Kõik on hästi

Jah. Kõik on endiselt hästi. Ma ei pidanud No-teatris ka seekord pettuma. Periklese lavastus on suht geniaalne, minu tagasihoidliku arvamuse järgi!

Saali minnes ootas meid tõeline leitsak, mis enamusel kohe kulmu kipra tõmbas. Ka mul. Esimene mõte oli, et no mida kuradit, konditsioneer on katki vä?!

Teine üllatus oli see, et näitlejad olid juba laval. Istusid valgetel plastmasstoolidel plastmasslaudade taga, jõid kohvi ja jälgisid vaikides publikut. Ja nii see kestis vist umbes 10 minutit.

Siis laulis Lenna ühe laulu, viirukid jäeti suitsema ning näitlejad lahkusid lavalt. Viirukilõhna peale taipasin, et äkki see palavus on siiski taotuslik. Oleme ju nüüd Indias! Kas pole mitte geniaalne idee..

Noh ja siis läks lahti. Shakespeare'i tekst Bollywoodi stiilis. Kas pole mitte geniaalne idee..

Tekst.. laulud.. tantsud.. kostüümid!.. näitlejad! Suurepärane! Risto meeldis eriti. Ja Gert ja Tambet, nagu alati :) Sergo oskab nii hästi laulda! Rasmuse räpp oli lahe. Ma ei tahaks ennast korrata, aga ütlen ikka: see oli suht geniaalne :D

Aga et mitte üleni ülistuslaulu siia kirjutada, siis üks asi siiski oli, mis natuke häiris. Ropendamine. Sellele teatrile omane, tundub. Olgu, saan aru, et kuna tegu oli bordellistseeniga, siis peabki vulgaarsem olema. Saan ka aru, et nad taotlevadki skandaalsust, originaalsust.. mida iganes. Aga ikkagi.. kas peab just nii..

Aga igal juhul juba esimestest hetkedest peale ma teadsin, et ma pean seda etendust veel vaatama tulema ja mul ei tekkinud hetkeksi kahtlust, et ühest korrast peaks piisama selle lavastuse puhul.

Sügisel näeme jälle!

Vana aja armastus

Eile käisin Linnateatris vaatamas Kuressaare Linnateatri külalisetendust 'Reigi õpetaja'. Läksin sinna nö puhta lehena. Sisututvustust ei lugenud, kava ei viitsinud osta. Olin näinud vaid lavastuses osalevate näitlejate nimesid ning nendest teadsin vaid neid nö tuntumaid. Hiljem üritasin netist leida mulle tundmatute näitlejate pilte, et siis nimi ja nägu kokku viia. Peab ütlema, et minu arust võiks Kuressaare Linnateater oma kodukal kõigi nende lavastustes mänginud näitlejate pildid üles panna, koos nimedega. Aga noh, senikauaks on guugel abiks ning näod ja nimed sai enam-vähem kokku viidud.. vist.

Lugu ise rääkis üksindusest ja armastusest. Mehest, kes karistuseks saadeti 'jumala poolt hüljatud kohta' kirikuõpetajaks Hiiumaale, olles enne elanud koos oma kauni naisega küllusliku elu Tallinnas. Kuid ühel hetkel muutus kõik.. vara müümine oksjonil, lapste suremine katku, saatmine Hiiumaale. Mees oli õnnelik oma Hiiumaal, kuid naine.. ihkas midagi enamat. Kuni ühel hetkel tuligi üks noor mees...

Kas tänapäeval ollakse ka valmis olema surema oma armastatu eest? Tegelikult vist ollakse, aga aeg on selline, et õnneks selliseid valikuid ei tulegi ilmselt kunagi teha, nagu keskajal. Et oled valmis timuka läbi surema, et sinu kallim saaks edasi elada. See on ju midagi imelist. Olla valmis ohverdama kõige kallim asi siin ilmas - elu - kellegi teisel nimel.

Mulle see etendus meeldis! Hea vaheldus oli näha laval midagi 'vanaaegset'. Näitlejad olid väga head. Katariina Lauk oli suurepärane ja kindlasti kavatsen ma nüüdsest silma peal hoida Robert Annuse tegemistel. Esimest korda nägin teda 'Pingis', kus ta mulle ka meelde jäi kuid siis vaatasin teda kui veel natuke noort ja kogenematut näitlejat (tegelikult ta käiski siis veel lavakas ju ja pealegi varjutasid tema ülesastumist teiste 3 professionaalse näitleja superrollid!). Aga seekord, minu arust, ei olnud sellest kogenematusest jälgegi. Ta meeldis mulle väga! Ühel hetkel üleolev ja uljas noormees, siis armastusest tulvil romantik ja lõpuks värisev ja piinatud inimvare.

Indrek Saart ja Hans Kaldojat nägin ka esimest korda oma silmaga mängimas. Ohoo ja Kaldoja saare murrak.. jumaldan saare murrakut! :)

Lõppkokkuvõttes igati meeldiv elamus.

Teatril on hing

Minu teatrilembus on nüüd vist natuke maniakaalsed mõõtmed võtnud. Nimelt käisin ma veelkord Naftat vaatamas. Kolmas kord. Aga ma ei saa sellest etendusest üle. Vaatamata oma kurvale ja hirmutavale sõnumile, on etendus ise niivõrd lõbus ja tohutult palju positiivseid emotsioone andev.

Sõbrer küsis, et palun.. seleta ära, miks on vaja ühte etendust mitu korda vaadata. Aga miks mitte?! Häid filme vaadatakse ka ju mitu korda ja häid raamatuid loetakse ikka vahel üle. Miks siis ei võiks etendusi vaadata. Eriti veel siis kui võrreldes raamatu või filmiga, pole ükski teatrietendus kunagi eelmisega 100% identne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrit armastan. Sa ei tea kunagi, mis sind täpselt ees ootab. Näitlejal võib tekst meelest minna, keegi võib ootamatult naeru kihistama hakata, seal kus ei tohiks või juhtub mõni tehniline apsakas. Viimases Naftas oli üks tore koht, kus lavatehnik pidi riidest ekraani lava keskele ülevalt alla laskma, kuid lina üks ots takerdus ning ekraan jäi viltu. No ja siis kulus mitu minutit selle peale, et näitlejad alguses karjusid tehnikule et õuu, tõmba tagasi korra, ekraan ei tule lahti ning siis asusid arutlema, et kes peaks nüüd hüpeldes proovima lina korda saada. Jaak teatas, et tema ulatuks küll hüpates linani, aga ta ei viitsi :) Siis Kristjan tegi Tambetile 'pätti' ja nad üritasid lina sirgeks saada, nii, et publikust keegi neid isegi õpetas.

Filmis sa sellist asja ei näe, sealt on see inimlikkus välja monteeritud, kui nii võib öelda. Kõik on ideaalseks timmitud. Kui miskit valesti, siis tehakse ikka uuesti ja uuesti üle. Filmi vaadates ei teki ju kunagi sellist tunnet, et seda mängitakse ainult SULLE. Ei, seda mängitakse veel miljonitele ja miljonitele inimestele. Teatriga on teistmoodi. Esiteks on igal etendusele publikuks võib-olla ainult 100 või paarsada inimest ning näitlejad ikka lasevad pilgul üle publiku käia ning vahel jäävad mõnda nägu isegi kauemaks silmitsema. Siis tekib küll tunne, et nad mängivad just SULLE.

Vaatasin eelmine nädal ka filmi 'Proof' ära. Ei jätnud erilist muljet. Pigem ärritas mind Gwyneth Paltrow ninahääl. Ja tänu sellele on mul tunne, et ta ei oska väga hästi näidelda (ometi kandideeris ta Kuldsele Gloobusele selle rolliga...). Jake Gyllenhaal on endiselt väga armas noormees :D Aga nohikut ta küll mängima ei sobi. Andres Raag oli selles rollis ikka ületamatu. Aga üldiselt oli päris naljakas mõelda, et selline näidend on üldse filmilinale pandud. Selles mõttes, et filmis ei juhtugi nagu suurt midagi ning et ka näitlejaid on ainult 4. Ei kõla just erilise kassahitina. Ja seda ta polegi. Samas, teisest küljest siiski päris vahva, et ka sealkandis teistsuguseid filme tehakse.

Aga mulle meeldib selle filmi slõugan. (praegu just vaatasin kodulehte)

The biggest risk in life is not taking one.