Maast kõrge laeni ulatuv palmiokstest ja troopiliste taimede lehtedest sein, võrkkiik, bambusest seinad, aiatoolid ja laud. Kõik oli täpselt nii, et luua mõnus troopiline õhkkond, kuid ometi... minus õiget tunnet ei tekkinud, sest mul oli nii külm! Võib-olla oleks õige meeleolu tekkinud, kui ka väike helikujundus oleks appi võetud..
Lavastus ise jäi samuti veidi kaugeks. Vähemalt esimene vaatus kindlasti. Ausalt öeldes oli mul ikka väga igav. Aga kuna teine vaatus pidavat kuulduste põhjal parem olema, olin siiski lootusrikkalt meelestatud.
Anne Reemann, Rain Simmul ja Piret Kalda on kindlasti ühed need nimed, kelleta poleks mitte ainult Linnateater vaid kogu Eesti teater see, mis ta on. Kolm suurepärast näitlejat, kes mängivad „Iguaanis“ kolme täiesti erinevat karakterit, erinevate elusaatustega, kuid kes kõik nagu kinnipüütud iguaanid, püüdsid oma ahelaist vabaneda ning ihkasid vabadust.
Anne Reemann mängis äsja lesestunud võõrastemaja perenaist, kes igatses armastust ja lihtsalt inimlikku lähedust ja kontakti. Ma vaatasin tema sassis juukseid, heledat peapaela ja päevitunud nägu ja mõtlesin, et Anne Reemann on ikka pagana ilus naine! Rain Simmul mängis äärmuslikku endist preestrit, kes oli kogudusest oma pahede pärast välja visatud, kuid kes ihkas tagasi oma koguduse ette jutlustama. Ning Piret Kalda, kes oli selles lavastuses minu jaoks kõige-kõige, mängis kunstnikku, kes reisis koos oma luuletajast vanaisaga mööda ilma...
Parim osa lavastusest oli stseen Rain Simmuli ja Piret Kalda vahelisest pikast jutuajamisest, kus Shannon oli peale märatsemist kinni seotud võrkkiike ja Piret Kalda mängitud Hannah ei lasknud end millestki heidutada ja tegi oma tavapärast teetseremooniat. Mul tekkisid lausa hirmujudinad, kui Rain Simmul laval märatses ning hullunult naeris (mitte ei lagistanud naerda vaid tegi sellist vaikselt kihistavad, jubedat naeru) ja võrkkiiges või põrandal viskles. Aga Hannah oli nagu vana rahu ise. Rääkis rahulikult ja ei kartnud isegi siis, kui Shannon oli end köidikutest suutnud lahti rabeleda. Tegi hoopis rahustavat teed ja kinnitas, et küll kõik saab korda. Kogu tema rahulikust olemusest ja lihtsusest kumas läbi tohutu kurbus ja traagika. Terve elu on ta elanud ainult oma vanaisale, temaga mööda ilma rännates. Enda peale ei olnud ta kunagi mõelnud.
Kogu etenduse aja kummitas mind mõte, et selline lavastus on täpselt nagu Draamateatri repertuaarist. Et on lava, lavakujundus, ja näitlejad, kes tulevad kord ühelt, kord teiselt poolt lavale kokku. Ja ei midagi enamat. Kui võrrelda ülejäänud praegu mängitavate Linnaka lavastustega, siis jääb Ingo Normeti tehtud „Iguaani öö“ teistele alla just selle poole pealt, mis mind, tekstist enam, köidab.. see on lavastuslik pool.
08.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar