Minu esimene Draamateatri väikese saali külastus. Veel värvilõhnaline, aga parajalt väike ja hubane.
Etendus algas.. või ei saanudki täpselt aru, millal ta algas, sest Hendrik Toompere tuli lavale suitsu tegema ja ütles nagu muuseas üle õla: „Ega te võite edasi rääkida, etendus pole veel alanud.“
Ta valitses seda etendust! Lava, teisi näitlejaid, publikut. Ta mäng oli pingestatud kuid samas nii vaba ja kerge. Ei midagi üleliigset või puudulikku. Hendrik Toompere on Boulgakoffi kunn :)
Mulle meeldib, kui näitleja suudab kiiresti reageerida igasugustele olmelistele ja näitemänguvälistele asjadele kiirelt ja sobilikult. (Mõni näiteks üritab teha nägu, et midagi pole juhtunud, kuigi publik saab aru, et miski läks valesti.) Aga mitte Hendrik Toompere. Tema lendas viperustest üle mängleva kergusega. Noh, näiteks komistas ta lavalt lahkudes lavaääre otsa ja vandus, et kuradi kõrkjad, jala võib murda (lõppes just paadisõidu stseen jõe ääres) või siis takerdus piljardikepp ja ta lisas selle oma teksti, umbes et „...naeruväärsed följetonid nagu see ehitis siin“, ise piljardikepihoidja kallal pusides.
Mait Malmsteni vaatamine on pikemat aega balansseerinud kusagil küllastumise ja ükskõiksuse tunde vahepeal. Seda ikka põhiliselt TV tõttu, kuna Draamateatrisse ma ju siiani eriti tihti sattunud pole. Aga Boulgakoffis vaatasin ma küll teda suure huviga. Ta ei olnudki tavapärane äratüüdanud macholik karakter.
Eriti jäi meelde telefonikõne stseen Malmsteini mängitud Faddejevi ja Merle Palmiste Sidonija vahel. Mulle meeldis, kuidas telefonivestlusest sai midagi vestluse, fantaasia ja tegelikkuse vahepealset. Mõlemad tegelased panid vahepeal telefonitoru ära, kumbki teises otsas lava ja tegelesid omi asjadega. Siis said voodi peal kokku, aga kordagi ei puudutanud teineteist. Lõpuks aitas Fadejev Sidonijal kleidiluku kinni tõmmata. Aga ei ühtegi üleliigset kehalist kontakti. Ja kui kõne lõppes, pandi telefonitorud jälle hargile.
Oli paar sellist kohta, kus tehti Stalini kohta nalja või räägiti midagi vene keeles ja vaatasin, et ümberringi publik naerab. Oma kehva vene keele oskuse ja Stalini-ajastu mittetundmise tõttu läksid mul need lõigud kaduma. Aga neid oli üpris vähe, õnneks.
Lugu ise oli Bulgakovi elust Venemaal, kus tema loomingut ei avaldatud, ei lavastatud, ei kuulatud.. aga ta ikka kirjutas ja lootis, et saab oma naise kunagi Pariisi viia. Aga Pariisi ei tulnudki. Ja ennast lohutas ta oma kirjutamisoskusega, mida keegi temalt võtta ei saa. „Alati on sul laevuke sadamas ootamas, millega võib reisida ükskõik millisesse maailma paika.“
"Boulgakoff" - Eesti Draamateater
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar