Veelgi enam.. ma siiralt uskusin, et mitte mingil juhul ei saa Linnateatri VW olla parem Teater NO99 omast. See lihtsalt ei ole võimalik, sest NO-teatri oma oli ju suurepärane.
Kuidas ma eksisin! Vot see oli tõesti öö, mida ei unusta!
Suurimaks kaalukausiks ja Linnateatri kasuks mängis kohe kindlasti mängukohaks valitud Kammersaal. Mahutab see ju kõigest 70 inimest ning ruumi on üpriski kitsalt. See omakorda loob fantastiliselt mõnusa ja intiimse atmosfääri. Täpselt vajaliku, et iga teatrikülastaja tunneks end justkui ise Martha ja George’i kodus külalisena.
Juba etenduse algus oli närvekõditav. Sa istud kellegi elutoas täielikus pimeduses ning kuuled, kuidas trepikojast lähenevad kahe inimese hääled. Uks keeratakse lukust lahti ning keegi kobab mööda tuba ringi ja otsib lambi lülitit.
Mäng algab. Sa oled selle mängu sees. Täielikult. Sa kuuled iga pisematki heli, ohet, sahinat. Sa kuuled, kuidas Martha jääd sööb. Sa tunned parfüümi lõhna, mida ta kannab. Sa ei söanda hingatagi, kui samal ajal tegelased üksteist vihaselt põrnitsevad ja minuti jagu vaikivad. Sa pead pidevalt oma jalgu koomale tõmbama, kui tegelased mööda tuba ringi liiguvad.
Ahjaa.. ainuke asi, mida siin lavastuses ei tunne, on alkoholilõhn.. kuigi juuakse palju. Peaaegu, et ämbriteviisi. :)
(Linnateatri lavastuse kasuks mängib ka kindlasti hetkel see, et mul on see lihtsalt paremini meeles, kuna nägin seda kõigest paari päeva eest. NO-teatri oma aga juba paari kuu eest.)
Hendrik Toompere George oli rohkem kavalam ja mängulisem. Andrus Vaarik aga pisut maniakaalsem. Isiklikult sümpatiseerib Toompere mulle rohkem, aga antud rollide puhul olid mõlemad minu silmis üpriski võrdsed. Martha rollidega oli täpselt vastupidi, Epp Eespäeva Martha tundus mängulisem ja Marika Vaariku Martha jällegi veidi südametum. Siin meeldis mulle Epp Eespäev tiba rohkem.
Kullakese (või Honey) rolli puhul peab ütlema, et Mirtel Pohla Honey oli täiesti võrdväärne vastane oma lavapartneritele, samal ajal kui Kristiina-Hortensia Port jäi rohkem tahaplaanile ning näis olevat Nickile rohkem justkui koormaks kaasas.
Mis mulle Argo Aadli Nicki rolli juures meeldis, oli see, et Nick sai ju oma magistrikraadi 19-aastaselt (oli vist nii?), mis tähendab, et ta pidi ikka päris taibukas noormees olema. Sergo Varese puhul tundus roll üheplaanilisem, kus Nick oligi kohe algusest peale Martha-George’i mängukann, aga Argo Aadli rolli juures oli Nickis veidi rohkem sellist üleolevust ning taiplikust, kus ta sai aru, miks ta külla kutsuti ning üritas esialgu vastu võidelda. Kuigi jah, lõpuks andis Argo Nick ka alla ning lasi mängul jätkuda, suutmata enam sekkuda.
Linnateatri lavastuse juures meeldis mulle rohkem ka stseen, kus Martha pidi laskma Nickil end n-ö ära võrgutada. Sergo Varese Nickil kukkus see kuidagi eriti hädiselt ja tobedalt välja, kui ta Marthale põhimõtteliselt lihtsalt peale ronis. Argo Aadli Nicki ja Epp Eespäeva Martha vahel aga toimus väike erutav flirtki.
Lavastaja Mladen Kiselov oli ise ka kohal ning paistis väga õnnelik olevat. Põhjusega.
Ja kui nüüd natuke fantaseerida, siis oleks päris äge, kui Linnateater ja NO-teater teeks selliseid n-ö VW sõpruskohtumisi, kus osatäitjad kahe teatri vahel ära segatakse :)
Vau.. Linnateater on end taas kogunud peale raskeid ja segaseid aegu ning jätkab oma võidukäiku teatrimaastikul. Peale ridamisi üpriski keskpäraseid uuslavastusi nüüd sellised pärlid järjest.. „Hecuba pärast“, „Meie, kangelased“, „Ma armastasin sakslast“ ja „Kes kardab Virgina Woolfi?“. Imetlusväärne!
"Kes kardab Virgina Woolfi?" - Tallinna Linnateater
"Kes kardab Virginia Woolfi?" - Teater NO99