„Kõige tähtsama“ puhul ei oskagi ma näidendist suurt midagi arvata, sest sealt lihtsalt ei koorunud see stoori välja. Noh, vähemalt mina ei leidnud seda. Samuti jäi mulle mulje, et enamik näitlejaid polnud rolle eneste jaoks lahti mõtestanud. Aga tore oli siiski. Meeldejäävaimad olid Marta Laan õpetajannana, Liisa Pulk masinakirjutajana ja Mait Joorits kaardimoorina.
„Sünnipäevapidu“ seevastu oli.. ohoo.. ei oskagi kohe iseloomustada.. Ma ei ole küll Harold Pinteri näidenditega varem kokku puutunud, nii et ma ei tea, kas see oli üks neid kõige „hullematest“, aga sellisest pähklist andis läbi pureda. See oli täielik sürr! Publik lahkus saalist, suured küsimärgid otsa ees :D
Esimene vaatus oli suhteliselt igav, kus midagi ei toimunud. Tehti vaid selgeks, kus tegevus toimub ja kes on pansionaadiperenaine ja –peremees ja kes on Stella ning millised on nendevahelised suhted. Teises vaatuses saabusid 2 külalist ja vaatuse lõpuks läks asi juba päris põnevaks, kuna pinge suudeti üles kruvida. Ootasin põnevusega viimast vaatust, et selgeks saada, kes on need kaks härrasmeest ja kas nad Stellat tunnevad või miks nad teda ahistavad. Aga võta näpust! Etenduse lõpus valitses mu peas veel suurem segadus kui vaheajale minnes. Esialgu jäi kõik täiesti arusaamatuks, et mis motiividel tulid külalised ja miks nad Stella kaasa viisid. Kodus aretasin välja teooria, et tegelikult oli Stella skisofreenik ja ta kujutas kõike ette.
Hiljem tuli välja, et mõte oli hoopis selles, et 2 meest olid mingid eriagendid, kes puhkama tulid, kuid kellele Stella käitumine pinda hakkas käima ning nad ta lõpuks kõrvaldada otsustasid. Vot siis! :D
Siin oldi rollidega silmnähtavalt rohkem vaeva nähtud, kui „Kõige tähtsamas“. Tegelasi oli kokku 6. Kõige usutavamad ja algusest lõpuni väljamängitud rollid tegid minu meelest Merilin Kirbits ja Maarius Pärn. Esimene mängis küürakat ülihoolitsevat vanamutti ja teine libedat 50-aastast härrasmeest. Samuti meeldis mulle ka Mairi Jõgi mängitud Stella, kuigi paaril korral tundus ta olevat tiba puine. Samas oli tal ka kõige raskem roll. Ülejaanud kolmel olid väiksed rollid, et midagi väga hinnata.
Nagu ilmselt need tulevased näitlejadki õpivad igast etendusest midagi, õppisin minagi neid kahte etendust vaadates nii mõndagi uut, mida peaks teatrit vaadates märkama ja silmas pidama. Aitäh! :)
"Sünnipäevapidu" - TÜVKA Teatrikunsti 7. lend
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar