2008

Aasta on kohe läbi ja on paslik teha kokkuvõtteid. Panin mingi nimekirja kokku, jätsin järjekorranumbrid eest ära, sest ikka on ju vahel nii, et täna tundub nii ja homme naa..

Rollid:
Alo Kõrve – Pink (Loomaaialugu), Nõks
Jaak Prints – Nafta!
Argo Aadli – Kivid sinu taskutes
Priit Võigemast - Ruja
Risto Kübar – Ruja, Perikles

Katariina Lauk – Misantroop, Pink (Talv), Reigi õpetaja
Piret Kalda – Iguaani öö
Evelin Pang – Vincent, Ruja

Kunstnikutöö:
Arbuusisuhkrus – Aime Unt
Päike soojem, taevas sinisem – Iir Hermeliin
Perikles – Ene-Liis Semper

Muusikaline kujundus:
Ruja – Ojasoo-Semper
GEP – Ojasoo-Semper
Perikles - Chalice
Murdlainetus – Veiko Tubin

2008 esmakordselt nähtud lavastused:
Tõde ja õigus 2. osa - Elmo Nüganen
Kivid sinu taskutes - Jaanus Rohumaa
Vahepeatus - Uku Uusberg

2008 esietendunud lavastused:
Vahepeatus - Uku Uusberg
Ruja - Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Perikles - Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

Südamelähedaseimad teatrid:
Tallinna Linnateater
Teater NO99
VAT Teater

Tele-ja kinohetked:
Tuulepealne maa
Teatriauhindade gaala 2008
Detsembrikuumus

Lemmik meesnäitlejad:
Argo Aadli
Jaak Prints
Rain Simmul
Risto Kübar
Alo Kõrve
Gert Raudsep
Tambet Tuisk
Margus Tabor

Lemmik naisnäitlejad:
Katariina Lauk
Evelin Pang
Elisabet Tamm
Anne Reemann
Piret Kalda


Külastatud etendusi: 46
Neist:
27 esmakordselt
21 Tallinna Linnateatris


Seekord siis sedapidi :)
Head vana-aasta lõppu!

Öös on iguaane

Kui räägiksin siin Linnateatri „Iguaani ööle“ pühendatud sissekandes ainult nendest asjadest, mis meeldis, tuleks jutt põhiliselt näitlejatest, aga alustan sellest, mida esimesena nägin ehk lavakujundusest.
Maast kõrge laeni ulatuv palmiokstest ja troopiliste taimede lehtedest sein, võrkkiik, bambusest seinad, aiatoolid ja laud. Kõik oli täpselt nii, et luua mõnus troopiline õhkkond, kuid ometi... minus õiget tunnet ei tekkinud, sest mul oli nii külm! Võib-olla oleks õige meeleolu tekkinud, kui ka väike helikujundus oleks appi võetud..

Lavastus ise jäi samuti veidi kaugeks. Vähemalt esimene vaatus kindlasti. Ausalt öeldes oli mul ikka väga igav. Aga kuna teine vaatus pidavat kuulduste põhjal parem olema, olin siiski lootusrikkalt meelestatud.

Anne Reemann, Rain Simmul ja Piret Kalda on kindlasti ühed need nimed, kelleta poleks mitte ainult Linnateater vaid kogu Eesti teater see, mis ta on. Kolm suurepärast näitlejat, kes mängivad „Iguaanis“ kolme täiesti erinevat karakterit, erinevate elusaatustega, kuid kes kõik nagu kinnipüütud iguaanid, püüdsid oma ahelaist vabaneda ning ihkasid vabadust.

Anne Reemann mängis äsja lesestunud võõrastemaja perenaist, kes igatses armastust ja lihtsalt inimlikku lähedust ja kontakti. Ma vaatasin tema sassis juukseid, heledat peapaela ja päevitunud nägu ja mõtlesin, et Anne Reemann on ikka pagana ilus naine! Rain Simmul mängis äärmuslikku endist preestrit, kes oli kogudusest oma pahede pärast välja visatud, kuid kes ihkas tagasi oma koguduse ette jutlustama. Ning Piret Kalda, kes oli selles lavastuses minu jaoks kõige-kõige, mängis kunstnikku, kes reisis koos oma luuletajast vanaisaga mööda ilma...

Parim osa lavastusest oli stseen Rain Simmuli ja Piret Kalda vahelisest pikast jutuajamisest, kus Shannon oli peale märatsemist kinni seotud võrkkiike ja Piret Kalda mängitud Hannah ei lasknud end millestki heidutada ja tegi oma tavapärast teetseremooniat. Mul tekkisid lausa hirmujudinad, kui Rain Simmul laval märatses ning hullunult naeris (mitte ei lagistanud naerda vaid tegi sellist vaikselt kihistavad, jubedat naeru) ja võrkkiiges või põrandal viskles. Aga Hannah oli nagu vana rahu ise. Rääkis rahulikult ja ei kartnud isegi siis, kui Shannon oli end köidikutest suutnud lahti rabeleda. Tegi hoopis rahustavat teed ja kinnitas, et küll kõik saab korda. Kogu tema rahulikust olemusest ja lihtsusest kumas läbi tohutu kurbus ja traagika. Terve elu on ta elanud ainult oma vanaisale, temaga mööda ilma rännates. Enda peale ei olnud ta kunagi mõelnud.

Kogu etenduse aja kummitas mind mõte, et selline lavastus on täpselt nagu Draamateatri repertuaarist. Et on lava, lavakujundus, ja näitlejad, kes tulevad kord ühelt, kord teiselt poolt lavale kokku. Ja ei midagi enamat. Kui võrrelda ülejäänud praegu mängitavate Linnaka lavastustega, siis jääb Ingo Normeti tehtud „Iguaani öö“ teistele alla just selle poole pealt, mis mind, tekstist enam, köidab.. see on lavastuslik pool.

"Igauaani öö" - Tallinna Linnateater

Minge teatrisse, kui tuju paha

See nädal on jube olnud. Esiteks ei saa ma hommikuti üles, ja pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas minna magama kell 21 või kell 01. Teiseks on meil töö juures remont. Juba nädal aega oleme istunud keset suurt ruumi, kus pole ühtegi seina vahel. Ma ei leia oma tööasju sellest segadusest üles, töömehed käivad ja kopsivad ja saevad ja puurivad, kaablimehed käivad ja sahmivad ja tõstavad laeplaate ümber. Lisaks igapäevane laki- ja värvilõhn. Pole siis ime, et tuju nii sant on.

Aga õnneks on olemas Teater NO99 ja "Perikles", mis viib su kusagile teise maailma ning paneb unustama kõik mured, sest kõik on ju hästi. Publik tõusis lõpus püsti ja Gert Raudsepale toodi kingitus Säästumarketi kilekotis :)

Teatrist koju tulin keksides ja "salaam e ishqet" ümisedes ja ma üldse ei muretsenud hommiku ja järgmise päeva pärast.

Marika Vaarik on nüüd ametlikult NO99 näitleja. Jee!
Veebruaris lähen uuesti Periklest vaatama. Jee!

Kõik on hästi! Jee!
(keksin nüüd magama...)

Jee!

Raske südamega

Raivo Põldmaa Sirbis

Elmo Nüganen Sirbis

Lugu sellest, mis ma siia kirja panen

Kui viimasel ajal olen näinud päris palju lavastusi, mis mul kohe ununenud on, siis Arbuusisuhkru mõtteid olen mõlgutanud juba viimased nädal aega. Ausalt öeldes suhtusin juba enne lavastuse valmimist, sisututvustust lugedes, sellesse väga skeptiliselt (ma olen üldse üks suur skeptik :D ). Muinasjutt täiskasvanutele. Muinasjutte ma just nüüd päris ei vihka, aga ega ma neid ei armasta ka. Näiteks film „Paani labürint“ on mu mitme aasta halvim kinokogemus. Aga siiski, siiski.. oma silm on ikkagi kuningas ju..

Linnateatri väikesesse saali sisse astudes tekkis tunne, nagu läheks mõne sõbra juurde väikesele olengule. Lahke ja sõbralik Margus Tabor seisis ukse peal, tervitas ja aitas kohti otsida. Nurgas, DJ-puldi taga istus Veiko Tubin ja lasi Mac’ist muusikat, tema kõrval istus Jaanus Rohumaa ning luges rahvale Richard Brautigan’i luuletusi.

Samasugune tsill meeleolu jätkus ka etenduses. Kõik olid lahked ja rõõmsad.. Harmooniline ja täiuslik minaSURM (nii oli tõlgitud iDEATH) keset lava, sillad koos helendavate haudadega ümberringi ning taamal raudvõre taga Unustatud Töökoda. Lavakujundus oli muinasjutuline ja huvitav. Mina ootan alati Jaanus Rohumaa lavastusi, sest ta kohe oskab leida nii palju põnevaid lahendusi. Kogu lava on maksimaalselt kasutatud, samuti huvitav helikujundus ja valgus.. („Genoom“ näiteks) Juba lihtsalt vaatamisest saab omaette elamuse. Nii ka „Arbuusisuhkrus“ lavastuses.

Aga.. selline südamlik ja naiivne õhkkond hakkas tüütama. Laused olid lihtsad, mõtted olid lihtsad. Kõik rääkisid pehmelt, kõndisid pehmelt, nende liigutused olid pehmed. Mina läheks sellises keskkonnas kindlapeale hulluks ja sellepärast meeldiski mulle inBOIL’i (Argo Aadli) tulek. Idee järgi peaks vist inBOIL sümboliseerima minaSURMA inimeste täpset vastandit, kõike kurja ja pahelist, kuid mulle tundus ta kogu ülejäänud seltskonna taustal peaaegu et tavalise ja normaalse inimesena. Õnneks ei olnud tema surm samasugune nagu raamatus, et taskunoaga lõigatakse ära sõrmed, nina, kõrvad.. (noh, seda oleks ilmselt ka päris raske teatrilaval teostada).

Ma ei oska jälle otsustada, kas see lavastus mulle meeldis või mitte. Aga nagu ka lavastaja sõnum oli, et must-valgeid valikuid ei ole, siis äkki peaks samamoodi ütlema, et lavastus oli nii ja naa. Kuigi, ma vaatasin, et enamus publikust istus küll väga mornide nägudega ja ega näitlejatelgi kummardades naeratust näole ei tulnud. Võib-olla sellisest imelikust romaanist ei saagi midagi paremat teha. Aga võib-olla ma vaatan asju ikkagi liiga must-valgelt.

"Arbuusisuhkrus" - Tallinna Linnateater

Teatriõhtu ETVs

05. detsembril näidatakse ETVs Jaanus Rohumaa lavastatud "Genoomi"

Marje Metsur:

http://www.epl.ee/?kultuur=449127

Maak Pehh

Ma loodan, et ma needust ei saa kui ma seda ütlen, aga ma ei taha mitte kunagi enam näha "Macbeth"-i NO99's. See oli nii rusuv ja raske. Kui lõpus poleks olnud täringuveeretamist ja näitlejate muutumist sarkastilisteks inimesteks, oleks ma ilmselt 3 päeva vaikides ringi käinud ja mitte kedagi näha tahtnud.

Teksti ma jälgida ei suutnud. Esiteks ei saanud ma pooltest sõnadest aru, mida Jaan Tooming rääkis. Ja suur tänu talle selle eest, et tegi mulle lõplikult selgeks, kui tähtis on näitlejale teksti päheõppimine. No sorri, minu arust ei ole näitlemine võimalik, kui sa pead iga kahe sõna järel teksti vaatama.
Sisust ei saanud ma ka mitte midagi aru! Okei, nii palju tean, et nõiad ennustavad kellegi kuningaks saamist ja siis Macbeth tapab tolle ära ja saab ise kuningaks.. või kuidagi niimoodi oli. Aga mis möll ja sahmimine seal edasi oli? Seda ma enam jälgida ei suutnud. Umbes 35 minutit peale etenduse algust ma vaatasin kella ja mõtlesin, et issand, kas ma tõesti pean veel tund aega seda taluma?!

Enamus etendusest jälgisin ma ainult no-teatri poisse. Neid on väga ilus vaadata! :) Eriti jäi mulle silma Risto Kübar. Ka siis, kui nad seal kõik ühes pundis olid, vaatasin ma rohkem teda. Ta kohe oskab end nähtavaks teha. Iga tema liigutus on nii täpne, läbimõeldud, intensiivne.
Mõtlesin poiste suurepärast "taustaansamblit" vaadates, et kui tants ei käiks ümbes Macbethi ja leedi, kui tegemist oleks mõne teise looga, kui tegemist oleks teiste peaosalistega.. saaks sellest võib-olla lavastuse, mis mulle väga meeldiks. Kogu see šamaanilik temaatika: trummid, kraaksumised, kriiksumised, ulgumised.. kohati oli päris õudusttekitavad. Samuti oli põnev jälgida väikest varjudemängu lava taga.

Kahtlemata on tegemist elamusi tekitava lavastusega. Kahjuks mitte positiivses mõttes.

"Macbeth" - Teater NO99

Teie terviseks

Draamateater võttis peale umbes 10-aastast pausi taas mängukavasse lavastuse „Leekrüübe“, kus seekord peaosalised Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja rollid vahetasid. Mina vana lavastust loomulikult näinud pole, aga enne etendust mõtlesin, et näeksin nende osi pigem nii, nagu esimeses versioonis oli, kuna see tundub rohkem kokku minevat näitlejate loomustega. Aga siis tuli mul meelde, et Maria Klenskaja mängis ju väga värvikalt „Ohtlikus lennus“ pedantset politseiametnikku.
Lavastuse teemaks oli konflikt kunstniku hingega, liialdustesse kalduv ja erepunastes riietes proua ning üleni hallis, fakte armastava muinsuskaitseametniku vahel. Pealtnäha täiesti erinevad natuurid, kuid neid ühendas armastus ajaloo ja kauni arhitektuuri vastu. Kahe erineva tegelase vaheliseks ühendavaks lüliks saigi see 16. sajandist pärit sisemust põletav jook „Leekrüübe“...
Näitlejate mäng oli nauditav, kuigi ma ei ole veel siiani otsusele jõudnud, kas Kersti Kreismanni üle vindi keeratud teatraalsus mind ärritas või sobiski selline liialdamine sinna perfektselt. Maria Klenskaja mängis suurepäraselt rafineeritud ja väljapeetud daami, kes julges näidata põlastust prantslaste vastu ning kel silmad alati särama läksid, kui jutuks tuli mõni inglismaa monarh või kaunis arhitektuuriline hoone Londonis.
Kõrvalosaliste rollid jäid kahjuks imepisikesteks. Hilje Murel viibis lavas vast umbes 5 minutit kokku, kuid selle eest naerutas publikut kogu selle aja, mängides naiivset ja poolpimedat sekretärineiut. Ning Guido Kanguril tulevad napakate vanameeste rollid alati eriti ehedalt välja. Nii ka seekord.

Aga ei tekkinud minu jaoks kino Helioses seda intiimset õhkkonda, mis näiteks Linnateatris peaaegu alati tekib. Kuigi ma istusin eespool, ei tundnud ma, et etendus väga mind puudutanud oleks. Minu jaoks keskpärane lavastus. Mõne koha pealt meenutas ka natuke eelmist Priit Pedajase lavastust kohvijoomisest, kus oli samuti muusikat, valgust ja liikumist kasutatud minimaalselt (aga siiski on „Leekrüübe“ tunduvalt hoogsam ja põnevam jälgida).

"Leekrüübe" - Eesti Draamateater

Taevas ja päike ja heinamaa

Mul on kuskilt silma jäänud ühe teatrikriitiku arvustuse pealkiri: „Lustiga tehtud, lustiga mängitud, aga..“ Täpselt samasugune mõte tekkis mul peale „Päike soojem, taevas sinisem“ vaatamist. Võib-olla olid ka mu ootused liialt suured, sest tutvustuse järgi tundus huvitav lavastus olevat: Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud.
Kõik oli tore, lapsed mängisid, jooksid, kaklesid, karjusid, naersid, olid hirmul. Aga ootasin siiski, et midagi juhtuks. Korraks, siis kui mängu tuli Margus Tabori Donald, tekkis lootus, et nüüd alles hakkab see tõeline lugu hargnema. Aga kahjuks jäid need tagakiusatud Donaldi stseenid lühikeseks.
Ei tea, kas ongi mõtet hakata näitlejaid kiitma.. :) See on juba peaaegu iseenesestmõistetav, et Linnateatris ainult häid kohtab.

„Päike soojem..“ lavastuse panen ma omi mõtteis samale tasemele „Murdlainetusega“. Mõlemad räägivad maailmast veidi teistsuguse vaatenurga alt vaadatuna. Mõlemil on huvitavad ideed. Mõlemil saab nii naerda kui nutta. Mõlemil on huvitav lavakujundus. Mõlemil on väga head näitlejad.. ja mõlemi puhul unustad sa vaadatud lavastuse juba järgmisel päeval.


"Päike soojem, taevas sinisem" - Tallinna Linnateater

Loogika ja meeste loogika

"Naistel ei ole hobisid. Neil on nende sisemaailm, kuhu minna, kui igav hakkab."

Milline äraütlemata lõbus õhtu õnnestus mul veeta meeste seltsis VAT Teatris. Tegelikult juba päris vana lavastus, aga millegipärast pole veel vaatama juhtunud. Talvel vist oli isegi suhteliselt kindel plaan, aga piletid olid kogu aeg välja müüdud ja alati tuli ka mõni teine teater ette.. :) Aga peale kaht viimast teatrikülastust sain aru, et väikesed teatrisaalid on mulle rohkem meeltmööda, mille peale ma lõpuks kätte võtsin ja "Meeste varjupaiga" ära vaatasin.

Küll mehe elu ikka on raske. Iga laupäev peab ta viis tundi järjest naise sabas mööda Viru keskuse poode sörkima ja takka kiitma, kui imehästi tema naisele punane värv sobib või kui sale ta kleidis välja näeb. Loogiline, et ka kõige tugevam mees ei pea sellisele pingele vastu ja nii nad valetavadki oma naistele, et käivad laupäeva õhtul teraapias või erakorralistel ärikohtumistel, ise Viru keskuse tagaruumides televiisorist, riidepuust meisterdatud antenni abil, jalgpalli vaadates ja õlut juues.
Ja millised värvikad tegelased seal kohtuvad! Tuleohutusspetsialist, kellele esmaabi anda oskavad naised meeldivad; ärimees, kes tutvumissaiti klikkjakepp.ee peab; lennukipiloot, kelle naise isa on miljonär aga ikkagi mehe puupaljaks on shopanud ja arvutiprogrammeerija, kes oma programmide kirjutamist Hemingway loominguga võrdleb.

Raivo E. Tamm, Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Joost teevad kõik suurepärased rollid. Aga minu lemmikuks sai selles lavastuses Tanel Saar. Falcki turvamehe riietuses veidi madalalaubaline "tuletõrjuja", kel vahel isegi tundus peaaegu nagu neandertallase nägu ette tulevat, kui ta üritas selgeks teha, et tunnete näitamine pole tema stiil.

Seda lavastust võiks isegi veel vaadata, ja suurema seltskonnaga. Tegelikult oligi mul algne plaan kõik töökaaslased teatrisse vedada, aga meeskolleegid ajasid sõrad vastu.. Kuigi lavastus peaks just sobima ka neile, kes teatrit nagu tuld kardavad :D

"Tsauu. Kahe U-ga!"


"Meeste varjupaik" - VAT Teater

Ja edasi.. ?

"Lõputu kohvijoomise" lavastuses oli taustaks nii ilus pilt Tartu raekojast. See tekitas minus kohe Tartu igatsuse.

Õnneks jagab Vanemuine minu arvamust selle kohta, et pühapäeva hilisõhtul ei ole võimalik normaalselt teatrit vaadata ja pannud oma etendused kella 16ks.

Vanemuises olen ma tegelikult päris palju käinud. Kooli ajal. Aga.. mul ei ole sellest ajast mitte ühtegi eredat mälestust. Ainuke, kes mulle igast lavastusest alati meelde jäi, oli Rain Simmul.

"Kõik aias" ei oleks mu esimene valik Vanemuise repertuaarist, isegi mitte teine.. aga sel pühapäeval oli vaid see pakkuda ja ma otsustasin siiski minna.

Kahetsen.

See oli üks selline lavastus, mille puhul sa lahkud teatrist õlgu kehitades. Ma ei saanud mitte midagi uut juurde. Viga võis ka selles olla, et ma istusin nii kaugel ja etendus lihtsalt ei jõudnud minuni. Aga samas.. see raha ülistamise teema on minu jaoks juba läbitud. Ma olen selle enda jaoks selgeks mõelnud. See ei köida mind enam. Kui esimene vaatus oli rohkem draamaetendus, siis teisel vaatusel arvas publik, et nüüd on komöödia. Mind ei ajanud seal küll miski naerma.

Jüri Lumiste tundus ainukesena etendust nautivat. Teistes näitlejates ei näinud ma mingit erilist mängulusti. Ma istusin küll kaugel ka, muidugi. Aga sellegipoolest ei suutnud Helena Merzin mind veenda rahamuredest meeleheitel perenaisena. Hannes Kaljujärv on end ammendanud, minu jaoks. Ootasin Ott Seppa. Kahjuks oli tal jälle koomiline tegelane. Tahaks teda näha mõnes tõsises osas. Ma arvan, et ta oleks seal hea.

Ahjaa, üks asi mulle siiski meeldis: lavakujundus. Kuidagi värskendav oli näha sellist külluslikku ja romantilist lavakujundust. Viimasel ajal olen näinud rohkem tühja musta lava, tellinguid jms.

Uskumatu, kuidas kehv lavastus suudab tuju tükiks ajaks ära rikkuda. Aga võib-olla on asi ainult minus. Sügis ka ju...

Veel Vanemuise teemal: Ruja rockooperi DVD on väljas! CD100 muusikapoes nägin. Kahjuks jäi see minust riiulile maha, sest 415-kroonist hinda ei olnud ma oodanud.

"Kõik aias" - Vanemuine

Detsembrikuumus

Sellest filmist on küll nii palju juba kirjutatud ja arvamusi leiab seinast-seina.

Vaatamata ajaloolistele faktivigadele ja propagandale ja kõigele muule, mida sellele linateosele on ette heidetud, mulle see film meeldis. (Ajaloos pole ma niikuinii väga tugev)

Käisin kinos eelmine nädal ja nüüdseks on minu "Detsembrikuumuse" mälestused segunenud "Tuulepealse maa" ja "Nimed marmortahvliga" üheks emotsiooniderohkeks kompotiks. (Viimase vaatasingi uuesti sellepärast üle, et nii mõnigi seda "Detsembriga" võrdleb)

Film oli tõesti hollywoodilikum kui ükski Eesti film kunagi varem. Aga Hollywoodi filmide suureks plussiks on see, et seal osatakse kogu aeg põnevust hoida. Nii ka selles filmis. Vähemalt mul ei hakanud küll kordagi igav. Samuti oli seal kohustuslikuna palju actionit, vahele pikitud huumorihetked ja loomulikult.. õnnelik lõpp.

Ootan juba ammu Sergo Varest teatris mõnes peaosas. Siiani pole kahjuks õnnestunud näha.

Ja kui film telekasse jõuab, vaatan ma kindlasti veel.

Ja kui film DVD peale jõuab, vaatan veel..

"Detsembrikuumus"

Inimene on inimene

Kui palju on üldse tõeliselt häid naistalente koomikas? Kui palju on selliseid talente, kes on andekad nii koomikas kui tragöödias? Mina ühte tean. Tema nimi on Katariina Lauk ja ta mängib VAT Teatri "Misantroobis" 5 erinevat rolli.
Noored näitlejad Elina Pähklimägi, Ago Soots ja Meelis Põdersoo olid ka toredad.

Aeg kulgeb omasoodu

5x kella vaatamine + 25x haigutamine = lõputu kohvijoomine

Isegi tasuta pakutud kohv ei suutnud mu und peletada. Ainuke, kes mu une ja ärkveloleku vahelisse võitlusesse veidigi erksust tõi, oli Taavi Teplenkov.
Midagi ses lavastuses ikka oli, aga ma lihtsalt ei suutnud. Olen väsinud.

Jõudsin järeldusele, et mulle ikka üldse ei meeldi pühapäeviti teatris käia.

Elu nagu filmis

Ma kartsin natuke teatrisse minna. Kartsin lõhkuda seda positiivset muljet, mis mul NO-teatrist on. Et kui järjest olen näinud kolme väga head lavastust, siis äkki nüüd "streak of luck" lõpeb. Samuti ei ole mingid rambo-teemad mulle üldse kuidagi meeltmööda. Filmi ma vist isegi olen kunagi näinud, aga pead ei anna. Üritan action- ja märulifilmidest siiski suure kaarega mööda käia.
Aga.. etteruttavalt olgu öeldud, et mu kartusel polnud mingit alust.
Etendus algas juba NO-le omaselt, enne "eesriide tõusmist", fuajees, kus kolm politseinikku rahvast jälgisid, tervitasid ja juhendasid. Need olid muidugi Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares ja Andres Mähar. Saalis istun siis oma kohale ja vaatan: minu kõrval istub Risto Kübar, joob Cocat, mingi seljakott süles ja põrnitseb enda ette. Esimene mõte mul, et oot.. kas ma mäletan valesti, et tema selles lavastuses peategelane on?! Sekund hiljem tuli meelde, et oleme ju NO-teatris, kus ei peaks sellised asjad enam sugugi mitte üllatama :) Päris naljakas oli jälgida inimeste reaktsioone, kelle koha peal Risto istus. Segadus, kohmetumine ja vabandused: te istute minu koha peal, mille peale Risto pahaselt midagi pomises ja järgmisele vabale toolile edasi ronis.
Edasist asjadekäiku ma jälgisin vist küll enamus ajast suurte silmade ja ammuli suuga :P Oli päris palju NO-le omaseid elemente: näitleja alasti kiskumine, kaamerate ja ekraanide möll. Aga see möll oli suurem kui eelmistes lavastustes. Tegevus käis igal pool: lava ees, lava taga, lava kohal, publiku kohal, publiku sees, publiku ees, publiku taga, heli ja valguse ruumis.. ma ei tea.. kuhu veel?! Näitlejad turnisid tellingutel, jooksid lae all publiku kohal, ronisid mööda võrke, laskusid köitega laest... see oli uskumatu! Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd saad millegagi vastu pead, mõne köie või kiikuva prozhektoriga.

Sisu jällegi jäi lahjaks. Vähemalt minu jaoks. Või mis sisu peakski ühest märulifilmist otsima? Et on üks võimuhull politseinik ja sõjameheks treenitud ning segi läinud mees, kellede võimuvõitluse tagajärjel surevad nad ise ja paljud teised? Pole kuigi liigutav. Või et mis saab siis kui sul on eriti s*** päev ja sa võtad suvalise, kelle peal see välja elada?

Näitlejatest.. mul on jälle kahju kedagi teistest rohkem esile tuua, nagu ikka selle trupi puhul.. Risto oli endiselt hea. Mulle eriti meeldis see koht, kus ta hullusehoos hingeldades publikut sihtis ja siis nagu midagi vabanduseks öelda tahtis, aga sõnad ei tulnud suust. Siis hoidis hinge kinni ja mulle tundus, et ka kogu publik. Täielik haudvaikus.
Meelde jäi veel Rasmuse pilvesolek ja talle tehtud telefonikõne nö eksnaiselt. Jaak Printsil olid kõige koomilisemad rollid. Eriti hea oli muidugi see peamine, kolonel Trautman ja tema 'mitte isiklikkus'.
Isegi kui lavastus mingit erilist sügavat sisu ei paku, siis igal juhul on "rambo" näol jälle millegi erilisega hakkama saadud. Kuhu edasi, NO99?

Uus tööülesanne

Ülemus palus, et ma talle novembriks teatripileteid ostaks :)

Ta keerutab, lennutab...

Võiks arvata, et kontsertetendus, muusikaline lavastus.. või kuidas iganes seda nimetama peaks, on mingi igav õhtu, kus esitatakse rida laule ja heal juhul mõne rida juttu ka vahele. Õnneks pole Linnateatri "Eesti teatri laulud" üldse midagi niisugust. Selles lavastuses on kõike natuke - nalja ja kurbust, proosat ja luulet, küsimusi ja vastuseid, rolle ja iseendaks olemist, üllatusi ja oodatut, aga kõige rohkem laulu ja muusikat.

Väike, 2-tunnine retk läbi eesti teatri ajaloo, kus üks laul oli parem kui teine ning vahele ka juttu lavastustest ning viktoriiniküsimused publikule. Mina muidugi ei teadnud ühtegi vastust. Enamustest nimetatud lavastustest ma polnud isegi mitte kuulnud varem. Nii et ma väga loodan, et kui mina kunagi vanaks saan ja tehakse uus "Eesti teatri laulud", kus küsitakse nende lavastuste kohta, mida mina näinud olen, siis ma saan ka endale mõne roosikese! :))
"Kuhu me kuuluma peame", "Romanss", "Tüdrukute laul", "Kerjuse laul", "Laul Timmile" on laulud, mida ma ikka aeg-ajalt arvutist või mp3-mängijast kuulan, kuid minu kõige lemmikum kõlanutest on Raimond Valgre laul "Ta keerutab, lennutab.." Huvitav, kas see laul oleks nii populaarne, kui sellest "Saaremaa valss" poleks saanud? Liigutav oli vaadata, kuidas Argo Aadli esituse ajal nii mõnigi naisterahvas pea langetas või vargsi silmist pisaraid pühkis. Äkki neile meenus nooruspõlve armastus ja sõnajalaõite otsimine? Argol endalgi tundusid silmad lõpus läikima hakkavat.

Etendust olid vaatamas ka kõik (või enamus) lavakooli esmakursuslasi. Naljakas on mõelda, et nendest võiksid tulevikus näitlejad saada. Mõni nägi veel päris laps välja :) Kuulsin vaheajal, möödaminnes, kuidas üks tütarlaps neist, silmade särades, ütles midagi taolist, et koolis tundides käies on üks suur segadus, et kas ta on ikka õiges kohas, aga praegu, etendust vaadates saab aru, et just täpselt seda ta teha tahabki!... Nii siiras ja armas! Loodame, et siit on ka oodata järgmisi vähemalt sama andekaid ja toredaid näitlejaid nagu tol õhtul lava peal olijad. Nemad on ju ka Nüganeni kursus.

Mina olin siin aga nagu ei olnud ka

Kinost väljudes oli minus täiesti tühi tunne. Ma ei mõista, mille või kelle jaoks see film tehti. Hollywoodist tuleb samasuguseid ju iga päev kümneid korraga. Milleks on vaja järjekordset koopiat? Kuigi jah, ma möönan, et tõesti, film oli väga tempokas. Puudusid eesti filmile omased pikad ja venivad kaadrid mittemillestki ning ebamugavad vaikushetked. Ka üks hollywoodile kohustuslik autodega tagaajamine oli olemas, mis oli tegelikult täitsa hästi välja tulnud, minu arust. Üldsegi, kogu filmi suurimaks plussiks oligi just tehniline pool. Kiiresti vahelduvad stseenid, mitu erinevat kaadrit korraga ekraanil, palju erinevaid võttepaiku, muusika jne.

Aga loomulikult, ei saa üle ega ümber näitlejatest.. Väga õnnestunud valik on tehtud. Rasmus Kaljujärv on suurepärane ja täpselt nagu produtsent Riina Sildos ütles: "Ta ei mängi üle," põhjendab Sildos peategelase valikut. "Ja väga vähe on näitlejaid, kes suudavad kõnelda silmadega."

Samuti, nagu ma olen juba korduvalt igal pool maininud, tunduvad õnnestuvat kõik rollid Tambet Tuisul. Seekord siis „pahade“ poole peal. Äsja vanglast saabunud mitte-just-eriti-kõrge-IQga-dressi-ja-tossu-mees, kes kuritarvitab oma teismelist poolõde ning teeb äri maffiaga. Aga pätile päti palk, nagu öeldakse, ning leiab temagi oma õnnetu ja õudsa lõpu. Väga ehedalt mängitud roll.
Teismelist tüdrukut mängis Doris Tisler. Tegelikult, alguses ma talle erilist tähelepanu ei pööranud. Aga kodus vaatasin sedasama videot siin ning mulle tundus, et temagi silmad suudavad kõnelda. Valust, üksindusest, hirmust, kurbusest.

Aga millest puudu jäi, oli sisu. Ma ei saanud lahti tundest, et see kõik on kuidagi üle pingutatud. On mingi südames hea poiss, kelle unistus on arstiks saada, aga ometi läheb ta ja peksab vaeseomaks kuti, kellega ta tüdruk tantsis, narkodiileriks hakkamisest rääkimata. Või et juba teisel kohtumisel mingi tüdrukuga, avaldab ta talle igavest armastust.
Ja mis värk selle lõpuga oli?! Kellel tuleb nii loll idee, et minna kõik neljakesi koos vanglasse mingit pätti külastama, et varastatud raha üle anda?! Hallooo...

'It's a motherfucker' laulu kuulates meenub mulle Lou Reed'i 'Perfect Day' ja Trainspotting. 10 aastat tagasi oli see mu lemmikfilm. Peaks vaatama, et ehk tundub ta nüüdki veel hea? Kindlasti parem kui "Mina olin siin".

Aga vaatamata kõigele on mul siiski hea meel, et kuu aja jooksul on linastunud juba teine eesti film ning oktoobris on ju oodata veel ühte, "Detsembrikuumust". Nii et kõik pole veel läbi! :)

Miks mulle meeldib "Nõks"

Mulle meeldib, et mitte ükski etendus (OK, see on nüüd liialdus, sest ma pole ju kõigil etendustel loomulikult käinud, aga mulle meeldib nii mõelda) ei suuda neist näitlejatest keegi lõpuni tõsiseks jääda. Mulle meeldib, kuidas mõni neist korraks naerma turtsatab, mõni püüab köhatusega naeru tagasi hoida ja mõni varjab käega suud või pöörab üldse publikule selja. Mulle meeldib mõelda, et see tuleb sellest, et need inimesed teevad oma tööd suure lustiga ning isegi kui nad on sama asja juba vähemalt 50 korda mänginud, pakub see neile ikka veel rõõmu.

Ja seekord ei lähe mulle üldse korda, et lavastuses on palju tobedaid nalju või et see ei paku mingit sügavamat mõtlemisainet. Mulle meeldib, et ma unustan, et Tõnn Lambil on mingid temale omased liiga tugevad näitlemismaneerid teistes rollides. Mulle meeldib, et ma unustan, et Külli Teetamm on vahel liiga malbe. Mulle meeldib, et Mart Toomele see roll nii hästi sobib. Mulle meeldib, et ma saan jälle kinnitust, et Alo Kõrve on hea näitleja.

Mulle meeldib, et enne teatrikülastust on mul aega vanalinna kohvikus krevetisalatit süüa, kohvi juua ning jälgida möödakäivaid inimesi ja vaadata vihma tibutamist kõnniteeplaatidel. Mulle meeldib kuulata, kuidas kõrvallauas kaks vanadaami räägivad, kuidas omal ajal noormehed tantsukursustele pidid minema, et tütarlastele muljet avaldada.

Taarka

Käisin üleeelmine nädal kinos 'Taarkat' vaatamas. Olin suhteliselt skeptiliselt häälestatud, sest lugesin enne paari negatiivset arvustust. Aga mulle meeldis.

Üritan ikka eesti filme nii palju kui võimalik, ära näha. 'Taarka' juures oli veel teisigi põhjuseid. Nimelt on ka minus veidi setu verd, aga seda ma tavaliselt väga palju ei reklaami, sest teatavasti ei ole setud eestlaste hulgas just kõige paremas nimekirjas. Leidsin ka ühe väga hea ja põhjaliku blogi sissekande setudest ja filmist. Peale selle lugemist ei oskagi nagu enam enda poolt midagi lisada. Aga proovin ikka.

Esialgu oli suhteliselt harjumatu nii halva kvaliteediga filmi vaadata. Nagu läbi udu. Aga noh, arusaadav ju.. eesti filmi väike eelarve jms. Film ise oli setukeelne, eestikeelsete subtiitritega. Ma vahepeal ei pannud tähelegi subtiitreid, sest olen sünnist saati vanaema suust samasugust keelt kuulnud ning lapsepõlves päris pikalt ma isegi ei teadvustanud endale, et ta kuidagi teisiti räägib. Ma mõtlesin, et kõik vanaemad peavadki nii rääkima! :) Aga seda peab ütlema, et minu vanaema küll niiviisi ei ropenda, nagu filmis.

Näitlejad olid toredad. Noort Taarkat mängis Inga Salurand. Tema meeldis mulle kolmest kõige rohkem. Uljas, vallatu, lõbus. Just selline tegelane, kelle puhul ootad huviga, et mis tast filmis edasi saab ja milliseks ta vanemas eas kujuneb. Vana Taarka oli Marje Metsur ja keskmine Siiri Sisask. Viimane, kahjuks, suutis Taarka minu jaoks täiesti ebasümpaatseks tegelaseks mängida. Ma ei tahaks hästi uskuda, et Taarka päriselt ka selline hull oli. Kohati jättis peaaegu nagu metslase mulje. (Grimmiga oli ka tugevalt üle pingutatud. Kõik kolm olid näost mitte tõmmud või päevitunud vaid oranzhid.)

Veel meeldis mulle Riina Maidre, kes Taarka tütart mängis. Ainuke koht, kus ma ei suutnud ekraanile vaadata, oli see räige vägistamisstseen. Õõvastav. Üldse, kui nüüd mõtlema hakata, siis Taarka tütre Tato saatus ja tegelaskuju läks mulle isegi rohkem hinge. Lapsepõlv möödus tal koos emaga, kes teda mööda erinevaid pidusid vedas, et seal leelotades raha teenida ning isaga, keda ta harva nägi ning kes ei osanud oma lapsele seletada, miks nad koos ei ela. Teismeliseeas vägistamine ja rasedaks jäämine, mille tagajärjel ta hulluks läks.

Negatiivse poole pealt ma jagan enamuse arvamust, et stsenaarium oleks võinud paremini Taarka elulugu ja saatust välja tuua. Liiga palju keskenduti Soomereisile. Pluss see Helena Merzini mängitus Anna Raudkats. Tõesõna selline tunne, nagu ta oleks kuskilt teisest filmist korraks ära eksinud. Minu arust üks kõige napakam stseen kogu filmi juures, oli see, kui Raudkats lonksu viina jõi ja siis tuljakut unes nägi.

Aga ühesõnaga.. vaadake eesti filme! :)

Suvi läbi

Ongi kohe suvi läbi ning ka teatrid kolivad lageda taeva alt (või mõisatest, küünidest, viljakuivatisest, katlamajadest) tagasi oma vanadesse paikadesse. Mõtlesime eile õega, et mis siis oli selle suve parim teatrielamus ning kumbki meist ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, kas on see 'Ruja' või 'Vahepeatus'.

Sisu ja teksti koha pealt kindlasti 'Vahepeatus'. Sealt sai nii palju häid repliike, mida meie pere vahel jutu käigus kasutab ka. 'Tammetoru', 'tolgendama', 'ahhaa!', 'Pajatama.. ega ei oska öelda, kust see sõna tuleb? Niiviisi paugust ei tule, jah?' või siis oleme arutanud, et kaua kulub aega enne kui nälga surra, kui tähestiku järgi sööma hakata :) Kui see näidend mõne auhinna vääriliseks ei tunnistata, siis ma.. ma ei tea kohe, mis ma teen! Oleks pettunud, ilmselt! :D

Aga 'Ruja' pakkus jällegi nii palju nostalgilisi mälestusi, suurepärast muusikat ja lavastuslikke ideid. Selle suve suurim õnnestumine.

Suurim pettumus oli jällegi Wargamäe Wabariik. Ega ta ju teab, mis halb lavastus polnudki, aga lihtsalt ootused olid niivõrd suured. Mina süüdistan selles ainult Elmo Nüganeni! Mis ta siis lavastab kaks nii geniaalset lavastust nagu 2. ja 4. osa ja hellitab kogu teatripubliku nii ära :)) Lugesin ka kuu ajaga kõik 'Tõe ja õiguse' 5 osa läbi. Esimese osa juures üllatusin, kui vähe ma sellest keskkooli ajast mäletasin ja kui teistmoodi ma siis kõigest aru sain. Nii kahju, et ma pole säilitanud oma kooliaegseid kirjandeid. Päris huvitav oleks lugeda praegu.

Teise osa juures, nagu ma ka juba olen maininud, oli mu kujutlusvõime peoga pühitud. Aga sellegipoolest elasin tuliselt kaasa Indrekule ja Ramildale. Kolmas osa oli kõige igavam. Neljas osa käis mulle alguses kohutavalt närvidele. Ainult pidev tülitsemine, näägutamine, prassimine ja raha ja staatuse jumaldamine käis. Mõtlesin, et huvitav, kuidas Hele Kõre suutis Karinit nii mängida, et ta ei paistnud püsti hulluna. Aga mingil hetkel käis mul 'klõps' ja ma hakkasin Karinit mõistma. Kurb romaan.

Viies osa oli minu jaoks kõigist kõige huvitavam. Osalt sellepärast, et selle sisust teadsin ma kõige vähem ja teisalt sellepärast, et kogu aeg käis raamatus mingi tegevus ja Tammsaare suutis Tiina-Indreku pinget muudkui kruvida. Ma muutusin juba kärsituks lugedes, et no millal ometi Tiina räägib. Nii et selles suhtes on mul väga kahju, et ma Vargamäe Kuningriiki ei näinud.

Aga kui rääkida veel lavastustest, mida ma oleks tahtnud näha, kuid mis nägemata jäid, siis esimesena tuleb meelde Proffet (kuigi see on eelmise suve tükk). Tundus päris huvitav ja põnev olevat. Samuti oleks nii väga tahtnud Bert Raudsepa näha. Esimest korda nägin teda Birdy's ja olin kohe n-ö müüdud ning mul oli tohutult kahju, kui ta Linnateatrist lahkus. Loodan teda siiski sügisel jälle mõnes teatris kohata! (üks päev nägin teda Kristiine keskuse juures, aga see pole see ju! :) )

Mis ma siin ikka heietan. Tegelikult oleks tahtnud kõiki lavastusi näha, kui vaid oleks piisavalt vahendeid ja aega (ei julgegi kokku arvutada, palju see suvi teatri peale raha on kulunud :D ). Ja kuna igale poole ka parima tahtmise juures ei jõua, siis võib ju mingi pildi endale luua teiste arvustusi lugedes, kas siis ajalehtedest või siis näiteks Danzumehe, Otti, Hannele jpt blogidest :)

Kohe on sügis käes ja pole enam nii palju vaba aega, et iga nädal saaks teatris käia. Aga vähemalt korra kuus luban küll käia, nagu ma endale uuel aastal lubasin. Samuti üritan ma ka n-ö haaret laiendada, ja peale Linnaka ja NO ka muid teatreid külastama hakata!

Vaaatame, mis saama hakkab :)

Ruja

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks Ruja rockooperil käinud. No tõesti.. ükskõik, kuhu seltskonda ka ei satuks, ikka tuleb Ruja jutuks. Võib vist öelda, et lavastus sai legendaarseks juba enne esietendust.
Mina ei teadnud Ruja bändist suurt midagi. Tean vaid tuntumaid laule, Rannapit, Nõgistot ja Alendrit. Aga ei midagi ajaloost. Nüüd tean siis tunduvalt rohkem, osalt etenduse tõttu ja osalt sellele, et mu vanem õde mulle hiljem natuke tausta selgitas.
Nii et siis lavastuse sisu koha pealt võiks öelda, et mingi pildi ta Ruja ajaloost andis, kuigi minu meelest keskenduti liiga palju Rannapile ja mingitele lõpututele pidutsemistele. Kuigi, eks ilmselt nad pidutsesidki palju jne. Ja nagu peaaegu kõikides arvustustes ja kommentaarides on kirjutatud, tundus ka mulle, et lõpp vajus kuidagi ära. Selline tunne jäi, et tegijatel sai jaks otsa asi lõpuni välja mõelda.
Näitlejate koha pealt ei pea vist mainimagi, et suurim au ja kiitus läheb Priit Võigemastile, kes oli täpne Rein Rannap. See, et Sergo Varesel suurepärane lauluhääl on, ei üllata mind enam ammu. Alguses, kui kuulsin, et näitlejate hulgas on ka Risto Kübar, olin mõnevõrra üllatunud, sest vokaalselt ei ole ta küll võrreldav Priidu või Sergoga, aga etenduse ajal, kui sain aru, et ta Nõgistot mängib, kes väidetavalt ka väga hästi laulda ei osanud, sain Risto kaasamisest lavastusse aru. Kitarri mängides täiesti imetabane sarnasus Nõgistoga. Mäletan telekast hästi vanu muusikasaateid, kus ta seal pill kaelas 'tõmbles' ja grimasse tegi. (viimasel GEPi etendusel oli Ristol juba pea blondeeritud ja ma olin pehmelt öeldes jahmunud tema uuest 'lookist' :) , aga ma loodan, et ta peale Rujat oma loomuliku juuksevärvi taastab! :D )
Ja 'laast but not liist' üks minu lemmikumaid naisnäitlejaid Evelin Pang. Mul tulid külmavärinad peale, kui tema laulis. Ta on lihtsalt jumalik!!!
Teised tegelased jäid rohkem tahaplaanile. Aga Tõnis Mägi võiks küll veel ära märkida. Peale etendust me seltskonnas spekuleerisime, et äkki Mägi ikka kehastas kedagi kindlat, sest miks peaks lavastusse sisse tooma mingi suvalise joodiku ühte laulu laulma.. Tõnis Mägi sissetoomine lihtsalt tema enda pärast on ju ka küsitav, sest nimi Ruja peaks niigi müüma. Ei tea.

Kaamerate ja suure ekraani kasutamine oli siin lavastuses täiesti hädavajalik, sest mina 21. reast ei näinud peaaegu üldse lava. Ja peab ütlema, et see kaameratöö ja rezhii oli täiesti filigraanne! Kui võrrelda laval toimuvat ja ekraanil nähtut, siis tundus küll, et kaameratöö oli väga täpselt läbi mõeldud ja paika pandud, et mis hetkel keda näidata. Super!
Ja muidugi NO-teatrile väga iseloomulik, et tunnustati ka tehnilisi töötajaid, kui Võigemast lauldes lava taga käis, inimestel kätt surus, kaamera kannul.

Miinuste koha pealt tuleb kohe meelde 2. Esiteks ilmaga ei vedanud üldse. Kogu etenduse aja sadas vihma. Alguses olin ma suhteliselt optimistlik ja mõtlesin, et pole hullu, kogu suve on saadud teatrit ilma vihmata vaadatud, las see viimane siis olla vihmane. Aga lõpuks ajas ikka närvi küll see pidev sadu.
Teine miinus on seotud lavastuse endaga. Nimelt laul 'Teisel pool vett'. Mulle see laul väga meeldib. Ma ei tea selle laulu sündimise tagamaid või põhjuseid, aga sel laulul on minu jaoks siiani olnud mingi eriline aura. Ilmselt tekkis see aura peale Alenderi surma. Ja seda vastumeelsem oli näha laval selle laulu ajal mingit rõvedat läbu ja orgiat :(

Mis veel Ruja lauludesse puutub, siis kui lauldi 'Need ei vaata tagasi', tuli mul meelde eelmise aasta Eesti otsib superstaari eelvoor ja mulle tundub, et üks kutt sealt rikkus vist minu jaoks igaveseks selle ilusa laulu.

Muide, lavapaigas oli silt 'ERR salvestab', nii et ilmselt on lootust Ruja rockooperit veel televisoonist ja/või DVD'lt näha! :)

Kolm meest paadis - Ugala

Ei oska eriti midagi kirjutada, niisiis teen lühidalt.

Meeldis:

*Näitlejad Peeter Jürjens, Arvi Mägi ja Margus Vaher. Kõik olid väga sümpaatsed, kuid kõige rohkem meeldis Peeter Jürjens, kes oli selline muhe vanamees. Torises, tegi koerust, laulis, tegi grimasse, naeratas sõbralikult.. Mul võiks selline vanaisa olla! :) Ugala kodukal on kirjas, et tal on üks huvitav hobi ka, nimelt kaktused. 2006. aastal oli tal kodus 1600 kaktust! (Seda ma märgin siin sellepärast, et minus tekitavad austust inimesed, kes on mitmekülgsed ja kellel on hobid, mis näitavad pühendumist ja armastust.)

*Inglise huumor. Mulle väga meeldib. Kahju ainult, et seda nii väheseks jäi. Algus oli paljutõotav, aga lõpuks vajus ära.

*Laulmine. See tuli täieliku üllatusena, et nad lavastuses ka päris mitmeid laule esitavad.

Ei oska veel seisukohta võtta:

*Andres Oja. Tema on mulle silma jäänud 23. lennu piltidelt ning mul oli suur huvi näha, kuidas ta näitleb. Tal oli seal päris palju episoodilisi rolle. Mõni oli päris hea, näiteks kelner või siis kildis shotlane. Aga vahepeal tuli nagu rolle, kus ei olnudki midagi temas muutunud, peale riietuse. Ja ma vahepeal vist pidin väga teraselt kuulama, et aru saada, mis ta räägib. Diktsioon võiks veidi puhtam olla. Aga pole hullu, ootame-vaatame, mis temast tulevikus saab :)

Ei meeldinud:

*Asendusetendus. Tegelikult olid mul ju piletid 'Kunstile' aga see jäi mingil põhjusel ära. Kui ma mängukavast valisin, kumba etendust vaatama minna, siis tundus just 'Kunst' huvitavam ja pealegi ma teadsin ja tahtsin kõiki neid näitlejaid sealt näha. 'Kolm meest paadis' näitlejate nimed ei öelnud mulle alguses midagi, aga näod olid tuttavad. Millal ma siis 'Kunsti' näen?!

*Nõmedad naljad. Kõige tobedam nali, mis mulle kohe meelde tuleb, on see elus konservikarp, mis mööda lava ringi jookseb ja üks vanameestest seda hiiglaslike kääridega taga ajab. Õnneks oli sellised kohti vähe.

Nii et kuigi see lavastus mulle suurt midagi ei pakkunud, oli näitlejate mäng siiski väga nauditav.

Greetings from London

Nonii.. viibisin pisikesel kultuurireisil Londonis. See oli minu esimene kord Inglismaal olla ja kogu reis oli lihtsalt suurepärane. Loodan sinna kunagi kindlasti tagasi minna.

Kuna ükski Londonis käik pole õige ilma teatrit külastamata, siis käisime meiegi kahte muusikali vaatamas. Oleks muidugi võinud rohkemgi, kasvõi igal õhtul, aga kahjuks pole ma veel Viking Lottoga võitnud.. :)

Oma valiku tegime laulude ja üldse kogu lavastuse tuntuse põhjal. Esimesel korral käisime Chicago't ja teisel õhtul Grease'i vaatamas. Tegelikult oli meil suur soov minna hoopis Mamma Mia'le, aga sinna ei õnnestunud alguses pileteid saada ja siis kui mingi võimalus tekkis, tundusid hinnad liialt kallid olevat, et seda kuskilt rõdu nurgast vaadata.

Ma pean kohe ära ütlema, et ma pole just eriti suur muusikalide austaja ja kui ma nüüd väga ei eksi, siis ma olen enne neid näinud ainult ühte: Vanemuise 'West Side Story'-t ja ma ei mäleta sellest suurt midagi. Ühesõnaga mingeid erilisi emotsioone see minus ei tekitanud ja rohkem ma pole ka ühelegi muusikalile kippunud. Üheks põhjuseks on muidugi ka see, et suhtun skeptiliselt nendesse eesti n-ö muusikalinäitlejatesse. Kuigi muusikalis on põhiliseks ikka laul ja tants, siis minu arust mingigi näitlemisoskus peaks ikkagi olema..

Täiesti mittetaotuslikult sai valitud üks täiskasvanute ja teine teismeliste tükk. Naljakas, et mulle jättis sügavama mulje Grease ja Krs'ile, kes on 16-aastane, meeldis rohkem hoopis Chicago.

Mõlemad showd oli muidugi vägevad. Aga Chicago juures oli kuidagi ebameeldiv vaadata nappides neglizheedes üleni lihastes naisi. Okei, saan aru, et nad on ju tantsijad ja hästi treenitud ja kõike muud, aga mind see häiris :) Samuti ei meeldinud mulle advokaadi tegelaskuju. Jäi kuidagi kuivaks. Ta oleks võinud olla rohkem selline 'libe' tüüp.

Grease'i juures ei häirinud suurt midagi, kuigi siin jäi see näitlemisoskus tibake Chicago omale alla, aga selle eest olid näitlejad jällegi energilised ja elurõõmsad. Show oli ka vägevam, vilkuvad tuled, kostüümid, lavakujundus ja isegi väike tulevärk oli. Võib-olla on siin meeldimises oma osa ka selles, et ma peaaegu kõiki Grease'i laule tean, Chicagol aga ainult mõnda: All That Jazz, Razzle Dazzle.

Grease'i lavastusest jäid meelde Greased Lightnin', Those Magic Changes ja see raadio DJ, kes oli tõeliselt karismaatiline tegelaskuju ja ma kohe ootasin, et millal ta jälle lavale tuleb. Kusjuures juba enne etenduse algust, kui eesriie veel all oli, lasti 50-ndate muusikat ja seesama DJ rääkis juttu, et rahvast õigesse meeleollu viia.

Visuaalse poole pealt üks meeldejäävamaid stseene oli see, kuidas DJ inglina puusi nõksutades taevast alla laskus oma sädeleva sädeleva pluusi ja valgete pükstega, ümbritsetud üleni valgesse riietatud tantsijatest.

Mul oli nii kahju, kui etendus läbi sai, sest see oli tõeliselt lahe kogemus. Ja kogu tee teatrist hotelli kummitas: you're the one that I want, uh uh uuh.. :)

Piletid ostsime Leicesteri väljakult asuvast tkts müügikioskist, kust müüakse pileteid poole hinnaga ja positiivseks üllatuseks õnnestus meil mõlemal etendusel saada väga head istekohad põrandale ja keskele. Ühel korral 12-s ja teisel 7-s rida.

Olin ka üks turistidest ja tegin teatris enne etendust pilti, kuigi see keelatud oli.

Õnneks ei ole midagi vaja. Ainult natuke iseennast.

Argu nuud keegi oodaku.
Mitte keegi.
Argu oodaku.
Olema hakakem.
Nii kuis teab, et peab,
nii tapselt peab.
Nonda hea, sest tead,
kuis peab.

Vabandage, langesin meetrumisse.

Ma muudkui vaatan ja imestan, et küll Uku Uusberg ikka jõuab palju. Kogu aeg on tal midagi teoksil. Mulle oli see küll alles teine kokkupuude tema tööga aga juba esimesel korral, ehk siis peale 'Pinki' kasvas minu huvi tema vastu. Peakski nüüd sügisel ka 'Head ööd, vend' ära vaatama.
'Vahepeatust' ootasin juba kevadest saadik pikisilmi: Uku Uusberg ja Linnateatri parimad poisid. See kooslus peaks nii mõndagi ütlema :) Pluss Sandra Üksküla (kes oma rolliga väga hästi hakkama sai)
Oi kuidas mulle see 'Vahepeatus' meeldis! Pealtnäha nii naljakas ja vaimukas, aga kes vähegi süüvida viitsis, siis tegelikult väga sügava sisuga. Muljete põhjal tundub, et igaüks tõlgendab (koik ju tolgendavad! :D) seda omamoodi, vastavalt sellele, mida keegi tähele pani või enda jaoks oluliseks peab.
Minu 'tolgenduse' järgi on näidend tänapäeva ühiskonnast, mis ei salli teistsuguseid. Sa pead mahtuma raamidesse, et sind aktsepteeritakse, sa pead olema igal alal parim ja sa pead andma endast alati maksimumi ja veelgi rohkem. Ja kui sa pinge all murdud ja annad ühiskonnale järele, unustad lõpuks, miks sa üldse alguses armastasid maalida, luuletada, sporti teha.. Ainult ENDA jaoks..

Näitlejad moodustasid ka mõnusa sünergia. Mulle nii meeldisid need kohad, kuidas nad Maria kätepuudutusi üksisilmi vaatasid ja siis oma käsi silitasid. See oli nii armas! Noh, ja siis muidugi need tegevused, millega nad oma päevi õhtusse saatsid. Millegipärast oli mul kohe aimdus, kust see liistude ja laastude asi pärineb. (äkki keegi oma arvustuses on seda maininud?) Ja sinna juurde veel see 'Ohhoo!' ja 'Ahhaa!'. Uku vist ikka oskab Alo Kõrvel seda õiget, 'hullumängimise', nuppu vajutada. Siis Argo Aadli valgendamine ehk jälgede kustutamine ning aeg luubis liikumine ja muidugi kõige andekam oli see täpitähtedeta rääkimine: 'olen ma mingi tuhi tuup voi kabi voi tammetoru?!' Aga arusaamatuks jäi mulle alfabeedi söömine. Kui teistel olid need tegevused seotud minevikusündmustega, siis miks Indrek Ojari oma tähestikumängu tegi? Tuli see etenduse käigus välja või olin ma jälle ametis kellegi teise jälgimisega? Idee iseenesest oli ka jällegi väga vaimukas. Eriti kui oli P-päev, siis sai süüa igasuguseid delikatesse: pizzat, pelmeene, pirukaid :)

Mina julgen küll seda lavastust soovitada. Keegi mu tuttavatest ütles et see on 'jama', aga õnneks on maitsed erivad.
Üks uus avastus oli mul eile õhtul veel: et Carla Bruni teeb päris head muusikat.

Ahjaa, kell on praegu 17:22. Kas teil on see kellaaeg juba olemas? :)

Ursula Ratasepp

Kuidagi nii armas intervjuu SLÕhtulehes.
Üldse ma avastasin, et ta meeldib mulle iga rolliga järjest enam.

Pilt: Veiko Tubin

Unustasin end vaatama

Kõigepealt ma tahaks ära mainida selle, et käisin nädalavahetusel Viljandis folgil ja olen nõus kõigi nendega, kes arvavad, et vabalava uus asukoht on nõme! Ja absoluutselt mittenõus kõigi nendega, kes arvavad, et folgil on probleeme alkoholi liigtarbimisega. Minul oli igaljuhul tore ja mingit padujoomist ma seal küll ei näinud. Kõik.

Olen täna isamaaliselt häälestatud, sest käisin eile GEPi vaatama. Minu arust võiks see lavastus olla igale eestlasele kohustuslik! Äkki peaks presidendile palvekirja tegema? :D Aga parem mitte.. vaesed näitlejad, kes peaksid etendust miljonile inimesele mängima.. või tegelikult ju vähemale kui miljon.

Kui ma eelmine talv seda lavastust esimest korda nägin, ei meeldinud mulle esimene vaatus üldse. Ma ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen. Mingi kepijutt ja jube ropendamine, mille peale kogu saal naeris. Teine vaatus aga meeldis väga ning üldkokkuvõttes olin lõpuks ikka päris vaimustuses sellest GEPist.

Teisel korral vaatasin juba veidi teise pilguga. Kuigi arvamus esimesest stseenis jäi endiselt samaks. Mirtel Pohla ja Risto Kübara dialoog oli kuidagi.. nii punnitatud. Jutt kõlas nagu mõnel koolitüdrukul, kes on õpikust teksti endale pähe tuupinud ja nüüd seda monotoonselt korrutab: ma saan lapse, ma saan lapse.
Aga õnneks läks asi kohe paremaks, kui kõik mehed lavale tulid ja laulma hakkasid. Ja mulle nii meeldib see 'hea mehe' stseen. Loomulikult, ei saa ma seda mainimata jätta just sellepärast, et Jaak Prints seal see põhimees on :) Esiteks see, kuidas ta Risto lotovõidu peale kade on, siis ebanormaalselt õnnelik ja lõpuks see n.ö. eht-eestlaslik dialoog: 'Tere. Kuulsin. Miljon? Õnnitlen. Sul on ilus kübar!' Lihtsalt nii naljakas!

Siis tuli 'kuiv trenn' ja hööritamine. Ma istusin esimeses reas ka veel ja Sergo Vares vaatas mulle täpselt silma, kui seal oma liigutusi tegi. Ma ei teadnud, kuhu vaadata ja mul vist hakkas isegi huul värisema. Nii piinlik! :D
Rohkem ma vist ei hakka stseenidest rääkima, aga ühte tahaks veel mainida. Nimelt see hammastepesu ja suudluste kirjeldused. Esimesest korrast ma mäletasin seda stseeni ja nii paljudest erinevatest suudlustest, millest Sergo rääkis. Seekord, peale etendust, tuli mul äkki pähe, et ma ei kuulnudki peale esimest, kallutatud suudlust, enam mitte ühtegi. Sest ma lihtsalt unustasin end VAATAMA... Vaatasin, kuidas Jaak Mirteli hambaid peseb. Ma ei oskagi täpselt seda kirjeldada, aga see oli nii armas ja arglik ja erutav ja veidi koomiline ja ja... unustamapanev! :)

Sisust nii palju, et võrreldes Naftaga on GEPis teemat ikka veidi sügavamalt käsitletud. Naftas oli põhisõnum, et nafta saab otsa ja kõik. Aga mis edasi? GEPis vähemalt oli arendatud teemat sinnani, et OK, teeme selle projekti ära aga kes siis lapsi kasvatama hakkab? Mis saab perekonnast jne. Aga jah.. minul küll sellist tunnet peale etendust ei tekkinud, et nii, nüüd hakkan lapsi tegema. Aga selle eest tekkis eestlase tunne. Mina olen eestlane ja uhke selle üle!
Aga Eesti päheõppimise kohas, kui loetleti eesnimesid, tuli pähe mõte, et mis siis, kui aeg oleks u. 10-15 aastat hiljem ja publikust lavale toodud naisterahvaste ilusate nimede Katrin, Mari, Eve jms asemel oleksid Melissa või Vanessa..

Iga kord, kui ma tahan NO-teatri näitlejatest kedagi esile tuua, peale Jaak Printsi, tuleb mul kõigepealt meelde võib-olla Gert Raudsep ja Tambet Tuisk. Aga siis meenub, et ka Andres Mähar on tore ja Risto Kübar jne jne. Ja lõpuks tundub mulle, et kedagi ära mainides teen ma ülekohut ülejäänud trupile, sest nad on kõik lihtsalt suurepärased!!

Aga ühte ma ütlen küll: jälgige Tambeti nägu, kui ta tantsib! Siis näete, kuidas näeb välja inimene, kes oma tööd armastab :)



Pildid No99 kodukalt.
Ekspressis ilmus paar nädalat tagasi Eero Epneri humoorikas reisikirjeldus, kuidas NO-teater festivalidel käis: http://www.ekspress.ee/2008/07/10/areen/3440-kuidas-no99-euroopas-poosasse-kusi

Jaak Prints vs Keiserlik kokk

Käsi südamel: Keiserliku koka piletid sai AINULT Jaak Printsi pärast ostetud. Ülejäänud osad lavastusest (siin pean ma silmas eelkõige Gert Raudsepa ja Maria Soometsa) tulid juba meeldiva boonusena, n-ö. Jaak on minu ja tegelikult kogu mu pere lemmik juba tükk aega olnud. Kuigi, ei saaks öelda, et esimesest etendusest saadik. Eelmine aasta, kui ma GEPi vaatamas käisin, ei jäänud ta mulle millegipärast meelde. Samas, ei jäänud mulle tookord keegi nii väga eriliselt silma, võib olla ainult ehk Risto Kübar. Ja ma ei suuda isegi siiamaani meenutada, kas oli see Jaak või Risto, kes mulle ütles: oo, teie olete VÄGA hea naine! :)

Etendusest siis nii palju, et alguses see mulle üldse ei meeldinud. Mängu ei saadud käima, kõik tundus kuidagi punnitatud ja üldse mitte naljakas. Vähemalt mulle mitte, sest Kivirähki huumor on selline, mis kaugeltki mitte igale inimesele peale läheb. Samuti ei saanud ma üle tundest nagu tegu oleks mingi kultuurimaja tasemel tehtud teatriga. See vist tuli põhiliselt sellest lavast ja lavakujundusest.

Aga siis tuli lavale Maria Soomets. Juba tema välimust vaadates oli raske tõsiseks jääda! Ja kui ta veel suu lahti tegi..! Sellest hetkest ma leebusin ning suutsin isegi Kivirähki naljade üle naerma hakata. Nagu näiteks see liikuv laud.. Nii haige nali aga naersin ikkagi..

Ma nägin Maria Soometsa esimest korda laivis. Ta mängis oma rolli suurepäraselt! See, kui ta rääkis, kuidas ta sünnipäeval käis ja sardellimürgituse sai või kuidas lõpus lõkke ääres Eduard tema viimase sardelli näppas ja kuidas ta siis seda sardelli seal Egon Nuteri näppude vahel vaatas.. Ausalt, mul oli tahtmine püsti hüpata ja talle pai minna tegema!

Mul on veel üks suur lemmik NO-teatrist: Gert Raudsep. Tema mängist Aadu Hinti, kes oli selline ülitüütu tegelane. Muudkui käis Tuglastel külas aru andmas, kuidas tal oma naise Minniga abielukriisi lahendamine läheb ning kuidas ta püüdis elu eest kõigile selgeks teha, et ta pole hull. Käis ringi ja nõudis igalt ühelt vastust, silmi punni ajades: 'Vaata, kas mul on hullu silmad?!'. Ta on lihtsalt suurepärane näitleja!

Ja loomulikult ei tulnud mul pettuda Jaak Printsis. Temal oli eelkõige õhtujuhi roll. Selline üleolev ja ülbe. Peab ütlema, et ma poleks iial suutnud ette kujutada, et Prints võiks üldse kunagi ülbe olla, sest mul on temast ettekujutus kui äärmiselt lahedast ja toredast inimesest. Aga see ei tähenda, et ta poleks oma rolliga hakkama saanud. Väga hästi sai ja mitte ainult. Peale õhtujuhi pidi ta veel teisigi tegelasi kehastama. Saarlane Tönis, Ado Vabbe, Minni, Jakobson..

Kõige paremini tuli tal see Vabbe mängimine välja. Ausalt öeldes võitiski Jaak Prints meie südamed nohiku rolliga 'Naftas' ja Vabbe oli umbes samasugune õrnahingeline kunstnik. Printsile nii hästi sobivad need 'äpu' rollid! :)

Nagu ma juba kunagi vanemates postitustes olen maininud, jumaldan ma saare murrakut. Ja ohoo, kui Prints ise saarlast mängib.. Maailma parim asi! :))

Nüüd ma olen juba väga pika teksti kirja pannud, kordagi ülejäänud kolme näitlejat mainimata. Ka nemad meeldisid mulle, aga kõige vähem neist Kleer Maibaum. Teda ma nägin samuti esimest korda oma silmaga ja ma mitte ei suutnud unustada, et ta 'Kodu keset linna'-Helen on. Samuti õnnestus mul kuidagi tähele panemata jätta, miks tema kehastatud Elo vahepeal laulma hakkas. Aga muidu, väga ilusti laulis.

Egon Nuter oli oma tuntud headuses. Temast on mul alati mulje jäänud kui lahedast komöödianäitlejast. Ka Raimo Passile ei oska ma midagi ette heita, kuigi natuke varju tema tegelaskuju jäi kogu selle loo ajal. Osalt muidugi selle pärast, et pool etendust pidi ta olema teki all ehk 'põlu all'. Minu arust oli see põlu ehk teki all olemine üldse üks naljakamaid ideid lavastuse juures.

Mina igal juhul lahkusin Viinistu katlamajast naeratus näol!

Kuidas Nüganeni poisid teatrit tegivad

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B36ED8626AFC4558C2257487005E8737

Tassite kõrvu?

Emotsioonid on laes. Positiivsed emotsioonid, muidugi. Vargamäel oli nii lahe! Ma ei ole isegi raatsinud veel triatloni käepaelagi ära võtta :)
Aga kui alustada algusest, siis peab ütlema, et.. kavatsesime parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.. ehk siis plaan oli võimalikult vara kohale jõuda, ikka selleks, et esimesse ritta saada 'tõe ja õiguse 2. osal'. Noh, kuna olime külas, siis kulus aeg jutustamisele, kohvitamisele, söömisele jms ja lõpuks lükkuski stardiaeg tunni võrra plaanitus hilisemaks ja sinna läks meie ilus unistus esireast. Jõudsime kohale umbes 5-10 minutit enne algust. Ja meie näod venisid õige pikaks, kui avastasime, et vabad olid veel 2 viimast rida, kust oli tunne umbes samamoodi etendust vaadata nagu Draamateatri viimaselt rõdult. Mina pole sellega harjunud. Istun alati esimeses-teises reas, harva kaugemal, sest mulle meeldib eelkõige ikka näitlejaid vaadata, näoilmeid, pilke, higi voolamist, tati pritsimist, mitte üldpilti ja lihtsalt kujude liikumist kuskilt kauguselt. Aga õnneks tuli mängu hea juhus ja just samal hetkel, kui ma alistunult hakkasin omale kohta eelviimases reas otsima, ütles saalitöötaja, et teises reas on 2 vaba kohta! Seda ei tulnud tal teist korda öelda :) Kuigi teine rida ei olnud veel tõusu peal ning ma pidin ikka ühele ja teisele poole end pidevalt painutama, et tegevust jälgida, oli see ikka miljon korda parem kui seal kuskil kaugel..
Etendusest endast nii palju, et nüüd, kui ma lõpuks raamatu läbi lugesin, said mulle paar tegevust veelgi selgemaks ja äratundmisrõõmu oli palju. Ramilda osa mängis Külli Teetamm ning sellesse ma suhtusin alguses ikka päris skeptiliselt. Mulle on ta alati jätnud sellise väga malbe mulje ja ma ei suutnud ette kujutada teda Ramildana, pigem kui üldse kedagi Elisabet Tamme asemel, siis näiteks Evelin Pange, kes on selline lahe ...tulehark :) Aga peab ütlema, et Külli osatäitmine oli täitsa OK. Osa miimikast ja liigutustest olid samad, mis Elisabetil.
Kuna mulle väga meeldib igasuguseid apsakaid etendustest otsida, siis viimases panin neid tähele 2. Kõigepealt, Ramilda ütles Indrekule: ' Teie ikka veel lõikate leiba ja tassite kõrvu?!' :) Seal pidi ilmselt olema 'tassite puid ja murrate tassidel kõrvu'. Ei tea kas Argo Aadli ei pannud seda tähele või ei osanud nii ruttu oma teksti kohandada, aga igal juhul vastas ta Ramildale midagi et: 'ei preili, kõik kõrvad on juba murtud'.
Siis see stseen (või pilt), kus õpetajad saunas käisid ja sünnipäeva pidasid. Margus Tabor viskas tahvilapiga kogemata ühe viinaklaasi põrandale kildudeks. Sellest sattus segadusse Argo. Tükk aega vaatas kordamööda kilde, näitlejaid ja laval ringi, nagu otsiks, millega ära saaks pühkida ja aru pidades, mida teha. Lõpuks jäi ta siiski paigale. Võibolla kui tal oleks oma kühvel ja hari käepärast olnud, oleks ta need kokku pühkinud aga neid polnud ja ega ta ei saanud ju vahepeal lavalt ära minna. Lõpuks lahendati olukord nii, et Margus Tabor ise koperdas seal ringi ja korjas suuremad killud ära neid nagu uurides ja lõpuks kui Argo püsti tuli, et Allan Noormetsa kõrvale istuda, lükkas ta kähku jalaga killud kokku laua alla.
Etendus kestab 5 tundi, aga ikka ja jälle ma kuulen/loen kommentaare, kus öeldakse, et ei saa arugi, kuidas need tunnid mööduvad. Ma olen sellega 100% nõus. Isegi kolmandat korda vaadates ei tundnud ma kordagi igavust ning ei tulnud isegi pähe mõtet näiteks kella vaadata.
Endiselt minu kõige lemmikum etendus!
Teisel päeval kell 15 oli Wabariik. Kuigi esimesel korral sai see etendus minult päris negatiivse hinnangu, siis seekord ma leebusin :) Raamatu lugesin ka läbi enne. Alo Kõrve osatäitmine ei häirinud mind enam üldse, kuigi jah, endiselt ta nagu kadus sinna lavale ära vahel. Kargi ja Üksküla monoloogid läksid seekord rohkem hinge. Lõpus ma tõusin juba päris hea meelega püsti plaksutamiseks.
Selles etenduses apsakaid ei märganud. Ainuke intsident, mis nalja tegi, oli see kuidas nende platvormide peal sõites hakkas vist üks alustest liiga suurt kiirust võtma ja Priit Võigemast sisistas kellelegi läbi hammaste: pidurda! pidurda!
Viimase etenduseni oli meil 5 tundi aega. Alguses tegi see mulle tuska, et miks küll nii pikk vahe.. aga kuna seltskond oli tore ja meil oli koos lõbus pikniku pidades ja autoga ringi sõites, siis ma leebusin ka selles osas.
Etendus algas kell 23. Mul oli kaasa tassitud kampsun, jakk, tekk, keep, sall ja isegi teine paar sokke. Ega ma ei kasutanudki neid kõiki. Kuigi pikapeale läks ikka päris jahedaks. Vaatasin suurte silmadega meie kõrval istuvat meest, kes kõlgutas oma paljaid jalgu. Minu varbad hakkasid kohe külmetama ja kahetsesin, et polnud kohe teisi paari sokke jalga tõmmanud.
Üks asi jahmatas veel rohkem kui need paljad varbad.. keegi perekond oli teatrit vaatama tulnud koos imikuga. Jah, palju on kirutud, et väikseid lapsi kaasa tassitakse, kes ei suuda paigal püsida ja kipuvad ringi jooksma. Aga et vankris imik kaasa võetakse ja seda veel öisele etendusele... Mul ei ole sõnu. Beebi õnneks häält ei teinud, kuni selle hetkeni, kui Karin Indrekult tema ema surma kohta küsis ja Indrek röögatas KARIN! nii et mets kajas. Siis hakkas laps häält tegema ja ema pidi ta kähku kuulmisulatusest välja toimetama. Teiseks vaatuseks nad enam ei naasnud.
Naljakas oli see, et kui ma seda etendust esimest korda nägin, tahtsin ma seda ilmtingimata veel näha, sest mulle tundus, et seal on nii palju mõtteainet ja ühe korraga lihtsalt ei suuda seda läbi seedida. Võibolla oli asi selles hilises ajas ja ma ei viitsinud väga süveneda, aga ma ei leidnud selles etenduses enam midagi uut või ennenägematut.
Apsakaid ei märganud aga selle eest kuulsin. Ja kuulis ilmselt kogu publik. Nimelt diskot, mis tuli lava tagant.. Jah! Poole etenduse pealt hakkas sealt kostma muusikat. Mitte küll väga kõvasti aga ikka piisavalt et aru saada, mis laul parajasti käis. Ma arvan, et kellelgi mängis raadio. Code One Vikerkaar oli, mingi venekeelne diskolaul ja veel palju palju muud. Alguses ma ei suutnud uskuda, et kellel neist selline loll idee tuli raadio nii kõvaks panna ja miks ükski näitleja, kes lavalt muusikat kuulis, lava taha minnes neid keelama ei läinud.. aga lõpuks hakkas see mulle nalja tegema. Muusika katkes alles mõned minutid enne lõppu kui kõik näitlejad lavale tulid. Väga imelik! (noh, võibolla see kostus hoopis kuskilt kaugemalt ja näitlejatel polnud sellega mingit pistmist, ma ei tea)
Aga kõige rohkem läks südamesse Anu Lamp. Ja vabas õhus mängimine mõjus ikka hoopis teisiti. Kaja, pimedus, koidik, udu.. See oli ilus!
Etendus lõppes kella 4 paiku hommikul, kui väljas juba valge oli. Mängupaigast auto poole jalutades oli mul tahtmine seal üle heinamaa joosta ja täiest kõrist kisada: juhhhuuu!! Sest mul oli lihtsalt nii hea meel, et ma sain ka kasvõi killukese kogeda seda teatrimaratoni tunnet...

Suveteater - Teatrisuvi

Jee! Polnud küll plaanis rohkem Vargamäed külastada see aasta aga ühel päeval tuli ootamatu pakkumine ühelt tuttavalt ja mitte ei suutnud keelduda :) Nii et siis täna õhtul tõe ja õiguse 2. osa (sellest ma ei loobu ühegi hinna eest) ja ehk homme ka uuesti wabariik ja 4. osa (kui tuju ja tahtmist on).
Juulis on veel Keiserlik kokk ja GEP plaanis.
Augustis... üks sõber küsis, et noh, teatrimaniakk, juulis oled juba 2x teatris käinud, palju veel tuleb. 4 korda tuleb ikka ära, vastasin. Sõber muigas: aga augustis? Aa, augustis on vähem. Lugesin mõttes Vahepeatus, Ruja.. ainult 2 korda! Sõber naerab. Oi, ühele Ugala külalisetendusele on ka piletid, nii et siis 3 ikka.. Siis tuli meelde, et mõtlesin VATi ka külastada, aga sellest vaikisin, sest sõber juba pööritas silmi..
:)

Ulme!

Niiviisi iseloomustas üks mu teatrikaaslastest meie tänast etendust 'Portselansuits'. Teine teatrikaaslane lahkus juba peale esimest vaatust sõnadega: 'Ma pole elusees poole pealt üheltki etenduselt lahkunud aga SEE on ikka ebanormaalne!'. Ütles ja tellis endale takso..

Ma usun, et ma olen neist kahest tunduvalt suurem teatriarmastaja ja suudan ilma erilise vaevata ennast vajalikule lainele viia. Ka sellise nö ulmelise tüki vaatamise lainele. Kuigi jah, esimese paari minuti jooksul käis ka minul peast läbi mõte, et appi, kuhu ma ometi sattunud olen?! Kristo Viidingu pimesi kompamine, hingeldamine ja puristamine meenutas pigem.. ma ei tea.. mingit avangardistliku tantusetendust. (mitte, et ma ühtegi neist oma silmaga näinud olen aga umbes sellisena ma kujutan seda ette)

Aga õnneks iga järgneva minutiga juurdus minus järjest rohkem tõdemus, et jah, ma olen õiges kohas ja ma vaatan õiget asja!

Nüüd siis tähelepanekud:

Näitlejad. No lihtsalt pole sõnu. Mitte kuskilt otsas ei paistnud nende kogenematust või ülemängimist vms. Kõik tuli niivõrd loomulikult! See stseen, kuidas Ike ja Kioko särgi pärast kaklesid. Nagu päris! Või Kristo Viidingu kätevärin, kui ta üritas kingapaelu siduda... Või kuidas Sten Karpov teiselpool klaasi vaatas ja klaase uduseks hingas. Suurepärane!! Nende mäng oli kohati nii intensiivne, et isegi mina avastasin end vahepeal hinge kinni hoidmas või hirmu või ootusärevuse pärast pead õlgade vahele tõmbamas. No mida veel mõnelt näitlejalt tahta, kui, et ta suudab su panna läbi elama sama, mida tegelaskuju peaks tundma?!

Ainuke pisiasi, mis mind aeg-ajalt ärritas, oli see, et Maarja Mitt nagu vahepeal natuke puterdas ja sõnad läksid sassi.

Lavastaja ja kunstnik. Lava ise oli suurepärane. Geniaalne idee oli ära kasutada ka tagahoov, kuigi jah, kahjuks läks minul näiteks osa mängust kaduma, sest seinad, mis olid ukse ja akna vahel, olid lihtsalt ees. Külmavärinad tulid peale, kui nad seal veeämbrist endale vett peale kallasid. Ja see ilus värviline vihm, mis mööda räästast alla kallas.. ja suits...

Külmkapi kasutamine oli väga lahe ja naljakas. Alguses oli nagu tegu külmkapiga, kust tüdruk veini välja võttis ja siis pöörati kapp uks ülespoole ning võeti sealt tekk magamiseks välja :)

Samas oli seal paar sellist kohta, mille vajalikkus mulle kohale ei jõudnud. Näiteks see vihtlemine. Et mida see siis sümboliseerima pidi? Mõned küsitavused tekkisid veel, kuid need ma olen juba oma etendusjärgse ärevuse tõttu unustanud :)

Dialoogid olid minu jaoks midagi uut. See keel, mida räägiti, oli hoopis teine, mida mina olen harjunud teatris kuulma ning mis seal salata, ka ise kasutama (kuigi ma kõiki sõnu tunnen ja tean :) ) Apokalüpsis, faktoloogia, eksistents, jne.. Vaatamata sellele oli tekst ja sisu minu jaoks üpriski arusaadav. Vähemalt nii mulle tundub.

Ahjaa, minu poolt läheb kohe kindlasti terve suur hunnik plusspunkte kirja muusika eest!

Ja mul on tohutult hea meel, et mul on, keda ja mida tulevikus mängukavadest oodata: üht uut lavastajat, üht uut näitekirjanikku ning uusi noori näitlejaid!

Wabariik ja muud

Lõpuks sai kauaoodatud Tõe ja õiguse 3. osa nähtud. Nii väga oleks tahtnud parafraseerida: kaua oodatud - kaunike. Aga kahjuks mitte. Vägisi tuleb meelde tänavuste teatriauhindade kätteandmise saatest Perkilese etenduse Tarsose stseen, kus Andres Mähar seda väikest tüdrukut mängib ja 'suveprojekti' asemel kibestunult karjub: haltuura!
Kõik jäi kuidagi poolikuks ja etendus venis. 2 sellist hetke, mis kohe meelde tuleb: hukkunute nimekirja ettelugemine (samal ajal kui näitlejad seljaga publiku poole seisavad ning mõned neist elu eest naeru üritavad tagasi hoida. seda on õlgade vappumisest näha) ja see hetk, kui Tõnu Kark lähkrist piima joob ja Liine seal kõrval kannatlikult ootab. See nali, mis on nii hea 2. osas, kui koolipoisid piima jõid, nii et kõigil olid piimavuntsid ees, ei tundunud enam sugugi naljakas, kui Vargamäe Andresega sama juhtus. Pigem see ärritas mind väga, et kas tõesti on KÕIK ideed otsas?! ja ka kõik rekvisiidid, et pidi kasutama näiteks sama Puškini pilti, mis 2. osas?!
Veel häiris mind Indrek. Kuigi Alo Kõrve mulle väga meeldib, ei suutnud ma kuidagi etenduse jooksul jätta mõtet: miks ta nii rõõmsa näoga on, see pole ju Indrek... Minu Indrekul on ikka ainult Argo nägu ja hääl.. :) Tõnn Lamp on igas rollis täpselt ühesugune. Tõnu Kargi ülemängimine pole mulle mitte kunagi meeldinud.
Olgu.. ega kõik nii negatiivne polnud. Esiteks peab ära märkima, et ilmaga vedas meil ikka väga. Tallinnast sõitma hakates sadas vihma ja ka tagasi tulles hakkas sadama, aga etenduse ajal.. ainult päikesepaiste!
Mulle meeldis see 'lava'. Kogu see heinamaa oli ära kasutatud, hobused silmapiirilt kappamas, sõdurid marssimas, nii et müdinat oli kuulda.. eriti meeldisid mulle need ristid.. kuidas neid järjest tuli ja tuli..
Mahalaskmised.. püssipaugud ja inimeste mahalangemised.. see oli mõjuv, see käis kogu kehast läbi. Kõige rohkem torkas südamesse see hetk, kui Ants karjus: 'Isa, ma lähen!' ning sõjamees ootas, kuni ta sobivasse kaugusesse jõudis joosta ning siis kõlas lask.
Enne etendust dilemmatasin mõnda aega, kas lugeda tõe ja õiguse 3. osa enne Vargamäele minekut läbi või pärast. Teine osa sai mul just läbi ja sealt oli nagu kõik mu kujutlusvõime pühitud :) Indrekul oli Argo hääl ja nägu, Maurus oli Aivar Tommingas jne. Aga et pisutki üllatusmomente säilitada, otsustasin lõpuks enne etenduse ära vaadata, et pärast raamatust selgust saada kui midai segaseks peaks jääma. Nüüd ma tunnen, et peakski kohe lugemisega alustama, et mingitki selgust saada, miks Indrek revolutsionääridega ühines või miks Kristi end tappis ja palju muid asju.
Publik aplodeeris püstiseistes. Seisin minagi.. aga minu austus läks näitlejatele, kes peavad mängima nii päikeses, kui vihmas, soojas ja külmas, päeval ja öösel..

Kõik on hästi

Jah. Kõik on endiselt hästi. Ma ei pidanud No-teatris ka seekord pettuma. Periklese lavastus on suht geniaalne, minu tagasihoidliku arvamuse järgi!

Saali minnes ootas meid tõeline leitsak, mis enamusel kohe kulmu kipra tõmbas. Ka mul. Esimene mõte oli, et no mida kuradit, konditsioneer on katki vä?!

Teine üllatus oli see, et näitlejad olid juba laval. Istusid valgetel plastmasstoolidel plastmasslaudade taga, jõid kohvi ja jälgisid vaikides publikut. Ja nii see kestis vist umbes 10 minutit.

Siis laulis Lenna ühe laulu, viirukid jäeti suitsema ning näitlejad lahkusid lavalt. Viirukilõhna peale taipasin, et äkki see palavus on siiski taotuslik. Oleme ju nüüd Indias! Kas pole mitte geniaalne idee..

Noh ja siis läks lahti. Shakespeare'i tekst Bollywoodi stiilis. Kas pole mitte geniaalne idee..

Tekst.. laulud.. tantsud.. kostüümid!.. näitlejad! Suurepärane! Risto meeldis eriti. Ja Gert ja Tambet, nagu alati :) Sergo oskab nii hästi laulda! Rasmuse räpp oli lahe. Ma ei tahaks ennast korrata, aga ütlen ikka: see oli suht geniaalne :D

Aga et mitte üleni ülistuslaulu siia kirjutada, siis üks asi siiski oli, mis natuke häiris. Ropendamine. Sellele teatrile omane, tundub. Olgu, saan aru, et kuna tegu oli bordellistseeniga, siis peabki vulgaarsem olema. Saan ka aru, et nad taotlevadki skandaalsust, originaalsust.. mida iganes. Aga ikkagi.. kas peab just nii..

Aga igal juhul juba esimestest hetkedest peale ma teadsin, et ma pean seda etendust veel vaatama tulema ja mul ei tekkinud hetkeksi kahtlust, et ühest korrast peaks piisama selle lavastuse puhul.

Sügisel näeme jälle!

Vana aja armastus

Eile käisin Linnateatris vaatamas Kuressaare Linnateatri külalisetendust 'Reigi õpetaja'. Läksin sinna nö puhta lehena. Sisututvustust ei lugenud, kava ei viitsinud osta. Olin näinud vaid lavastuses osalevate näitlejate nimesid ning nendest teadsin vaid neid nö tuntumaid. Hiljem üritasin netist leida mulle tundmatute näitlejate pilte, et siis nimi ja nägu kokku viia. Peab ütlema, et minu arust võiks Kuressaare Linnateater oma kodukal kõigi nende lavastustes mänginud näitlejate pildid üles panna, koos nimedega. Aga noh, senikauaks on guugel abiks ning näod ja nimed sai enam-vähem kokku viidud.. vist.

Lugu ise rääkis üksindusest ja armastusest. Mehest, kes karistuseks saadeti 'jumala poolt hüljatud kohta' kirikuõpetajaks Hiiumaale, olles enne elanud koos oma kauni naisega küllusliku elu Tallinnas. Kuid ühel hetkel muutus kõik.. vara müümine oksjonil, lapste suremine katku, saatmine Hiiumaale. Mees oli õnnelik oma Hiiumaal, kuid naine.. ihkas midagi enamat. Kuni ühel hetkel tuligi üks noor mees...

Kas tänapäeval ollakse ka valmis olema surema oma armastatu eest? Tegelikult vist ollakse, aga aeg on selline, et õnneks selliseid valikuid ei tulegi ilmselt kunagi teha, nagu keskajal. Et oled valmis timuka läbi surema, et sinu kallim saaks edasi elada. See on ju midagi imelist. Olla valmis ohverdama kõige kallim asi siin ilmas - elu - kellegi teisel nimel.

Mulle see etendus meeldis! Hea vaheldus oli näha laval midagi 'vanaaegset'. Näitlejad olid väga head. Katariina Lauk oli suurepärane ja kindlasti kavatsen ma nüüdsest silma peal hoida Robert Annuse tegemistel. Esimest korda nägin teda 'Pingis', kus ta mulle ka meelde jäi kuid siis vaatasin teda kui veel natuke noort ja kogenematut näitlejat (tegelikult ta käiski siis veel lavakas ju ja pealegi varjutasid tema ülesastumist teiste 3 professionaalse näitleja superrollid!). Aga seekord, minu arust, ei olnud sellest kogenematusest jälgegi. Ta meeldis mulle väga! Ühel hetkel üleolev ja uljas noormees, siis armastusest tulvil romantik ja lõpuks värisev ja piinatud inimvare.

Indrek Saart ja Hans Kaldojat nägin ka esimest korda oma silmaga mängimas. Ohoo ja Kaldoja saare murrak.. jumaldan saare murrakut! :)

Lõppkokkuvõttes igati meeldiv elamus.

Teatril on hing

Minu teatrilembus on nüüd vist natuke maniakaalsed mõõtmed võtnud. Nimelt käisin ma veelkord Naftat vaatamas. Kolmas kord. Aga ma ei saa sellest etendusest üle. Vaatamata oma kurvale ja hirmutavale sõnumile, on etendus ise niivõrd lõbus ja tohutult palju positiivseid emotsioone andev.

Sõbrer küsis, et palun.. seleta ära, miks on vaja ühte etendust mitu korda vaadata. Aga miks mitte?! Häid filme vaadatakse ka ju mitu korda ja häid raamatuid loetakse ikka vahel üle. Miks siis ei võiks etendusi vaadata. Eriti veel siis kui võrreldes raamatu või filmiga, pole ükski teatrietendus kunagi eelmisega 100% identne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrit armastan. Sa ei tea kunagi, mis sind täpselt ees ootab. Näitlejal võib tekst meelest minna, keegi võib ootamatult naeru kihistama hakata, seal kus ei tohiks või juhtub mõni tehniline apsakas. Viimases Naftas oli üks tore koht, kus lavatehnik pidi riidest ekraani lava keskele ülevalt alla laskma, kuid lina üks ots takerdus ning ekraan jäi viltu. No ja siis kulus mitu minutit selle peale, et näitlejad alguses karjusid tehnikule et õuu, tõmba tagasi korra, ekraan ei tule lahti ning siis asusid arutlema, et kes peaks nüüd hüpeldes proovima lina korda saada. Jaak teatas, et tema ulatuks küll hüpates linani, aga ta ei viitsi :) Siis Kristjan tegi Tambetile 'pätti' ja nad üritasid lina sirgeks saada, nii, et publikust keegi neid isegi õpetas.

Filmis sa sellist asja ei näe, sealt on see inimlikkus välja monteeritud, kui nii võib öelda. Kõik on ideaalseks timmitud. Kui miskit valesti, siis tehakse ikka uuesti ja uuesti üle. Filmi vaadates ei teki ju kunagi sellist tunnet, et seda mängitakse ainult SULLE. Ei, seda mängitakse veel miljonitele ja miljonitele inimestele. Teatriga on teistmoodi. Esiteks on igal etendusele publikuks võib-olla ainult 100 või paarsada inimest ning näitlejad ikka lasevad pilgul üle publiku käia ning vahel jäävad mõnda nägu isegi kauemaks silmitsema. Siis tekib küll tunne, et nad mängivad just SULLE.

Vaatasin eelmine nädal ka filmi 'Proof' ära. Ei jätnud erilist muljet. Pigem ärritas mind Gwyneth Paltrow ninahääl. Ja tänu sellele on mul tunne, et ta ei oska väga hästi näidelda (ometi kandideeris ta Kuldsele Gloobusele selle rolliga...). Jake Gyllenhaal on endiselt väga armas noormees :D Aga nohikut ta küll mängima ei sobi. Andres Raag oli selles rollis ikka ületamatu. Aga üldiselt oli päris naljakas mõelda, et selline näidend on üldse filmilinale pandud. Selles mõttes, et filmis ei juhtugi nagu suurt midagi ning et ka näitlejaid on ainult 4. Ei kõla just erilise kassahitina. Ja seda ta polegi. Samas, teisest küljest siiski päris vahva, et ka sealkandis teistsuguseid filme tehakse.

Aga mulle meeldib selle filmi slõugan. (praegu just vaatasin kodulehte)

The biggest risk in life is not taking one.