Greetings from London

Nonii.. viibisin pisikesel kultuurireisil Londonis. See oli minu esimene kord Inglismaal olla ja kogu reis oli lihtsalt suurepärane. Loodan sinna kunagi kindlasti tagasi minna.

Kuna ükski Londonis käik pole õige ilma teatrit külastamata, siis käisime meiegi kahte muusikali vaatamas. Oleks muidugi võinud rohkemgi, kasvõi igal õhtul, aga kahjuks pole ma veel Viking Lottoga võitnud.. :)

Oma valiku tegime laulude ja üldse kogu lavastuse tuntuse põhjal. Esimesel korral käisime Chicago't ja teisel õhtul Grease'i vaatamas. Tegelikult oli meil suur soov minna hoopis Mamma Mia'le, aga sinna ei õnnestunud alguses pileteid saada ja siis kui mingi võimalus tekkis, tundusid hinnad liialt kallid olevat, et seda kuskilt rõdu nurgast vaadata.

Ma pean kohe ära ütlema, et ma pole just eriti suur muusikalide austaja ja kui ma nüüd väga ei eksi, siis ma olen enne neid näinud ainult ühte: Vanemuise 'West Side Story'-t ja ma ei mäleta sellest suurt midagi. Ühesõnaga mingeid erilisi emotsioone see minus ei tekitanud ja rohkem ma pole ka ühelegi muusikalile kippunud. Üheks põhjuseks on muidugi ka see, et suhtun skeptiliselt nendesse eesti n-ö muusikalinäitlejatesse. Kuigi muusikalis on põhiliseks ikka laul ja tants, siis minu arust mingigi näitlemisoskus peaks ikkagi olema..

Täiesti mittetaotuslikult sai valitud üks täiskasvanute ja teine teismeliste tükk. Naljakas, et mulle jättis sügavama mulje Grease ja Krs'ile, kes on 16-aastane, meeldis rohkem hoopis Chicago.

Mõlemad showd oli muidugi vägevad. Aga Chicago juures oli kuidagi ebameeldiv vaadata nappides neglizheedes üleni lihastes naisi. Okei, saan aru, et nad on ju tantsijad ja hästi treenitud ja kõike muud, aga mind see häiris :) Samuti ei meeldinud mulle advokaadi tegelaskuju. Jäi kuidagi kuivaks. Ta oleks võinud olla rohkem selline 'libe' tüüp.

Grease'i juures ei häirinud suurt midagi, kuigi siin jäi see näitlemisoskus tibake Chicago omale alla, aga selle eest olid näitlejad jällegi energilised ja elurõõmsad. Show oli ka vägevam, vilkuvad tuled, kostüümid, lavakujundus ja isegi väike tulevärk oli. Võib-olla on siin meeldimises oma osa ka selles, et ma peaaegu kõiki Grease'i laule tean, Chicagol aga ainult mõnda: All That Jazz, Razzle Dazzle.

Grease'i lavastusest jäid meelde Greased Lightnin', Those Magic Changes ja see raadio DJ, kes oli tõeliselt karismaatiline tegelaskuju ja ma kohe ootasin, et millal ta jälle lavale tuleb. Kusjuures juba enne etenduse algust, kui eesriie veel all oli, lasti 50-ndate muusikat ja seesama DJ rääkis juttu, et rahvast õigesse meeleollu viia.

Visuaalse poole pealt üks meeldejäävamaid stseene oli see, kuidas DJ inglina puusi nõksutades taevast alla laskus oma sädeleva sädeleva pluusi ja valgete pükstega, ümbritsetud üleni valgesse riietatud tantsijatest.

Mul oli nii kahju, kui etendus läbi sai, sest see oli tõeliselt lahe kogemus. Ja kogu tee teatrist hotelli kummitas: you're the one that I want, uh uh uuh.. :)

Piletid ostsime Leicesteri väljakult asuvast tkts müügikioskist, kust müüakse pileteid poole hinnaga ja positiivseks üllatuseks õnnestus meil mõlemal etendusel saada väga head istekohad põrandale ja keskele. Ühel korral 12-s ja teisel 7-s rida.

Olin ka üks turistidest ja tegin teatris enne etendust pilti, kuigi see keelatud oli.