Juhhuija x100

Nonii, saigi siis teist korda Naftat käia vaatamas. See oli 100. etendus, nagu nad ise ütlesid. Harjumatu oli nii hõredalt publikut teatris näha.
Aga ma pean ütlema, et mul tulid külmavärinad peale kui Tambet Tuisk ja Jaak Prints lavale jooksid ja tantsima hakkasid. Lihtalt tõeline nauding on vaadata inimesi, kes teevad oma tööd entusiasmi ja kiindumusega. Nende nägudelt peegeldus selline energia!
Etendus ise oli endiselt väga hea. Lavastusliku poole pealt mitu minu arust täiesti geniaalset ideed: esiteks see, et publik on kahel pool lava ja näitlejad mängivad kord ühele, kord teisele poole, ja see oli lahe, kui vahepeal kardin vahele tõmmati ja sa ei näinud, mis näitlejad teisel pool tegid vaid ainult kuulsid. Ja teiseks see stseen, kus Kristjan Sarvel nö kopa ette viskas ja ta saalist minema tuiskas ja tänavale karjuma läks, kaamera tema kannul, nii, et publik nägi toimuvat saalis olevatelt ekraanidelt. (kahjuks oli sellel korral heliga midagi lahti, nii et pool asja pointi läks üldse kaduma)
Aga teemast ise.. et inimkond raiskab energiat, et nafta saab otsa.. Põhimõtteliselt etendus mulle selles vallas midagi uut ei pakkunud, sest üritan ikka aeg-ajalt keskkonna teemadel silma peal hoida. Kuigi jah.. Autot mul tõesti pole, aga seda mitte energia säästmise mõttes vaid, et lihtsalt pole raha. Muidu sõidaks küll autoga, ja ausalt, nafta lõppemise üle pead väga ei murraks. Nii nagu suurem osa inimesi siin maailmas. Me ju kõik mõtleme, et ahh, küll nad siis leiutavad muud energiaallikad välja. Pole minu mure! Aga tegelikult on juba liiga hilja.. Allakäik on alanud. Üks kõige pessimistlikumaid artikleid, mis ma nafta lõppemisest lugenud olen: http://peakoil.blogspot.com/2008/04/end-of-world-as-we-know-it.html
Etenduses tõstatati veel üks hea point. Kristjan Sarv mängis seal inimest, kellel oli kehv lapsepõlv. Et iga päev oli söögiks riis ja moos jne. Et miks kuradi pärast peaks nüüd tema loobuma oma hüvedest, mida tal varem pole olnud, maailma päästmise nimel. Jah, tõesti.. Mina tahan ka ju sõita suure autoga (OK, mulle piisab ka pisikesest autost), reisida mitu korda aastas eksootilistesse riikidesse, shopata lõputult riideid ja träni.. tarbida, tarbida... Ja nüüd ma pean selle unistuse matma ainult tänu Lääneriikide ületarbimisele?

Mida siis teha?


http://www.youtube.com/watch?v=bMR7SIbzBLY

Hea ja mitte nii hea uudis

Üleeile avalikustati näitlejad, kes mängivad Wabariigis. Jesss! Olin seda nii kaua oodanud.. keegi kuskil foorumis pakkus, et Priit Võigemast mängib Indrekut ja ma juba natuke harjusin selle mõttega. Tundus päris tore mõte olevat, sest olen ju teda ainult kahes etenduses mängimas näinud. Aga võta näpust! Ei mängigi ta üldse seal vaid peaosa on hoopis Alol! :) Igal juhul ei jõua ära oodata! Argo, Indrek Sammul ja nüüd Alo.. Vahva!
(kodus ema juures ootavad mind ka Tõde ja õiguse 5 osa raamatuid, mis ma tal ekstra lasin välja otsida, et ma saaks suve jooksul need läbi lugeda, mõne esimest, mõne teist korda)

Teine uudis tabas mind täna hommikul. Klõpsisin Orkuti kommuune ja mis ma näen.. keegi Hendrik oli anonüümse teate foorumisse jätnud, et Periklese etendused jäävad jälle ära. Ja just siis kui mul on piletid homsele etendusele... Selle asemel mängitakse Naftat. Mitte et mulle Nafta väga meeldinud poleks... Aga ma siiski ootasin juba pikisilmi Periklest. Eriti peale seda, kui teatriauhindade saadet telekast nägin. Kurat küll! Nüüd peab siis sügist ootama...

Tõestus

Olen päris mitu korda uut sissekannet alustanud ja siis jälle ära kustutanud. Klõpsutan iga päev teatud blogid läbi. Mõni on jätkuvalt väga põnev, mõni jälle hakkab järjest enam tunduma mõttetu halana. A la mul pea valutab ja kõik on paha. Tänu sellele olen ka enda sissekanded ära kustutanud, sest need tunduvad täpselt samasugused. Aga samas.. tahaks ju ikka kirjutada midagi, ja ikka põhiliselt enda jaoks, mitte teistele. Nii et selles suhtes.. need halamiseblogid on siis ka kasulikud natuke, näiteks autorid ise saavad end välja elada vms.

Aga vahepeal olen ma ka ühe korra teatrisse jõudnud. Jällegi teist korda sama etendust vaatama. Seekord siis 'Tõestus' ja ikka Linnateatris. Esimest korda nägin ma seda eelmine kevad ja ausalt öeldes olin ma siiamaani veel selle lummuses. Mäletan, et kui ma saalis istusin, korrutasin endale pidevalt mõttes: issand, see on nii hea! OK, sisu oli selline kerge, väga hollywoodilik. Ja sellest on ju ka USAs film tehtud (praegu tuli idee, et peaks filmi ka tõmbama ja vaatama, kuidas Gwyneth Paltrow sellega hakkama saab). Lõpp oli aimatav.

Aga see näitlejatöö.. Ma lihtsalt ei saa sellest üle. Nad mängisid täpselt nii nagu see kõik oleks olnud... PÄRIS. Ma ei tea.. võibolla oli see lihtsalt hea päev, võibolla olin ma mingis erilises meeleolus ja võibolla see läks mulle nii hinge sellepärast, et võin nii paljus Cathrine'i tegelaskujuga samastada.. Aga üks on kindel: mistahes põhjus see ka polnud, minu jaoks oli too kevadine 'Tõestus' elu parim teatrielamus. Veel tänaseni on. Ka tõde ja õigused ei suutnud seda ületada. Kuigi, lemmiketenduste edetabelis 'Tõestus' siiski esikohal ei ole.

Seekord käisime kõige viimasel etendusel. See oli nii kurb. Ja nii ilus. Kõik näitlejad said nii palju lilli nagu nad oleks keskkooli lõpetanud. Ka Ain Prosa kutsuti lavale. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda...

Pink

Eile sattusin eneselegi ootamatult VATteatrisse. Noh, seda tänu sellele, et Alo mängis etenduses Pink ja tegu oli eelviimase etendusega. Oleks muidugi tahtnud viimasele minna, aga see kool.. Etendusele jõudsin vaevu-vaevu.. umbes kell 17.59 tormasin rahvusraamatukogu uksest sisse. Oleks ma enne teadnud, et kaubamajast tõnismäele sõidab troll pool tundi.. :D

Aga ok, see selleks.. mul on ülimalt hea meel, et siiski ära nägin.

Esimene vaatus oli 'Talv'. Uhh.. mõni hetk sellest Katariina mängitud purjus naisest tulid nii tuttavad ette.. Kas nüüd just jutt aga liigutused kindlasti. No ikka täitsa hästi mängis! :D Lugu ise oli täitsa OK, kuigi vahelpeal nagu kiskus venima. Aga ilmselt ei oska ma eriti midagi selle kohta rääkida, sest olen liiga lummatud teisest vaatusest. 'Loomaaialugu' Margus Prangeli ja Alo Kõrvega. Issand.. vabandage väga, aga minu arust oli see Alo poolt tema parim roll.. Siiani ma pole veel ühtegi ebaõnnestunud rolli talt näinud aga no see.. lihtsalt ei ole sõnu! Naerda sai pisarateni ning ka kurbusest tahtis pisar vahepeal silma tulla. See kuidas ta ühel hetkel nii kurb oli ja teisel juba naeris maniakaalselt.. või need grimassid, kui ta hamburgerimüüjat tegi... Hetkel on mul vaid kuradi kahju sellest, et ma seda etendust enam kunagi ei näe.

Aga igal juhul jään ma suure põnevusega ootama Uusbergi uut lavastust sel suvel, kus Alo, Argo ja Indrek Ojari koos mängivad.. Ma südamest loodan, et nende osad on enam-vähem võrdsed, sest tahaks nii väga näha, kuidas need 3 laval on.

Ohvrit mängides

Eile käisime vaatamas. Minu jaoks oli see esimene Kolditsa lavastus. Ja nagu ma juba aimasin, ei olnud see päris see, mida ma olen tavaliselt harjunud Linnateatri lavalaudadel nägema. Peale esimest vaatust ei osanud ma kuidagi otsustada, et kas see etendus meeldib mulle või mitte. Pigem vist kaldusin sinna mittemeeldimise poolele, aga kuna tegu ikkagi Linnateatri näitlejatega, siis jäin veel äraootavale seisukohale. Õnneks teine vaatus oli juba parem ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et mulle see etendus meeldis! Aga samas.. väga soovitada küll ei julge, eriti veel sellistele tuttavatele, kes harva tee teatrisse leiavad. Ja ma vist isegi peaksin minema seda veel vaatama, et pointi lõpuni läbi hammustada. Ma ei tea, kas viga oli minus või lavastajas, aga ma ei suutnud kogu seda teksti haarata. Võibolla oli see ka tingitud asjaolust, et tihtipeale ma kipun keskenduma teatris näitlejate vaatamisele, lavakujundusele, kuidas lavastaja on erinevaid situatsioone lahendanud jms. Ja selles etenduses oli, mida vaadata. Noh, kõigepealt muidugi see videokaamera ja Priit kastis. Kuigi, videokaamera oleks nagu juba vana trikk neile, kes on näinud näiteks GEPi või Naftat teatris No99. Siis see valge maja karkass keset musta lava. Jällegi väga mõnus. Uks oli olemas ja aken ja.. Siis meeldis mulle, kuidas seinale kriidiga joonistati, kord laevauksed koos illuminaatoritega, siis jällegi riidekapp.. Minu jaoks oli suht geniaalne, kuidas nad toolidest tegid ujulasse basseini äärde need hüppamise kohad: 1, 2, 3, 4. Ja lõpus suits, imiteerimaks merd.

Näitlejatest.. jäin praegu päris pikalt mõtlema, et keda võiks mainida.. Võibolla ehk Andres Raag ja Andero Ermel. Kalju Orro koka osa oli ka päris hea :D

Midagi tuttavlikku oli ka selles etenduses. Nimelt oli seal stseen, kus Valja ema ja onu rääkisid tapeedist. Et 'no mida sa ostsid sellest vinüültapeedist, kuuled, kuidas ta praegu seina pealt maha koorub. Homme lähme ostame sulle ilusa pabertapeedi.' vms. Ohh need ilusad ajad, kui on saadud tapeeti seina panna ja loota, et ehk järgmisel hommikul ei ole tapeet seinalt maha põrandale koorunud :D Viimasel korral ma üldse loobusin poole pealt tapeedi panekust. Nüüd ongi mul koridoris 3 erinevat tapeet ja kusjuures veel nii et paar paani on ülevalt naelaga kinni löödud, sest lihtsalt.. jaks sai otsa mässamisest! :))

Tapeediteemadel lõpetamegi tänaseks!