esmaspäev, 17. november 2008

Teie terviseks

Draamateater võttis peale umbes 10-aastast pausi taas mängukavasse lavastuse „Leekrüübe“, kus seekord peaosalised Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja rollid vahetasid. Mina vana lavastust loomulikult näinud pole, aga enne etendust mõtlesin, et näeksin nende osi pigem nii, nagu esimeses versioonis oli, kuna see tundub rohkem kokku minevat näitlejate loomustega. Aga siis tuli mul meelde, et Maria Klenskaja mängis ju väga värvikalt „Ohtlikus lennus“ pedantset politseiametnikku.
Lavastuse teemaks oli konflikt kunstniku hingega, liialdustesse kalduv ja erepunastes riietes proua ning üleni hallis, fakte armastava muinsuskaitseametniku vahel. Pealtnäha täiesti erinevad natuurid, kuid neid ühendas armastus ajaloo ja kauni arhitektuuri vastu. Kahe erineva tegelase vaheliseks ühendavaks lüliks saigi see 16. sajandist pärit sisemust põletav jook „Leekrüübe“...
Näitlejate mäng oli nauditav, kuigi ma ei ole veel siiani otsusele jõudnud, kas Kersti Kreismanni üle vindi keeratud teatraalsus mind ärritas või sobiski selline liialdamine sinna perfektselt. Maria Klenskaja mängis suurepäraselt rafineeritud ja väljapeetud daami, kes julges näidata põlastust prantslaste vastu ning kel silmad alati särama läksid, kui jutuks tuli mõni inglismaa monarh või kaunis arhitektuuriline hoone Londonis.
Kõrvalosaliste rollid jäid kahjuks imepisikesteks. Hilje Murel viibis lavas vast umbes 5 minutit kokku, kuid selle eest naerutas publikut kogu selle aja, mängides naiivset ja poolpimedat sekretärineiut. Ning Guido Kanguril tulevad napakate vanameeste rollid alati eriti ehedalt välja. Nii ka seekord.

Aga ei tekkinud minu jaoks kino Helioses seda intiimset õhkkonda, mis näiteks Linnateatris peaaegu alati tekib. Kuigi ma istusin eespool, ei tundnud ma, et etendus väga mind puudutanud oleks. Minu jaoks keskpärane lavastus. Mõne koha pealt meenutas ka natuke eelmist Priit Pedajase lavastust kohvijoomisest, kus oli samuti muusikat, valgust ja liikumist kasutatud minimaalselt (aga siiski on „Leekrüübe“ tunduvalt hoogsam ja põnevam jälgida).

"Leekrüübe" - Eesti Draamateater

1 kommentaar:

Danzumees ütles ...

Ma olen just nimelt seda eelmist versiooni näinud ning see meeldis mulle küll väga...aga see oli Draamateatri väikses saalis ning sellevõrra ehk intiimsem. Lisaks tuli see ETVst ning ma lindistasin ja olen seda paar korda siin aastate jooksul ka üle vaadanud.

See Heliose kino hakkab küll vaikselt kohutama, kui seal seda tunnet ei ole võimalik tekitada...see Kohvijoomine hirmutas küll ära...

Oh kuidas tahaks teatrisse...aga ma pean siin ainult filmide ja raamatutega leppima :) Ehk jõulude ajal õnnestub jälle...