Kunstist. Subjektiivselt.

Enne No99’s etendunud „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ üritasin seekord iga hinna eest vältida mingeid eelarvamusi ja eelhäälestust. Otsustasin mitte lugeda arvustusi või blogisissekandeid. Seekord õnnestus. Peaaegu. Vilksamisi nägin „Postimehes“ pealkirja, milles sisaldus sõna „skandaalne“, Linnateatri Veiko kirjutas Twitteris, et etendus võinud olla tund aega lühem ning tagatipuks küsis sõber läbi MSNi, et kas ma lugesin „Postimehe“ arvustust. Ühesõnaga oli mul selge, et tuleb valmis olla millekski ootamatuks.

Lavastus oli nagu mix kõigist teistest NO-teatri lavastustest, kuid samas ka midagi täiesti teistsugust. Argumentide esitamise asemel neid näidati. Rääkimist oli üldse suhteliselt minimaalselt. Kõige rohkem sai sõna kultuuriminister, keda kõige vähem lavale lasti.
Näha sai erinevaid kunsti- ja kultuuriliike: tantsu, laulu, ooperit, sporti, kujutavat kunsti ning loomulikult ka teatrit. Ärimeest, kelle silmis näitleja rahaahne koletis on, tavalist maksumaksjat, kes kunsti ei mõista ning ajakirjanikku, kelle küsimusteks oli, kuidas kultuuriinimene end vormis hoiab või mis on tema pööraseim ese garderoobis.

Minu jaoks oli kaks positiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses jäljendati erinevaid spordialasid, mis oli äärmiselt leidlikult ja vaimustavalt lahendatud. Teises eksponeeriti surnud inimest elusatele jänestele, kes olid tulnud, brozhüürid käes, kunstinäitust külastama ning sattusid suurde segadusse eksponaadist, mis oli neile mõistmatu ning mida polnud kuskil kirjas.

.. ja kaks negatiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses kooris Risto end paljaks. Jälle. Ainsaks kehakatteks oli tal must sokk. Ja hakkas kultuuriministrit ahistama teda pikali tõugates. Piinlik oli vaadata.
Teises korraldati kappa kusemise võistlus, kus proua kultuuriminister korralikult märjaks sai.. Ka oli piinlik vaadata!
Kuigi igal pool korrutatakse Laine Jänese tegelase ületähtsustamisest lavastusest, siis ausalt, mul hakkas Laine-Jänesele-äravahetamiseni-sarnasest-kultuuriametnike-üldkujust etenduse lõppedes päris kahju.

Minu jaoks ei näidanud näitlejad endis mingeid uusi tahke, kõik vanas-tuntud headuses. Erandiks võib-olla ühes stseenis Rasmus Kaljujärv, kelle vihast näost punasena röökimine eriti usutavalt välja tuli.

Joseph Beuysi päris surnud jänes söödi ära, meie kultuuriministrist sai lõpuks spordiminister ja internetikommentaatorid peavad end endiselt maailma targemateks inimesteks.

Tegelikult mulle see lavastus meeldis, aga kas ma läheksin veel vaatama? Kindlasti, kui seal ei näidataks rohkem paljas-koer-mees-Ristot ja kappa kusemist. Praegu aga... ei ole kindel.



"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - Teater NO99