USAs jooksis aastaid ülipopulaarne telesari „Whose line is it anyway?“. Alguse sai ta küll Suurbritanniast ja vist isegi mitte telest vaid raadiost. Brittide varianti pole ma näinud, kuid selle eest on pea kõik USA viimaste aastate saated nähtud. (vt youtube).
„Whose line“ meenus mulle taas tänu Improteatri etendusele Tallinnas.
Tavaliselt olen ma uute asjade puhul veidi skeptiliselt meelestatud. Samamoodi läks ka Improteatriga. Kas tõesti suudab 2 tundi järjest improviseerimine ka publikut köita või on see rohkem ikkagi tegijate ja tegemise rõõm?
Aga.. aga.. peab ütlema, et mulle täitsa meeldis ja ma vaataks neid veel, kui võimalus tuleb. Pealegi on ju iga etendus täiesti erinev.
Etendus koosnes kahest osast. Esimeses osas jagati näitlejad kahte võistkonda ning siis hakati üksteisele nö väljakutseid esitama. Võistkonnad valisid ise tehnika ning publik ütles mingi teema, tegevuse või tegelased. Nii palju vist oli ette valmistatud, et märkmikus olid neil erinevad tehnikad kirjas, mille hulgast siis valiti.
Teises osas enam võistkondi ei olnud. Lavale astus see, kes tahtis ja kasutas tehnikat, mis pähe tuli.
Ma vaatasin, et läbi improvisatsiooni oleks päris palju võimalik arendada enda erinevaid külgi. Tähelepanuvõimet – seda nõudis näiteks tehnika, kus igale näitlejale anti oma märgusõna ja kui keegi jutu sees sõna mainis, pidi vastav näitleja stseenist lahkuma. Samamoodi tehnika puhul, kus märguandeks oli teatud kokkulepitud liigutus. Vahepeal elati küll oma rollikesse nii sisse, et ei pandud tähelegi, et mitu korda kõlas nende märksõna stseenist lahkumiseks.
Loogilist mõtlemist – parajaks pähkliks osutus kahele tütarlapsele tagurpidi stseen, kus tuli kogu stseeni mängida tagantpoolt ettepoole. Iga lause vajas neil päris pikka mõtlemist ning lõpuks läks ikka veidi sassi :)
Ma olen alati olnud seisukohal, et meestel on tunduvalt parem huumorisoon kui naistel. Selles etenduses sain jälle kinnitust. Mängiti stseeni nii, et see, kelle repliigi peale publik naerma hakkab, peab stseenist lahkuma. Erki Aule saigi ainult ühe repliigi kaupa mängida, samal ajal kui tüdrukud samas stseenis muudkui üritasid ja üritasid, aga suutsid ikka tükiks ajaks lavale jääda.
Ma usun, et mängimise kogemusega tulevad kindlasti ka paremad tulemused. Kaob kartus ja tekib näiteks ka tugevam side kaasnäitlejate vahel, kus igaüks ei rabele enda eest vaid luuakse mingi ühine asi.
Näitlejatest paistsid kõige rohkem silma Merilin Kirbits, Kati Ong ja Natali Lohk. Teistel oli samuti toredaid hetki, nagu näiteks Maarius Pärna lotonumbrite ennustamine või Maariuse ja Mairi Jõgi naelkummiparandus, aga järgmisel korral ootaks neilt rohkem julgemat pealehakkamist. Ja ma väga loodan, et Improteatril tuleb veel „järgmine kord“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar