Mart Kolditsa lavastatud „Kummitus masinas“ kohta ma nüüd ei tea, kas seal andis lavastaja ise ülesanded näitlejatele või pidid nad need ise välja mõtlema, aga igal juhul, kui kogu trupp laval oli, olid ikka ja jälle ühed ja samad inimesed, kes pilku püüdsid ning ühed ja samad inimesed, kelle tegevuste meenutamiseks pidin ma pärast kõvasti ajusid pingutama, et kas nad üldse olid laval ja mida nad seal tegid.
Aga lavastus ise oli põnev. Arvasin, et see saab kindlasti päris jube olema, kui räägitakse erinevatest hirmudest jms, kuid (kahjuks) ei tundnud ma kordagi isegi mitte kõhedust. Aga selle eest oli vaatamist küllaga ning ka kuulamist. (24. lend oskab tõesti laulda!) Vaimukaid ja põnevaid stseene oli palju. Hendriku unenägu meenub esimesena. Veel Marta silmad, Miku koer, kelnerid..
Kui Ott kirjutas oma blogis, et talle tuli „Proffet“ meelde, siis ma pean korra veel kahetsema, et mul see nägemata jäi..
"Kummitus masinas" - Lavakunstikooli 24. lend
2 kommentaari:
:))) Kas me istusime kõrvuti :)))
Üpris sarnased emotsioonid minul ka!
Ei, ma käisin juba kolmapäeval vaatamas :)
Postita kommentaar