Lavastaja ja kunstnik. Lava ise oli suurepärane. Geniaalne idee oli ära kasutada ka tagahoov, kuigi jah, kahjuks läks minul näiteks osa mängust kaduma, sest seinad, mis olid ukse ja akna vahel, olid lihtsalt ees. Külmavärinad tulid peale, kui nad seal veeämbrist endale vett peale kallasid. Ja see ilus värviline vihm, mis mööda räästast alla kallas.. ja suits...

Külmkapi kasutamine oli väga lahe ja naljakas. Alguses oli nagu tegu külmkapiga, kust tüdruk veini välja võttis ja siis pöörati kapp uks ülespoole ning võeti sealt tekk magamiseks välja :)

Samas oli seal paar sellist kohta, mille vajalikkus mulle kohale ei jõudnud. Näiteks see vihtlemine. Et mida see siis sümboliseerima pidi? Mõned küsitavused tekkisid veel, kuid need ma olen juba oma etendusjärgse ärevuse tõttu unustanud :)

Dialoogid olid minu jaoks midagi uut. See keel, mida räägiti, oli hoopis teine, mida mina olen harjunud teatris kuulma ning mis seal salata, ka ise kasutama (kuigi ma kõiki sõnu tunnen ja tean :) ) Apokalüpsis, faktoloogia, eksistents, jne.. Vaatamata sellele oli tekst ja sisu minu jaoks üpriski arusaadav. Vähemalt nii mulle tundub.

Ahjaa, minu poolt läheb kohe kindlasti terve suur hunnik plusspunkte kirja muusika eest!

Ja mul on tohutult hea meel, et mul on, keda ja mida tulevikus mängukavadest oodata: üht uut lavastajat, üht uut näitekirjanikku ning uusi noori näitlejaid!