Kuidas siis mulle näis..

Oli mingi itaalia küla, kuhu saabusid kolm salapärast uut elanikku: ämm koos tütre ja väimehega. Aga tütart polnud keegi kunagi näinud. Nii et võib-olla tulid nad ka ainult kahekesi.

Ja nagu ikka väikestest kohtades kombeks, asusid ülejäänud külaelanikud mõnuga arutlema selle üle, kes need salapärased inimesed on ning miks nad tulid. Aga võib-olla need polnudki külaelanikud, vaid üks trupp näitlejaid lava taga grimmitoas.

Õnneks olid külaelanikud altid tõde välja selgitama, ning lasid ka loo peategelastel kõvasti sõna võtta ja olukorda selgitada. Aga võib-olla nad ei aidanudki tõde selgitada vaid sogasid ainult vett.

Kui külaelanikele lõpuks selge oli, kes need kaks musta riietuvat pentsikut tegelast on, tekkis nende ette veelgi suurem ja tähtsam küsimus: kumb neist hull on?!

Vot just selline janditaoline asi oligi. Aga väga stiilne jant, mida saatsid huvitav lavakujundus, ilus kunstnikutöö ja ääretult naljakad ning totakad tegelased oma lõbusate grimasside, miimika ja liigutustega. Sekka natuke ooperit, balletti ja kaootilist sebimist.

Ja vaadake ette, et te peale etendust liiga kauaks oma toolile lõpliku tõe üle juurdlema ei jää, sest muidu on Elisabet Tamm sunnitud teile kanderaamiga järele tulema.

"Nii see on (kui teile nii näib)" - Tallinna Linnateater

Pildialbum meie elust

Sisututvustuses kõlavad lavastuse „Tarbetud inimesed“ iseloomustavad sõnad nagu „tragikomöödia“ ja „koomiline draama“. See teeb mind natuke nõutuks, sest minu arust lavastus ise ei olnud küll kuidagi koomiline. Pigem vastupidi.. OK, seal oli küll mingeid muigele ajavaid hetki, aga üldine pilt oli siiski nukker.

Lugu on ühest perekonnast, naisest, mehest ja naise kahest sõbrast. Mees, perekonnapea, ehitaja, jääb töötuks. Ja ei, ta ei kuku ohkeldamatult jooma, vaid hakkab hoopis oma naist peksma. Naine laseb sel toimuda ning kannatab vaikides. Naise sõbrad, lapsepõlvesõber ja kolleeg supermarketist, vaatavad pealt. Püüavad küll ühte või teist õpetada ja silmi avada, kuid siiski jäävad kõike ohutust kaugusest pealt vaatama. See võib olla lugu meie naabritest, sõpradest, meist endist.

Näitlejatest ei tekitanud keegi mus erilist elevust. Siiski meeldivalt üllatas Marilyn Jurman. Kui mulle pole ta siiani eriti sümpatiseerinud (puhtalt ekraani vahendusel näinud rollide põhjal), siis sellel etendusel jättis ta hea mulje. Katariina Lauk on alati hea, Margo Teder suutis pinget hoida ja Tanel Saar oli ainuke, kes kogu loosse veidi komöödia nooti sisse tõi.

Nii et jah, lavastus oli küll praeguse aja tõsistel ja valusatel teemadel, kuid minust jäi ta „ohutusse kaugusesse“.

"Tarbetud inimesed" - VAT Teater

Lavakooli Meistrid ja Margaritad

Kui kevadel kuulda oli, et sügisel tuleb lavakatel välja tantsulavastus „Margarita ja Meister“, jättis see mind suhteliselt ükskõikseks. Esiotsa mõtlesin üldse, et ilmselt jääb see teatrikülastus mul vahele, kuna ei ole siiani erilist huvi tantsu vastu tundnud.
Aga vahepeal sai 24. lend mulle juba päris armsaks, niiet mõtlesin, et kahju oleks midagi uut vahele jätta ja nii ma seadsingi sammud jälle teatri suunas. Esimest korda sel sügisel ja esimesele tantsulavastusele oma elus.

Aga ainult tantsulavastus see polnudki. Ka teksti oli päris palju, kuigi, ma pean tunnistama, et enamuse ajast ma unustasin teksti jälgimise hoopis ära, sest näitlejate tegevus laval oli palju põnevam.
Esimestes stseenides, kui poisid pidid tüdrukuid kätel kandma ja erinevaid akrobaatilisi etteasteid tegema, kukkus see üpris kohmakalt ja konarlikult välja.
Aga mida aeg edasi, seda ladusamaks ja energilisemaks kõik läks.

Ma ei ole kunagi unistanud laval olemisest, liiatigi siis näitlejaks saamisest, aga kui need noored lava peal nii energiliselt ja reipalt lindy hopi ja charlestoni (vist oli nii? Ma pole tantsu alal just eriline ekspert) tantsisid, näod naerul ja mitte kübetki väsimuse märki välja näidates, tuli mul korraga vastupandamatu soov nende keskel olla! :)

Nad kõik olid võrratult lahedad!


"Margarita ja Meister" - Teater NO99