Suvi läbi

Ongi kohe suvi läbi ning ka teatrid kolivad lageda taeva alt (või mõisatest, küünidest, viljakuivatisest, katlamajadest) tagasi oma vanadesse paikadesse. Mõtlesime eile õega, et mis siis oli selle suve parim teatrielamus ning kumbki meist ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, kas on see 'Ruja' või 'Vahepeatus'.

Sisu ja teksti koha pealt kindlasti 'Vahepeatus'. Sealt sai nii palju häid repliike, mida meie pere vahel jutu käigus kasutab ka. 'Tammetoru', 'tolgendama', 'ahhaa!', 'Pajatama.. ega ei oska öelda, kust see sõna tuleb? Niiviisi paugust ei tule, jah?' või siis oleme arutanud, et kaua kulub aega enne kui nälga surra, kui tähestiku järgi sööma hakata :) Kui see näidend mõne auhinna vääriliseks ei tunnistata, siis ma.. ma ei tea kohe, mis ma teen! Oleks pettunud, ilmselt! :D

Aga 'Ruja' pakkus jällegi nii palju nostalgilisi mälestusi, suurepärast muusikat ja lavastuslikke ideid. Selle suve suurim õnnestumine.

Suurim pettumus oli jällegi Wargamäe Wabariik. Ega ta ju teab, mis halb lavastus polnudki, aga lihtsalt ootused olid niivõrd suured. Mina süüdistan selles ainult Elmo Nüganeni! Mis ta siis lavastab kaks nii geniaalset lavastust nagu 2. ja 4. osa ja hellitab kogu teatripubliku nii ära :)) Lugesin ka kuu ajaga kõik 'Tõe ja õiguse' 5 osa läbi. Esimese osa juures üllatusin, kui vähe ma sellest keskkooli ajast mäletasin ja kui teistmoodi ma siis kõigest aru sain. Nii kahju, et ma pole säilitanud oma kooliaegseid kirjandeid. Päris huvitav oleks lugeda praegu.

Teise osa juures, nagu ma ka juba olen maininud, oli mu kujutlusvõime peoga pühitud. Aga sellegipoolest elasin tuliselt kaasa Indrekule ja Ramildale. Kolmas osa oli kõige igavam. Neljas osa käis mulle alguses kohutavalt närvidele. Ainult pidev tülitsemine, näägutamine, prassimine ja raha ja staatuse jumaldamine käis. Mõtlesin, et huvitav, kuidas Hele Kõre suutis Karinit nii mängida, et ta ei paistnud püsti hulluna. Aga mingil hetkel käis mul 'klõps' ja ma hakkasin Karinit mõistma. Kurb romaan.

Viies osa oli minu jaoks kõigist kõige huvitavam. Osalt sellepärast, et selle sisust teadsin ma kõige vähem ja teisalt sellepärast, et kogu aeg käis raamatus mingi tegevus ja Tammsaare suutis Tiina-Indreku pinget muudkui kruvida. Ma muutusin juba kärsituks lugedes, et no millal ometi Tiina räägib. Nii et selles suhtes on mul väga kahju, et ma Vargamäe Kuningriiki ei näinud.

Aga kui rääkida veel lavastustest, mida ma oleks tahtnud näha, kuid mis nägemata jäid, siis esimesena tuleb meelde Proffet (kuigi see on eelmise suve tükk). Tundus päris huvitav ja põnev olevat. Samuti oleks nii väga tahtnud Bert Raudsepa näha. Esimest korda nägin teda Birdy's ja olin kohe n-ö müüdud ning mul oli tohutult kahju, kui ta Linnateatrist lahkus. Loodan teda siiski sügisel jälle mõnes teatris kohata! (üks päev nägin teda Kristiine keskuse juures, aga see pole see ju! :) )

Mis ma siin ikka heietan. Tegelikult oleks tahtnud kõiki lavastusi näha, kui vaid oleks piisavalt vahendeid ja aega (ei julgegi kokku arvutada, palju see suvi teatri peale raha on kulunud :D ). Ja kuna igale poole ka parima tahtmise juures ei jõua, siis võib ju mingi pildi endale luua teiste arvustusi lugedes, kas siis ajalehtedest või siis näiteks Danzumehe, Otti, Hannele jpt blogidest :)

Kohe on sügis käes ja pole enam nii palju vaba aega, et iga nädal saaks teatris käia. Aga vähemalt korra kuus luban küll käia, nagu ma endale uuel aastal lubasin. Samuti üritan ma ka n-ö haaret laiendada, ja peale Linnaka ja NO ka muid teatreid külastama hakata!

Vaaatame, mis saama hakkab :)