neljapäev, 9. oktoober 2008

Elu nagu filmis

Ma kartsin natuke teatrisse minna. Kartsin lõhkuda seda positiivset muljet, mis mul NO-teatrist on. Et kui järjest olen näinud kolme väga head lavastust, siis äkki nüüd "streak of luck" lõpeb. Samuti ei ole mingid rambo-teemad mulle üldse kuidagi meeltmööda. Filmi ma vist isegi olen kunagi näinud, aga pead ei anna. Üritan action- ja märulifilmidest siiski suure kaarega mööda käia.
Aga.. etteruttavalt olgu öeldud, et mu kartusel polnud mingit alust.
Etendus algas juba NO-le omaselt, enne "eesriide tõusmist", fuajees, kus kolm politseinikku rahvast jälgisid, tervitasid ja juhendasid. Need olid muidugi Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares ja Andres Mähar. Saalis istun siis oma kohale ja vaatan: minu kõrval istub Risto Kübar, joob Cocat, mingi seljakott süles ja põrnitseb enda ette. Esimene mõte mul, et oot.. kas ma mäletan valesti, et tema selles lavastuses peategelane on?! Sekund hiljem tuli meelde, et oleme ju NO-teatris, kus ei peaks sellised asjad enam sugugi mitte üllatama :) Päris naljakas oli jälgida inimeste reaktsioone, kelle koha peal Risto istus. Segadus, kohmetumine ja vabandused: te istute minu koha peal, mille peale Risto pahaselt midagi pomises ja järgmisele vabale toolile edasi ronis.
Edasist asjadekäiku ma jälgisin vist küll enamus ajast suurte silmade ja ammuli suuga :P Oli päris palju NO-le omaseid elemente: näitleja alasti kiskumine, kaamerate ja ekraanide möll. Aga see möll oli suurem kui eelmistes lavastustes. Tegevus käis igal pool: lava ees, lava taga, lava kohal, publiku kohal, publiku sees, publiku ees, publiku taga, heli ja valguse ruumis.. ma ei tea.. kuhu veel?! Näitlejad turnisid tellingutel, jooksid lae all publiku kohal, ronisid mööda võrke, laskusid köitega laest... see oli uskumatu! Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd saad millegagi vastu pead, mõne köie või kiikuva prozhektoriga.

Sisu jällegi jäi lahjaks. Vähemalt minu jaoks. Või mis sisu peakski ühest märulifilmist otsima? Et on üks võimuhull politseinik ja sõjameheks treenitud ning segi läinud mees, kellede võimuvõitluse tagajärjel surevad nad ise ja paljud teised? Pole kuigi liigutav. Või et mis saab siis kui sul on eriti s*** päev ja sa võtad suvalise, kelle peal see välja elada?

Näitlejatest.. mul on jälle kahju kedagi teistest rohkem esile tuua, nagu ikka selle trupi puhul.. Risto oli endiselt hea. Mulle eriti meeldis see koht, kus ta hullusehoos hingeldades publikut sihtis ja siis nagu midagi vabanduseks öelda tahtis, aga sõnad ei tulnud suust. Siis hoidis hinge kinni ja mulle tundus, et ka kogu publik. Täielik haudvaikus.
Meelde jäi veel Rasmuse pilvesolek ja talle tehtud telefonikõne nö eksnaiselt. Jaak Printsil olid kõige koomilisemad rollid. Eriti hea oli muidugi see peamine, kolonel Trautman ja tema 'mitte isiklikkus'.
Isegi kui lavastus mingit erilist sügavat sisu ei paku, siis igal juhul on "rambo" näol jälle millegi erilisega hakkama saadud. Kuhu edasi, NO99?

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kirjutad enda kohta: Üks uus teatrisõber, kes alles õpib tundma...

Kui inimene alles õpib, siis valdav osa tema mõtetest ei kuulu veel reaalselt temale - paradoks on see, et mida laiemaks pilk muutub, seda vähem me tegelikult teame. Mõistmine võib küll tekkida. Analüüs ja allegooriate adumine.

Väike tagasiside praktiku poolt ilmselt tulevasele teatrikriitikule.

Sildistamine - NO-le omased elemendid. Ma oleksin meeleldi teinud videovaba lavastuse, aga sisuliselt tundus video kasutamine õige, eriti jälituskeskuse puhul - me elame ühiskonnas, kus kõik on luubi all, sealhulgas jälgitakse ka jälgijaid endid.
Näitleja alastikiskumine. Mis sa arvad, kus on Risto tegelikult rohkem alasti, kas läbiotsimise ajal, või siis, kui ta publiku ees vabandada üritab? Mis pilguga Andres kaamerasse vaatas, kui ta Orvalina suri? Hea näitleja on laval su ees niikuinii alasti. Vaimselt. Ja see, et lavastuses on läbiotsimise-stseen politseijaoskonnast, see on ju ometi sisuline stseen, mitte olemaks rohkem NO-le omane.
Sisu kohta. Kas politseinik on võimuhull, või on probleem selles, et mees hakkab oma isiklikku probleemi teiste peal välja elama? Nagu me kõik. Tööl või koolis läheb halvasti, me läheme koju ja teeme lähedastele haiget. Ütleme kehvasti. Ei analüüsi. Suured konfliktid saavad alguse väga pisikestest asjadest. Niisiis, kas lavastuse sisu on lugu, või see, mille pärast lugu räägitakse? Sina vaatasid lugu, aga jätsid endasse vaatamata. Ei vahetanud konteksti. Muide suurim probleem, mille inimesed võivad minu meelest teha, kui nad seda lavastust kaema lähevad on see, kui nad end "Rambo-teemaga kurssi viivad", ehk siis vaatavad enne etendust filme (seda viga Sina ei teinud, kuigi see märuli-imago mõjutas ka Sinu analüüsivõimet ja avarat pilku).
Kas ma naeran Trautmani üle, sest see on naljakas roll, või on tegelane naljakas, kuna tema loogika, et ta õpetab inimesi elus püsima, on lihtsalt nii absurdne. Õpetad elus püsima? Sõjas? Olgu, aga sõda on ju halb. Halb küll, aga vajalik, sest minusugused kaotavad vastasel juhul töö. Päris õudne tegelikult. Kas Sa ei leia.

Olgu, rohkem ei jahu. Ära pahanda, et vastasin. Ma lihtsalt väga hoolin sellest tükist ja nendest poistest.

Kristjan Sarv

Eliza Day ütles ...

Oi, suur tänu kommentaari eest, Kristjan!
See "NO-le omased elemendid" polnud kuidagi halvustavalt mõeldud. Vastupidi, mulle väga meeldib video kasutamine, eriti veel selle tüki puhul ja eriti seal staabiruumis, kus kaamerad on kahel pool, nii et keegi ei jää märkamatuks.
Rohkem alasti oli muidugi Risto sel hetkel, kui ta publikule vabandada üritas (oma tekstis pidasin ma muidugi seda silmas, et te igas lavastuses aluspesu väel ringi jooksete :)). Aga mulle tohutult meeldis see koht Ristoga! Tõesti hästi õnnestunud.

Aga nii ju ongi.. et kõik siin maailmas on tõlgendamise küsimus. Igaüks näeb neid asju, mis talle olulised on. Mina tõlgendasin lugu nii, Sina aga mõtlesin midagi muud. Ja oleks ju oi kui igav, kui kõik ühtmoodi aru saaks.
(Noh, minu puhul muidugi veel see, et mul on piiratud eneseväljendusoskus ja analüüsivõime.. aga midagi ikka! :D )

Aga edu Sulle edaspidiseks! Hoian teie kõigi tegemistel ikka silma peal :)