Kollane kass katusel

USAs jooksis aastaid ülipopulaarne telesari „Whose line is it anyway?“. Alguse sai ta küll Suurbritanniast ja vist isegi mitte telest vaid raadiost. Brittide varianti pole ma näinud, kuid selle eest on pea kõik USA viimaste aastate saated nähtud. (vt youtube).
„Whose line“ meenus mulle taas tänu Improteatri etendusele Tallinnas.

Tavaliselt olen ma uute asjade puhul veidi skeptiliselt meelestatud. Samamoodi läks ka Improteatriga. Kas tõesti suudab 2 tundi järjest improviseerimine ka publikut köita või on see rohkem ikkagi tegijate ja tegemise rõõm?
Aga.. aga.. peab ütlema, et mulle täitsa meeldis ja ma vaataks neid veel, kui võimalus tuleb. Pealegi on ju iga etendus täiesti erinev.

Etendus koosnes kahest osast. Esimeses osas jagati näitlejad kahte võistkonda ning siis hakati üksteisele nö väljakutseid esitama. Võistkonnad valisid ise tehnika ning publik ütles mingi teema, tegevuse või tegelased. Nii palju vist oli ette valmistatud, et märkmikus olid neil erinevad tehnikad kirjas, mille hulgast siis valiti.
Teises osas enam võistkondi ei olnud. Lavale astus see, kes tahtis ja kasutas tehnikat, mis pähe tuli.
Ma vaatasin, et läbi improvisatsiooni oleks päris palju võimalik arendada enda erinevaid külgi. Tähelepanuvõimet – seda nõudis näiteks tehnika, kus igale näitlejale anti oma märgusõna ja kui keegi jutu sees sõna mainis, pidi vastav näitleja stseenist lahkuma. Samamoodi tehnika puhul, kus märguandeks oli teatud kokkulepitud liigutus. Vahepeal elati küll oma rollikesse nii sisse, et ei pandud tähelegi, et mitu korda kõlas nende märksõna stseenist lahkumiseks.
Loogilist mõtlemist – parajaks pähkliks osutus kahele tütarlapsele tagurpidi stseen, kus tuli kogu stseeni mängida tagantpoolt ettepoole. Iga lause vajas neil päris pikka mõtlemist ning lõpuks läks ikka veidi sassi :)

Ma olen alati olnud seisukohal, et meestel on tunduvalt parem huumorisoon kui naistel. Selles etenduses sain jälle kinnitust. Mängiti stseeni nii, et see, kelle repliigi peale publik naerma hakkab, peab stseenist lahkuma. Erki Aule saigi ainult ühe repliigi kaupa mängida, samal ajal kui tüdrukud samas stseenis muudkui üritasid ja üritasid, aga suutsid ikka tükiks ajaks lavale jääda.

Ma usun, et mängimise kogemusega tulevad kindlasti ka paremad tulemused. Kaob kartus ja tekib näiteks ka tugevam side kaasnäitlejate vahel, kus igaüks ei rabele enda eest vaid luuakse mingi ühine asi.

Näitlejatest paistsid kõige rohkem silma Merilin Kirbits, Kati Ong ja Natali Lohk. Teistel oli samuti toredaid hetki, nagu näiteks Maarius Pärna lotonumbrite ennustamine või Maariuse ja Mairi Jõgi naelkummiparandus, aga järgmisel korral ootaks neilt rohkem julgemat pealehakkamist. Ja ma väga loodan, et Improteatril tuleb veel „järgmine kord“.

Kuidas siis mulle näis..

Oli mingi itaalia küla, kuhu saabusid kolm salapärast uut elanikku: ämm koos tütre ja väimehega. Aga tütart polnud keegi kunagi näinud. Nii et võib-olla tulid nad ka ainult kahekesi.

Ja nagu ikka väikestest kohtades kombeks, asusid ülejäänud külaelanikud mõnuga arutlema selle üle, kes need salapärased inimesed on ning miks nad tulid. Aga võib-olla need polnudki külaelanikud, vaid üks trupp näitlejaid lava taga grimmitoas.

Õnneks olid külaelanikud altid tõde välja selgitama, ning lasid ka loo peategelastel kõvasti sõna võtta ja olukorda selgitada. Aga võib-olla nad ei aidanudki tõde selgitada vaid sogasid ainult vett.

Kui külaelanikele lõpuks selge oli, kes need kaks musta riietuvat pentsikut tegelast on, tekkis nende ette veelgi suurem ja tähtsam küsimus: kumb neist hull on?!

Vot just selline janditaoline asi oligi. Aga väga stiilne jant, mida saatsid huvitav lavakujundus, ilus kunstnikutöö ja ääretult naljakad ning totakad tegelased oma lõbusate grimasside, miimika ja liigutustega. Sekka natuke ooperit, balletti ja kaootilist sebimist.

Ja vaadake ette, et te peale etendust liiga kauaks oma toolile lõpliku tõe üle juurdlema ei jää, sest muidu on Elisabet Tamm sunnitud teile kanderaamiga järele tulema.

"Nii see on (kui teile nii näib)" - Tallinna Linnateater

Pildialbum meie elust

Sisututvustuses kõlavad lavastuse „Tarbetud inimesed“ iseloomustavad sõnad nagu „tragikomöödia“ ja „koomiline draama“. See teeb mind natuke nõutuks, sest minu arust lavastus ise ei olnud küll kuidagi koomiline. Pigem vastupidi.. OK, seal oli küll mingeid muigele ajavaid hetki, aga üldine pilt oli siiski nukker.

Lugu on ühest perekonnast, naisest, mehest ja naise kahest sõbrast. Mees, perekonnapea, ehitaja, jääb töötuks. Ja ei, ta ei kuku ohkeldamatult jooma, vaid hakkab hoopis oma naist peksma. Naine laseb sel toimuda ning kannatab vaikides. Naise sõbrad, lapsepõlvesõber ja kolleeg supermarketist, vaatavad pealt. Püüavad küll ühte või teist õpetada ja silmi avada, kuid siiski jäävad kõike ohutust kaugusest pealt vaatama. See võib olla lugu meie naabritest, sõpradest, meist endist.

Näitlejatest ei tekitanud keegi mus erilist elevust. Siiski meeldivalt üllatas Marilyn Jurman. Kui mulle pole ta siiani eriti sümpatiseerinud (puhtalt ekraani vahendusel näinud rollide põhjal), siis sellel etendusel jättis ta hea mulje. Katariina Lauk on alati hea, Margo Teder suutis pinget hoida ja Tanel Saar oli ainuke, kes kogu loosse veidi komöödia nooti sisse tõi.

Nii et jah, lavastus oli küll praeguse aja tõsistel ja valusatel teemadel, kuid minust jäi ta „ohutusse kaugusesse“.

"Tarbetud inimesed" - VAT Teater

Lavakooli Meistrid ja Margaritad

Kui kevadel kuulda oli, et sügisel tuleb lavakatel välja tantsulavastus „Margarita ja Meister“, jättis see mind suhteliselt ükskõikseks. Esiotsa mõtlesin üldse, et ilmselt jääb see teatrikülastus mul vahele, kuna ei ole siiani erilist huvi tantsu vastu tundnud.
Aga vahepeal sai 24. lend mulle juba päris armsaks, niiet mõtlesin, et kahju oleks midagi uut vahele jätta ja nii ma seadsingi sammud jälle teatri suunas. Esimest korda sel sügisel ja esimesele tantsulavastusele oma elus.

Aga ainult tantsulavastus see polnudki. Ka teksti oli päris palju, kuigi, ma pean tunnistama, et enamuse ajast ma unustasin teksti jälgimise hoopis ära, sest näitlejate tegevus laval oli palju põnevam.
Esimestes stseenides, kui poisid pidid tüdrukuid kätel kandma ja erinevaid akrobaatilisi etteasteid tegema, kukkus see üpris kohmakalt ja konarlikult välja.
Aga mida aeg edasi, seda ladusamaks ja energilisemaks kõik läks.

Ma ei ole kunagi unistanud laval olemisest, liiatigi siis näitlejaks saamisest, aga kui need noored lava peal nii energiliselt ja reipalt lindy hopi ja charlestoni (vist oli nii? Ma pole tantsu alal just eriline ekspert) tantsisid, näod naerul ja mitte kübetki väsimuse märki välja näidates, tuli mul korraga vastupandamatu soov nende keskel olla! :)

Nad kõik olid võrratult lahedad!


"Margarita ja Meister" - Teater NO99

Alguskokkukõla

Kiri sõbrale järgmisel päeval:

"Ma olen nii närvis. Või mitte närvis. Pigem häiritud. Aga mitte negatiivselt. Selline imelik rahutus on sees. Või häiritus. Käisin eile NO-teatris „Pea vahetust“ vaatamas. Mul on tunne, et ma sain eile kellegagi pea ära vahetada. Ma olen nii närvis. Ei. Endast väljas. Ma ei tea. Jah, ikkagi, endast väljas. Poleks arvanudki, et üks etendus mu hinge nii sügavalt puudutada suudab."

Aitäh, Uku.


"Pea vahetus" - Teater NO99

Lavastus kui kunstiteos

Olen oma blogipidamisega päris jänni jäänud. Tegin veel selle vea, et ei pannud oma mõtteid Tallinna Linnateatri „Meie, kangelaste“ kohta kirja enne järgmise lavastuse vaatamist ja nüüd on need mälestused natuke tuhmunud ja häiritud.

Kui ma peale „Kangelasi“ teatrist lahkusin, olin mõnevõrra segaduses. Siis oli mu arvamus, et mulle meeldis lavastus ise rohkem kui selle sisu. Aga see on kindlasti selline tükk, mis hiljem kasvama hakkab..

Lõpuks ometi taaskohtumine armsa Põrgulavaga! Nüganen lisas õiget teatrihõngu veel sellega, et enne etendust ei lastud inimesi saali mitte tavapärasest kohast vaid pidi minema läbi näitlejate garderoobi ning üle lava! Kui ma lava taga näitlejate peeglilauda nägin, tuli mul kohe meelde Veiko Flickri foto eelmise kevade viimasest etendusest Põrgulaval ja rohelisest sildist: „Head aega vana Põrgulava“. Meel muutus sellest muidugi üpris nukraks.

Paljud teatrikülastajaid ilmselt ei märganudki päris pikka aega, et tegelikult olid kõik näitlejad juba enne etenduse algust laval. Mina vaatasin kohe, et imelik, et need „vahakujud“ on täpselt näitlejate moodi :)

Minu arust on Nüganenil täiesti imepärane oskus lavastusest täiuslik teos luua. Ma olen alati hämmeldunud, et kust küll sel mehed need ideed tulevad?! :) Näiteks kõrtsilaudadest sai lõpus rong. Anu Lambi laulmise ajal tehti mustadest ülikondadest talle sein taustaks. Või sõrmedega vastu lauda trummeldamine, kui sõja tulekust räägiti. Muusika rütmis rongkäik ja kooris ohkamine.
Ükski asi pole juhuslik. Stseenid vahetuvad voolavalt. Näitlejate liikumised on huvitavad. Tegevus käis ühest lava äärest teise. Kuigi, kui alguses nad üle poole tunni paremal lava ääres mängisid, jäi mu kael ikka päris valusaks. Õnneks tasakaalustamiseks kobisid kõik vasakusse äärde ning hiljem ka rohkem keskele.

Kuigi tegu oli ikkagi ansamblimänguga, paistis sealt enim silma muidugi diiva Tšissikuna Anu Lamp. Küll on kahju, et teda nii harva näha saab lavadel.
Seda ei saa ma küll tihti öelda, aga seekord jäi ka Andero Ermel ülejäänud ansamblist meelde. Oli väga usutav oma grimasside ja ilmetega vastumeelse peiuna või proua Tšissikule armastust avaldades.

Ma pean täielikult nõustuma härra Danzumehe arvamusega, et see lavastus on HÕRK!

"Meie, kangelased" - Tallinna Linnateater

Vana vana tango

„Vana Tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud hõik-haa-tralalalallalaa-ohhoohoo-füit-füit-füü.
Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub siis, kui lükkame trililillillii tralalallallaa homsesse või määramatusse tulevikku? Ja miks koheldakse seda, kes kavatseb kihõk-nahh-hopaa-muhkikii-tralalalallallaa, sageli hullumeelsena?
Mulle meeldib see sisututvustus tunduvalt rohkem, kui lavastus ise.

Lavastus oli just selline nagu Linnateatri kodukal piltidelt näha: üleni hall ja luitunud.
Võib-olla töötas ka koht ise lavastusele vastu. Iseenesest Hobuveski mängukohana on suurepärane ja põnev paik ning ka pööninguks sobiks see imehästi, aga mulle tundus, et lava jäi lihtsalt nende kahe mehe jaoks liiga suureks. Lavastaja oli küll pannud näitlejad ringiratast ümber posti jooksma ja tegevusi suunanud igasse nurka, et kogu Hobuveskit täita, aga ikka jäi sellest väheks. Mõnest kohast kumas läbi käsk, et mine kõnni nüüd ümber lava, et kogu publik sind ikka näeks. Vahepeal tundus see lihtsalt arutu jooksmisena. Kõle oli samuti. Väiksemas ruumis oleks kindlasti tunduvalt õdusam õhkkond tekkinud. Aga võib-olla mängis oma osa ka pooltühi saal.

Etenduse tempo oli liiga aeglane. Alles 20 minutit enne lõppu tundus, et hääled läksid valjemaks, tegelased elavamaks ja vestlus huvitavaks ning hakati õieti rääkima lavastuse põhiteemast: elust ja unistustest.

Võib-olla, kui teha lavastusse mõned muudatused, paneks tempot juurde ja pikiks mingeid huvitavaid stseene sisse, saaks sellest ühe äärmiselt südamliku ja toreda loo.

"Vana tango" - Tallinna Linnateater

Väga hirmus ei olnudki

Nüüdseks on mul õnnestunud Lavakooli 24. lendu näha neljal korral. Selle ajaga on kindlad lemmikud tekkinud, kes juba tegelikult esimesest korrast alates silma jäid. Aga kahjuks on ka päris mitu sellist inimest, kelle nime taha võib peale igat nähtut lavastust-etendust kirjutada: märkamatu.

Mart Kolditsa lavastatud „Kummitus masinas“ kohta ma nüüd ei tea, kas seal andis lavastaja ise ülesanded näitlejatele või pidid nad need ise välja mõtlema, aga igal juhul, kui kogu trupp laval oli, olid ikka ja jälle ühed ja samad inimesed, kes pilku püüdsid ning ühed ja samad inimesed, kelle tegevuste meenutamiseks pidin ma pärast kõvasti ajusid pingutama, et kas nad üldse olid laval ja mida nad seal tegid.

Aga lavastus ise oli põnev. Arvasin, et see saab kindlasti päris jube olema, kui räägitakse erinevatest hirmudest jms, kuid (kahjuks) ei tundnud ma kordagi isegi mitte kõhedust. Aga selle eest oli vaatamist küllaga ning ka kuulamist. (24. lend oskab tõesti laulda!) Vaimukaid ja põnevaid stseene oli palju. Hendriku unenägu meenub esimesena. Veel Marta silmad, Miku koer, kelnerid..

Kui Ott kirjutas oma blogis, et talle tuli „Proffet“ meelde, siis ma pean korra veel kahetsema, et mul see nägemata jäi..



"Kummitus masinas" - Lavakunstikooli 24. lend

Vääärviid

Kui ma VAT Teatrist peale „Vääärviide“ vaatamist lahkusin, olin natuke pettunud. Nüüd, kui etendusest mõned päevad möödas, on lavastusest jäänud pigem ikka positiivne mälestus.
Tegu on siis Ago Sootsi poolt lavastatud n.-ö. tagurpidi ameerika unelmaga, kus ameeriklaste jaoks tundub Rumeenia kõigi võimaluste maana.. või siis vähemalt ideaalse kohana, kus kerge vaevaga kokaiini müügist ülirikkaks saada.

Esimene vaatus oli paljulubav: 2 teleka ees vegeteerivat kutti, 10 kg kokaiini spordikotis ja laip diivanil. Lootsin kohe, et ehk siit tuleb midagi näiteks „Trainspottingu“ sarnast. Aga pinget oleks võinud rohkem olla. Kasvõi siis, kui tüübid endale laibakoristaja tellisid ja aeg enne isa koju saabumist otsa hakkas saama.

Kahjuks lagunes kogu actionfilmi idee teises vaatuses laiali. Hakkasin juba mõtlema, et olen ma nüüd VATis või Vana Baskini teatris? Kõik tegelased said Rumeenias baaris kokku, hakati pere- ja kasvatusprobleeme lahkama, siis läks üksteise peksmiseks ja lõpuks avaldasid kutid üksteisele armastust (mis oli tegelikult Tanel Saare ja Margo Tederi esituses väga nunnu :D ).

Mulle meeldis stseenide vahetus. Muusika oli mõnus ja rütm kaasakiskuv. Tulin koju ja otsisin isegi arvutist oma ammu unustatud eesti hipi-hopi välja.
Samuti on publiku kasutamine etenduse osana ju alati hästi mõjunud, kuigi mõnikord tundub see odava trikina, siis selles lavastuses jälle huvitava lahendusena.

(Kui Tõnu Oja välja jätta,) meeldis mulle kõige rohkem Meelis Põdersoo. Juba tegelikult Misantroopi vaadates jäi ta enim silma (kui Katariina Lauk välja jätta :D ). Mulle meeldib tema selge ja puhas hääl, temas on see miski, mis vaatama sunnib. Ainult, et poiss oli nii närvis, et värises üleni! :) Kui ta poleks oma monoloogi ajal nii palju rabistanud-pabistanud ning pausid ilusasti välja pidanud, oleks ta publikult kindlasti ka aplausi keset etendust välja meelitanud. Mina igaljuhul usun, et kui kogemust juurde tuleb, saab temast üks mu suuri lemmikuid.

Tegelikult ikka päris äge lavastus oli.. eriti veel esimese korra kohta ;)


Üks väike asi tuli veel meelde, mis mulle parajalt nalja tegi. Etenduses ütleb Rocco (Meelis Põdersoo) Damon’ile (Tarmo Tagamets): „Pane see püss ära“.
Ma mäletan, kuidas juba päris mitu aastat tagasi mu kaitseliitlasest vend mulle ütles, et ainult naine ütleb relva kohta PÜSS! :)



"Vääärviid" - VAT Teater

Elagu elu, mis põletab rinda

Sain jõuludeks „Voldemar Panso päevaraamatud“. See oli parim jõulukink (mitte, et ma neid kuidagimoodi ritta seaks). Lugesin mõlemad raamatud paari päevaga läbi, sest lihtsalt ei saanud käest panna. Kogu aeg mõtlesin, et loen ühe sissekande veel, ühe veel...

Milline harukordne võimalus on jälgida ühe suure mehe arengut läbi aastate. Alustas ta ju oma päeviku pidamist 12-aastaselt. Alguses kirjutas põhiliselt ilmast ja mis lollustega koolis oli hakkama saanud. Edasi aga tulid juba pikemad sissekanded ning mõtisklused elu üle ning ümbritsevate inimeste elu ja olu kirjeldused. Aga ka kõige raskematel aegadel ei jätnud Panso mõnusat huumorisoont, millega olid pea kõik sissekanded vürtsitatud.
Ta kirjutas palju oma kolleegidest ja teistest näitlejatest. Aga alati ikka positiivselt või analüüsivalt, kuid mitte kunagi halvustavalt. Ta ootas kevadet ning kartis paaniliselt, et sureb enne, kui jõuab midagi suurt ette võtta. Milline imeline mees oli Panso.

Tegelikult tahtsin ma siin hoopis sellest kirjutada, et peale raamatu lugemist jäi mul kripeldama toosama „Voldemar“ Draamateatris. Käisin ju esietendusel, kuid kahjuks oli siis kohti ainult kolmandal rõdul. Ja sealt ei näinud ju eriti midagi, mistõttu ei saanud ma ka suuremat elamust „Voldemarist“.
Peale päevikute lugemist otsustasin uuesti minna. Et mõista paremini lavastust ja Pansotki. Kuid ei.. kahjuks pidin pettuma. Etendus nägi parterist vaadates täpselt samasugune välja nagu kolmandalt rõdult. Natuke ilmetu oli see asi. Kas tõesti on asi selles, et näitlejad on tüdinenud? Tükk on ju juba 2 aastat vana..



"Voldemar" - Eesti Draamateater

Igav liiv ja tühi väli

Kui minult järgmisel päeval küsiti, et millest see „Koidula veri“ siis ka rääkis, ei osanud ma esialgu midagi kosta.
„Noh.. seda et... eee... sellest et...“
Mõtlesin meeleheitlikult, kuidas sõnastada, et Juhan Liiv on Koidula ja Aleksander II sohilaps, niiviisi, et see kõrvaltvaatajale väga tobe ei tunduks.
„Noh, see oli Koidulast ja Juhan Liivist ja.. noh, selline.. faktid ja fiktsioonid... DaVinci koodi võtmes.. või midagi nii..“
„Aa, sa tahtsid öelda: sellist jama on raske kommenteerida?“

Idee on ju iseenesest väga huvitav: võtta elulood ja kirjutada juurde puuduvad osad ja seosed. Aga ma lihtsalt ei uskunud ühtegi liigutust ega sõna, mis seal öeldi ja mul oli tõsiselt igav.

Võib-olla see kõik ei olekski nii halb olnud, kui oleks ära jäänud need kohustuslikud n-ö jalaga-tagumikku-naljad. Need vihastasid mind tõeliselt. Tehku siis kogu lavastus selline või ärgu toppigu iga hinna eest 3-4 labast kohta sisse. A la Koidula kukub Kreutzwaldile peale vms. (ülejäänud kohad ma kustutasin oma mälust.. )

Samuti ärritas mind stseen Hugo Treffneriga. See oli kõik täpselt nagu Linnateatri „Tõde ja õigus. Teisest osast“ maha kirjutatud. Kuna tegu on minu lemmiklavastusega, siis oli mul ebameeldiv vaadata seda. Isegi Treffneri kuub oli samasugune nagu Maurusel.

Ragne Pekarev.. ei saaks öelda, et tema näitlemine mind kuidagimoodi häirinud oleks. Pigem vastupidi. Ta ei tõmmanud mitte kuidagi tähelepanu. Kõik muu oli huvitavam, kui tema mängitud Koidula.
Pean jälle Jüri Lumistet kiitma. Vaieldamatult lemmik selles etenduses. Nii Kreutzwaldina kui vene ohvitserina.
Hea meel oli ka Ott Seppa laval jälle näha!

Sõber küsis minult etenduse vaheaegadel mitu korda, et ega ma juhuslikult koju ei taha juba minna ning etenduse lõpuks kommenteeris sapiselt: „Viimane Ruja laul oli etenduse parim osa.“ Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. :)

Viimane kivi ei lähe nüüd Vanemuise kapsaaeda, vaid Draamateatrile.. Need krdi lavatagused uksed pauguvad ja kääksuvad teil etenduste ajal!!

„Lossile“ jätsin minemata, kuigi piletid olid olemas...

"Koidula veri" - Vanemuine

Armastuse pärast

Sõitsin täna trollis (mitte trammis :D ). Trollijuhil oli neoonkollane vest konksu otsas rippumas. Ma ei suutnud naeru pidada.

On kahte sorti lavastusi, mis pikaks ajaks meelde jäävad ning aeg-ajalt, suvalistel hetkedel, kuskilt mälusopist esile kerkivad. Ühed on sellised, mis sügavalt su hinge puudutanud ja sind täiesti läbi raputanud on ja teised on sellised, kust sa saad sellise positiivse energialaengu, mille toel sa parimal juhul vähemalt nädala naeratus näol ringi käid ja tunned, kuidas elu on ilus ja kõik mured on tühised. Viimasesse kategooriasse lisandus „Nafta!“ ja „Kivid sinu taskutes“ kõrvale nüüd üks uus lavastus juurde: „Hecuba pärast“ Tallinna Linnateatris.

Tükk koosneb erinevatest etüüdidest, rollidest ja tegelastest nii lavalt kui päris elust. Kohati meenusid mulle ka „Genoom“, „Kivid ..“, „Ruja“, „Mehed ei nuta“.. inimesi enda elust ja palju palju muud toredat...
Kõik 6 näitlejat näitasid end natuke uuest küljest. Mõni rohkem, teine vähem, aga suurim üllataja oli Veiko Tubin. Hästi tabatud vene aktsent samuti.

Vaatasin oma sellel aastal külastatud etenduste nimekirja ja jah, mu tunne oli õige: ma pole vähemalt 3 kuud nii palju naerda saanud.. :)

Mõtlesin pikalt, et kas annab ka millegi üle viriseda. Esialgu ei tulnud midagi meelde: muusika oli mõnus: Jaak Joala ja DJ Bobo, tekst oli vaimukas, tegelased olid naljakad ja ehedad, isegi kavaleht oli äge! Lõpuks tuli meelde, et üks stseen kippus venima. Vist oli see EKG värk. See oli sellepärast, et just enne seda koukis Argo prügikastist pokaali salatit ja konjaki välja, mis minu meelest oli selge vihje sellele, et nüüd hakkab vaheaeg ning ma olin juba valmis ruttama oma topsikese ülimaitsva Linnateatri kohvi järele :D Aga võta näpust.. etendus läks veel päris pikalt edasi.

Kaks lemmikuimat stseeni (valida oli raske):

Egotsentrikust lavastaja Argo Aadli räägib Hamleti sünnist ja õnnetute kaasnäitlejate kitsaskohtadest.

Lõvi nimeline MuPo Veiko Tubin koolitab piletikontrolöre jäneseid püüdma ja räägib vahele traagilistest juhtumitest Moskva kolleegidega.

Ei tea, kas näitlejad jõudsid lõpuks vastuseni küsimustele, et kes nad on ja miks nad seda teevad? Aga äkki aitab neil vastuseid leida teadmine, et nemad on need, kes annavad publiku hingele midagi sooja ja ilusat, mida võiks nimetada armastuseks teatri ja näitlejate vastu.

Mõni mees oli isegi valmis triatloni läbima pärast etendust! :)

"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater

Minge ammutage teiegi teatrist üks tubli annus elujaatamist.

Kunstist. Subjektiivselt.

Enne No99’s etendunud „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ üritasin seekord iga hinna eest vältida mingeid eelarvamusi ja eelhäälestust. Otsustasin mitte lugeda arvustusi või blogisissekandeid. Seekord õnnestus. Peaaegu. Vilksamisi nägin „Postimehes“ pealkirja, milles sisaldus sõna „skandaalne“, Linnateatri Veiko kirjutas Twitteris, et etendus võinud olla tund aega lühem ning tagatipuks küsis sõber läbi MSNi, et kas ma lugesin „Postimehe“ arvustust. Ühesõnaga oli mul selge, et tuleb valmis olla millekski ootamatuks.

Lavastus oli nagu mix kõigist teistest NO-teatri lavastustest, kuid samas ka midagi täiesti teistsugust. Argumentide esitamise asemel neid näidati. Rääkimist oli üldse suhteliselt minimaalselt. Kõige rohkem sai sõna kultuuriminister, keda kõige vähem lavale lasti.
Näha sai erinevaid kunsti- ja kultuuriliike: tantsu, laulu, ooperit, sporti, kujutavat kunsti ning loomulikult ka teatrit. Ärimeest, kelle silmis näitleja rahaahne koletis on, tavalist maksumaksjat, kes kunsti ei mõista ning ajakirjanikku, kelle küsimusteks oli, kuidas kultuuriinimene end vormis hoiab või mis on tema pööraseim ese garderoobis.

Minu jaoks oli kaks positiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses jäljendati erinevaid spordialasid, mis oli äärmiselt leidlikult ja vaimustavalt lahendatud. Teises eksponeeriti surnud inimest elusatele jänestele, kes olid tulnud, brozhüürid käes, kunstinäitust külastama ning sattusid suurde segadusse eksponaadist, mis oli neile mõistmatu ning mida polnud kuskil kirjas.

.. ja kaks negatiivselt mõjuvaimat stseeni:
Esimeses kooris Risto end paljaks. Jälle. Ainsaks kehakatteks oli tal must sokk. Ja hakkas kultuuriministrit ahistama teda pikali tõugates. Piinlik oli vaadata.
Teises korraldati kappa kusemise võistlus, kus proua kultuuriminister korralikult märjaks sai.. Ka oli piinlik vaadata!
Kuigi igal pool korrutatakse Laine Jänese tegelase ületähtsustamisest lavastusest, siis ausalt, mul hakkas Laine-Jänesele-äravahetamiseni-sarnasest-kultuuriametnike-üldkujust etenduse lõppedes päris kahju.

Minu jaoks ei näidanud näitlejad endis mingeid uusi tahke, kõik vanas-tuntud headuses. Erandiks võib-olla ühes stseenis Rasmus Kaljujärv, kelle vihast näost punasena röökimine eriti usutavalt välja tuli.

Joseph Beuysi päris surnud jänes söödi ära, meie kultuuriministrist sai lõpuks spordiminister ja internetikommentaatorid peavad end endiselt maailma targemateks inimesteks.

Tegelikult mulle see lavastus meeldis, aga kas ma läheksin veel vaatama? Kindlasti, kui seal ei näidataks rohkem paljas-koer-mees-Ristot ja kappa kusemist. Praegu aga... ei ole kindel.



"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - Teater NO99

Soovin tutvuda

Mulle tundub, et suhtekomöödiaid kirjutades-lavastades on väga lihtne langeda labasustesse. Õnneks ei juhtunud seda Ott Aardami tükiga „Börs ja börsitar“.
Värvikad tegelased, vaimukad dialoogid ja väga head näitlejad.

Teatrist lahkudes oli umbes sama tunne nagu oleks sõbrannaga kinost mõnd romantilist komöödiat vaatamast tulnud – lihtsalt mõnus positiivne emotsioon ja muud polegi vaja.



"Börs ja börsitar" - Ugala

Räägitagu

Keegi ütles kord, et rääkima peab nii, et kuulaja näeks rääkija juttu, tunneks samu lõhnu, näeks samu värve, kuuleks samu helisid.
Kirjanike majas maalivad rääkivad teatritudengid kuulajaile pildi ühest „hämaravõitu“ juhtumist, kuidas sekretär taksoga töölt koju sõitis.

(Otseses kõnes kirjutatud hämaravõitu (Undi lemmiktermin!) loos "Räägivad" (kirjutatud 1948) on tegelasteks direktori sekretär Eerika, kellel oli valus kogemus Taksojuhiga; Eerika Mees, kes otsustas olla mees; nende 13-aastane tütar Lola; Kassapidaja, kellel kurvad mälestused noortest teatrigeeniustest; Marju, kelle süütuse võttis formalistlik poeet Venemaalt; Katlakütja, kes harrastab parateadusi ning unistab Pamiirist; Direktor, kes loodab hoida asjad mõistlikkuse piires; Varustaja, kes ei saa aru, miks armastusfilmid on noortele keelatud, aga sõjafilmid lubatud. Tegelasi on veelgi: Koristaja, Asedirektor, Miilits ning keegi Tundmatu, kes püüab hämaravõitu loosse selgust tuua.)

Vaatamata asjaolule, et kogu etenduse jooksul muud ei tehtagi, kui ainult räägitakse, oli seda päris põnev jälgida. Sellepärast, et näitlejad loovad kohe publikuga kontakti, jutustavad oma lugusid mööda saali ringi käies, inimeste vahel jalutades ja neile otsa vaadates.

Esietendusel juhtus ka üks naljakas viperus. Keset etendust läks elekter ära :) Ma juba kujutasin ette, et pimedus ongi etenduse osa ja ootasin südame värisedes, et kui tuled kohe jälle süttivad, seisavad näitlejad oma jubedate maskidega mu ees, vaatavad vaikides otsa ja mul jääb ehmatusest süda seisma. Aga siis hakkas mingi sebimine, lülitite klõpsimine ja ruloode ülestõmbamine, ja ma sain aru, et see oli siiski kogemata, kuigi vabalt oleks võinud selle ka lavastusse sisse panna, kuna tegu oli ju n.-ö. hämaravõitu looga ja pimedus tekitas publiku seas parajat elevust. Näitlejad ise tulid asjast väga hästi välja. Jätkasid mängu, nagu midagi polekski juhtunud ja Mait Joorits ütles veel midagi taolist et: „te võib-olla pimedas hästi ei näe aga mina olen see, kes enne .... „

Kogu 24. lend küll ei mänginud, aga endiselt meeldisid Marta Laan (Eerika) ja Mait Joorits (Varustaja), samuti ka Marko Leht (Katlakütja), Hendrik Toompere jun (Tundmatu) ja Sandra Üksküla (kassapidaja).

"Räägivad" - Lavaka 24.lend

Jõgi voolas läbi linna

Draamateatri veidi üle aasta vana Antti Tuuri kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud „Jõgi voolab läbi linna“ kohta leidsin ma netist ainult 2 blogisissekannet. Samuti oli teatrisaal pooltühi. See on imelik, sest minu arust on tegu väga hea lavastusega!

Ma pole pikka aega nii ehedat ja tabavat olustiku kujutamist näinud. Kuigi Soome tükk, aga sellegipoolest nagu nõuka-aega kujutav (ja nii mõneski kohas ka tänapäevane) mööbel, riietus, muusika! Tumepunaste kroogitud kardinatega pisike lava bändi jaoks, värviliste vilkuvate tulede ja sildi „Restoran TÖÖ“ taustal. Pintsaku ja dressipükstega vabriku direkor, miniseelikutes keskealised ööklubibeibed, nahktagis ja Adidase tossudega luuser jne.
Kuigi tegu on soomlastest rääkiva tükiga, võib selle üks-ühele eestlaste looks ümber teha. Eriti veel praegusel ajal, kus aktuaalsed teemad on depressiivsed väikelinnad, sundpuhkused, koondamised jms.
Laval astub üles tervelt 17 näitlejat. Viimne kui üks karakter on omamoodi, huvitav jälgida, koomiline ja suurepäraselt tabatud. Keskseks kujuks on Anti Reintali mängitud põhjamaiselt napisõnaline mühakas Ilmari, kelle ümber keerlevad pidevalt näägutav ja tänitav ema, ainult sõjamälestusi rääkiv isa, luuserist vend, trükikojatöölised, joodikust kunstnik, ning üks armastusest pimestatud tütarlaps, kes vaikides vaatab pealt, kuidas Ilmari tema veinipokaali tühjaks joob või ei märka tütarlapse anuvaid pilke, et päästa mind ometi oma joodikust sõbra ahistamisest.

Ja niiviisi kulgebki kogu tükk umbes nagu „Sügisball“, kus midagi erilist justnagu ei toimukski, kuid ometi ei hakanud mul kordagi igav. Pigem vastupidi: lõpp tuli nii ootamatult. Stseenid vaheldusid hoogsalt. Stseenide vahel läks lava pimedaks ja inimesed liikusid uuele asukohale, taustaks kõlamas rütmiline trükikoja masinate müra. Vahele oli pikitud ka päris palju laule. Lauluhäält said demostreerida pooled näitlejad nii solistide kui taustalauljatena elava bändi saatel.
„Sügisball“ meenus mulle tegelikult päris mitme koha peal. Ilmselt sellepärast, et mõlemas on kujutatud ängistavat ja rusuvat eluolu inimeste kurbade saatustega, kuid erinevalt filmist ei jäänud mulle peale teatrietendust vaadates samasugust tunnet. Pigem oli hea meel hea teatrielamuse üle.

Kõik näitlejad olid väga-väga head! Margus Prangel hakkab juba tõsiselt ohustama mu lemmiknäitlejate esikohanumbreid! :) Tema mängis robustset isehakanud ärimeest, kes müüs ukselt-uksele 1001 öö muinasjutte ning hiljem otsustas pornolehtedele üle minna. Ülimalt koomilise rolli tegi Tiit Sukk. Ma ei suutnud naeru pidada, kui ta end täis jõi ja mingeid imelikke täiesti rütmist väljas tantsuliigutusi tegi :D Kui ma ei eksi, siis esmakordselt nägin Lauri Laglet laval. Temal oli 4 pisirolli, millest enim jäi meelde kiitsakas teksatagi ja kauboisaabastes noor trükikojatööline, kes purju juues nutta tihkus, sest isa heitis tema ema üle halba nalja.
Oehh.. ma peaks siin nüüd kõik näitlejad ja rollid üles lugema.. :)

Ühest asjas on pagana kahju. Laulusõnad olid kehvasti kuulda. Ma ei oska öelda, kuidas Draamateatri suures saalis see akustika töötab. Äkki tagant poolt oleks sõnadest paremini aru saada? Igaljuhul oleks igavesti vahva olnud, kui näiteks kavalehel oleks Merca ja Aapo Ilvese poolt tõlgitud Leevi and the Leavingsi ja Juice Leskineni laulusõnad ära trükitud...

Vaatamist-kuulamist väärt tükk!


Üks näide lavastuses kõlanud lauludest. (kahjuks ei mäleta, milline näitleja seda lugu esitas)




Ei tea, miks Draamateater fotode jagamisega nii kitsi on :)

"Jõgi voolab läbi linna" - Eesti Draamateater

Eriti hull tööintervjuu

Draamateatri väikeses saalis näidatakse just taolist psühholoogilist põnevikku, mis oleks nagu kinolinalt maha astunud. Hendrik Toompere on lavale toonud hispaania näitekirjaniku Jordi Calcerani „Grönholmi meetodi“, mis räägib ühest Rootsi psühholoogi poolt väljatöötatud tööintervjuu meetodist.
Neile, kes võib-olla plaanivad kunagi lavastust näha, ei saa põnevuse säilitamiseks pikemalt rääkida näidendi sisust, aga seda peab küll ütlema, et üllatusi jätkus seal igaks sammuks. Kui sa oled oma peas läbi käinud kõik võimalikud ja võimatud variandid, iga öeldud lauset kahtlaseks pidanud ja ning endale kõige ebatõenäolisemad lahendused kõrvale heitnud, selgub lõpuks ikkagi, et just need kõige hullemad mõttekäigud võivad osutuda tõeks.. või siis vastupidi, mitte miski pole nii nagu tundub.

Kogu lavastuse võlu peitub tekstis ja mängus, mingid lavastaja nipid ja nõksud oleks siin üleliigsed. Aga üks miinus siiski: mulle tundus lavastuse lõpp liialt pikk ja venitatud. Effekt oleks lahedam olnud, kui etendus oleks kohe peale puänti läbi saanud, aga siin nämmutati seda veel siit ja sealtpoolt üle.

Näitlejad, näitlejad, näitlejad.. :)
Mulle nii meeldib Margus Prangel, alates „Pingist“, kui teda esmakordselt laval nägin. Täiesti ülekohtuselt vähe tähelepanu on ta minult saanud, kui olen mõnel korral rääkinud lavastusest „Pink“, kus Alo Kõrve ja Margus Prangel mõlemad ülihead rollid tegid. „Grönholmi meetodis“ mängib ta sellist toredat küünikut, kelle iga teine sõna trükimusta ei kannata. Aga mind seekord ropendamine ei häirinud, sest ta mängis oma ülbe oleku niivõrd hästi ja ehedalt välja.
Harriet Toompere! Kui harva olen teda laval näha saanud. Aga sellegipoolest on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud.
Jan Uuspõld mängis Carlos Buenot ja oli muy bueno :) Ma loodan, et ta on tagasi, et jääda.. Mulle meeldib, et tema tegelaskujudes on alati mingi vahva ja muhe kiiks sees.
Raimo Pass – neutraalne kuju. Kuigi mõnevõrra võõrastav kommertsdirektorit mängimas vaadata või siis mitte..

;)

"Grönholmi meetod" - Eesti Draamateater

Ingel taevas, kelk lohiseb järel

"Milleks parandada maailma, kui inimesed katki on."

Kui üht lavastust nii palju üles haibitakse, tekivad paratamatult mingid ootused. Ja mida suuremad on ootused, seda suurem võib pettumine olla.
Ei saaks öelda, et olen pettunud. Kuid ei saa öelda ka, et „Ingel, ingel..“ vastas mu ootustele.
*Kui laval on Katariina Lauk ja Marko Matvere,
*kui näidendi kirjutab Andrus Kivirähk spetsiaalselt Katariinale,
*kui tegu on VAT Teatriga,
*kui tegu on 2 inimese tükiga,
siis paratamatult tekkisid minus teatud ootused ja lootused, mida ma etendust vaadates näha, kuulda, tunda tahtsin.

Ma ei tea, miks Katariina Lauk tahtis oma näidendit saada. Kui sellepärast, et ta võib-olla piisavalt mitmekülgseid rolle mängida ei saa, siis oli näidendis enda oskuste näitamise kohti vähevõitu. Kogu näidend kulges suhteliselt ühesuguselt, kui mõned sissekirjutatud raevu- ja nõrkushood välja arvata.
Kui Katariina Lauk tahtis, et just Andrus Kivirähk midagi kirjutaks, siis oli seal Kivirähkile omast huumorit vähe, kui üldse.
Muidugi, teema iseenesest oli huvitav. Eluks ajaks vangi mõistetud töölisrahva õiguste eest võitlev Maria (kes ise pole oma elus päevagi tööl käinud) ja temasse kiindunud vangivalvur.

Enim meeldis koht (sest ma ise tunnen aeg-ajalt sama), kus Maria rääkis, kuidas ta igal aastal ootab sirelite õitsemist, et siis läbi sirelilõhna tunda vabadust ja muretust.

Meeldis jällegi videoinstallatsiooni kasutamine. Seitsme surmapatu projekteerimine, sireliõied või kahe inimeste varjud seinal edasi tegutsemas siis kui füüsilistel kehadel vangikongis piir ette tuli.

Aga kõige rohkem pani mind hämmastama lavastuse viimane lause. Mitte lause ise, vaid kuidas seda öeldi. Ma ei oska mõista inimest, kes suudab endas 14 aastat viha hoida. Ja tänu sellisele lõpule jäi mul saalist lahkudes üpriski halb tunne sisse.

Ootasin rohkem midagi hingele..

Siim Vahuri foto

"Ingel, ingel, vii mind taeva.." - VAT Teater

Kaunis kauge planeet

On üks pisike planeet, mingi Sigma Tau-C705, keset lõpmatust ja kõiksust, kus elavad inimesed, kes unistavad vabadusest ja millal saaks ühe kolmevärvilise lipu vana torni tippu üles tõmmata. Aga siis tuleb üks sirge selja ja sirge lipsuga "fiisik", kes teeb pihuks ja põrmuks kõik ideed, miks see suvaline Sigma Tau peaks iseseisev planeedike olema, kellele ülejäänud kosmose seadused ei kehti.

Veel üks väga aktuaalne tükk eestlastele, eestlastest, eestlusest ja ... kommunismist.
Rein Oja mängitud akadeemik Gustav Naan tulistab nii usutavalt ja snaiperlikult fakte, teooriaid, hüpoteese kommunismi vajalikkusest, mis tundusid enamuses loogilised ja mõistuspärased, kuid ometi.. südames hakkas kiskuma, et küll on habras ja õrn see iseseisev Eesti Vabariik.

Lavakujundus oli minimalistlik, kus olulisim koht oli videokujundusel. Aga lihtsuses peitubki võlu ja sekundiga muutub kogu Draamateatri lava imeilusaks tähistaevaks, auditooriumiks must-valge publikuga või kirju tapeedi ja Stalini pildiga kabinetiks.

Lavastus nagu Gustav Naani elu - Põnev, Paradoksaalne, Pikantne.

"Sigma Tau-C705" - Eesti Draamateater

Hall sügis

5 teatrikülastajat ja 5 negatiivset hinnangut „Sügissonaadile“: kahe jaoks liiga valus ja ebameeldiv teema, kahe jaoks liiga igav teema ja mina mõtlesin etenduse ajal selle peale, et kui Maria Avdjuško asemel oleks mõni muu näitleja, äkki siis see lugu oleks mulle rohkem korda läinud ja ehk ma oleks isegi mõne pisara poetanud. Siiani pole ta mind häirinud, st teleekraanilt vaadatuna. Aga seekord küll.. Kuidagi vähe emotsiooni oli temas. Iga kord, kui mõni traagilisem koht tuli, tundus tema näitlemine punnitatud ja üldse mitte ehe.

Ülle Kaljuste meeldis väga. Muud erilist ei oskagi välja tuua.

"Sügissonaat" - Eesti Draamateater

Vabandage, meil on kõik täis!

– Aga millal te kaineks saate?

Alguses vaatasin, et see etendus jookseb küll rappa. Et kas ma tõesti peangi nüüd poolteist tundi vaatama, kuidas erinevad kliendid õhtusöögiks lauda nõuavad. Aga õnneks hakkas sealt ka väike stoori kooruma. Reserveeringutes töötav Sam oli tegelikult õppinud näitleja, kes oma tähetundi ootas. Kolm korraga helisevat telefoni, röökivad, vihased, nõudvad kliendid või restoranitöötajad teiselpool ja siis proovi kõigile meelejärgi olla ning rahulikuks jääda.

Ma ei suudaks vaadata monotükki mulle ebasümpaatse näitlejaga. Taavi Teplenkov meeldib mulle väga. Aga ma olen kindel, et temas on palju enam võimeid, kui selles tükis tal neid võimalus näidata anti. "Kõik on täis" oligi selline tore meelelahutus ja ei midagi enamat.


(Eile oli ETV’st Priit Pedajase „Popi ja Huhuu“. Umbes aasta tagasi või kunagi, kui seda samuti telekast näidati, ei suutnud ma seda üle 5 minuti telekast vaadata. Mulle käis Popi klõbin põrandal kõndides nii närvidele, et pidin teleka kinni panema :D Seekord vaatasin lõpuni ja juba 5 minutit peale algust naersin pisarateni, sest Tiit Suka ja Taavi Teplenkovi ahvi ja koera rollid olid lihtsalt suurepärased ja nii täpselt tabatud. Tõesti hea reedeõhtune teatrielamus. :)

"Kõik on täis" - Eesti Draamateater

Tulevikku vaadates

Juhuslikult sai ühe nädala jooksul ära vaadatud kahe kooli teatritudengite diplomilavastused: Lavaka 24. lennu kolmanda kursuse „Kõige tähtsam“ ja Viljandi 7. lennu neljanda kursuse „Sünnipäevapidu“. Kaks võrreldamatut lavastastust, tegelikult.

„Kõige tähtsama“ puhul ei oskagi ma näidendist suurt midagi arvata, sest sealt lihtsalt ei koorunud see stoori välja. Noh, vähemalt mina ei leidnud seda. Samuti jäi mulle mulje, et enamik näitlejaid polnud rolle eneste jaoks lahti mõtestanud. Aga tore oli siiski. Meeldejäävaimad olid Marta Laan õpetajannana, Liisa Pulk masinakirjutajana ja Mait Joorits kaardimoorina.

„Sünnipäevapidu“ seevastu oli.. ohoo.. ei oskagi kohe iseloomustada.. Ma ei ole küll Harold Pinteri näidenditega varem kokku puutunud, nii et ma ei tea, kas see oli üks neid kõige „hullematest“, aga sellisest pähklist andis läbi pureda. See oli täielik sürr! Publik lahkus saalist, suured küsimärgid otsa ees :D
Esimene vaatus oli suhteliselt igav, kus midagi ei toimunud. Tehti vaid selgeks, kus tegevus toimub ja kes on pansionaadiperenaine ja –peremees ja kes on Stella ning millised on nendevahelised suhted. Teises vaatuses saabusid 2 külalist ja vaatuse lõpuks läks asi juba päris põnevaks, kuna pinge suudeti üles kruvida. Ootasin põnevusega viimast vaatust, et selgeks saada, kes on need kaks härrasmeest ja kas nad Stellat tunnevad või miks nad teda ahistavad. Aga võta näpust! Etenduse lõpus valitses mu peas veel suurem segadus kui vaheajale minnes. Esialgu jäi kõik täiesti arusaamatuks, et mis motiividel tulid külalised ja miks nad Stella kaasa viisid. Kodus aretasin välja teooria, et tegelikult oli Stella skisofreenik ja ta kujutas kõike ette.
Hiljem tuli välja, et mõte oli hoopis selles, et 2 meest olid mingid eriagendid, kes puhkama tulid, kuid kellele Stella käitumine pinda hakkas käima ning nad ta lõpuks kõrvaldada otsustasid. Vot siis! :D
Siin oldi rollidega silmnähtavalt rohkem vaeva nähtud, kui „Kõige tähtsamas“. Tegelasi oli kokku 6. Kõige usutavamad ja algusest lõpuni väljamängitud rollid tegid minu meelest Merilin Kirbits ja Maarius Pärn. Esimene mängis küürakat ülihoolitsevat vanamutti ja teine libedat 50-aastast härrasmeest. Samuti meeldis mulle ka Mairi Jõgi mängitud Stella, kuigi paaril korral tundus ta olevat tiba puine. Samas oli tal ka kõige raskem roll. Ülejaanud kolmel olid väiksed rollid, et midagi väga hinnata.

Nagu ilmselt need tulevased näitlejadki õpivad igast etendusest midagi, õppisin minagi neid kahte etendust vaadates nii mõndagi uut, mida peaks teatrit vaadates märkama ja silmas pidama. Aitäh! :)


"Sünnipäevapidu" - TÜVKA Teatrikunsti 7. lend

Plastic people of universe

"Rock’n’roll" oli lavastus, mis minust läks küll täiesti mööda. Või kui täpne olla, siis ei jõudnud minuni.
Esiteks ma ei näinud eriti hästi lavale, sest ma olin viimases reas ja minu ees istus mingi pikk mees (Draamateatri suures saalis Endla külalisetendusega oli tegu).
Teiseks oli mul kohutav uni. Pool esimesest vaatusest ma istusingi vist lihtsalt silmad kinni ja vaatasin lavale, siis kui stseenid vaheldusid, et näha, kes seal nüüd on.
Kolmandaks jäi mul kava ostmata, sest polnud raha kaasas. Nii et jäi ka suhteliselt arusaamatuks, et kes on kes. Neid tegelasi tundus seal nii palju olevat, et mul oli raske järge pidada. Näiteks kui lõpupoole räägiti midagi Lenka tulekust, pidin ma tükk aega meenutama, et kes see Lenka on ja miks ta tulema peab :)
Aga on tore, kui inimene viitsib aastakümneid, ajast ja võimust olenemata, oma rida ajada.. kes elab rockmuusikas ja kes kommunismis..

Muud ei olegi.

Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...

Tuleb vist hea teatriaasta, sest minu selle aasta esimene teatrielamus oli küll väga hea. Võtsin kuu alguses ette TMK teatriankeedid, blogipidajate kokkuvõtted ja otsustasin võimaluse korral ära vaadata kõik enimmainitud lavastused. Draamateatri Margus Kasterpalu lavastatud „Boulgakoff“ sattus esimeseks.

Minu esimene Draamateatri väikese saali külastus. Veel värvilõhnaline, aga parajalt väike ja hubane.
Etendus algas.. või ei saanudki täpselt aru, millal ta algas, sest Hendrik Toompere tuli lavale suitsu tegema ja ütles nagu muuseas üle õla: „Ega te võite edasi rääkida, etendus pole veel alanud.“
Ta valitses seda etendust! Lava, teisi näitlejaid, publikut. Ta mäng oli pingestatud kuid samas nii vaba ja kerge. Ei midagi üleliigset või puudulikku. Hendrik Toompere on Boulgakoffi kunn :)
Mulle meeldib, kui näitleja suudab kiiresti reageerida igasugustele olmelistele ja näitemänguvälistele asjadele kiirelt ja sobilikult. (Mõni näiteks üritab teha nägu, et midagi pole juhtunud, kuigi publik saab aru, et miski läks valesti.) Aga mitte Hendrik Toompere. Tema lendas viperustest üle mängleva kergusega. Noh, näiteks komistas ta lavalt lahkudes lavaääre otsa ja vandus, et kuradi kõrkjad, jala võib murda (lõppes just paadisõidu stseen jõe ääres) või siis takerdus piljardikepp ja ta lisas selle oma teksti, umbes et „...naeruväärsed följetonid nagu see ehitis siin“, ise piljardikepihoidja kallal pusides.

Mait Malmsteni vaatamine on pikemat aega balansseerinud kusagil küllastumise ja ükskõiksuse tunde vahepeal. Seda ikka põhiliselt TV tõttu, kuna Draamateatrisse ma ju siiani eriti tihti sattunud pole. Aga Boulgakoffis vaatasin ma küll teda suure huviga. Ta ei olnudki tavapärane äratüüdanud macholik karakter.

Eriti jäi meelde telefonikõne stseen Malmsteini mängitud Faddejevi ja Merle Palmiste Sidonija vahel. Mulle meeldis, kuidas telefonivestlusest sai midagi vestluse, fantaasia ja tegelikkuse vahepealset. Mõlemad tegelased panid vahepeal telefonitoru ära, kumbki teises otsas lava ja tegelesid omi asjadega. Siis said voodi peal kokku, aga kordagi ei puudutanud teineteist. Lõpuks aitas Fadejev Sidonijal kleidiluku kinni tõmmata. Aga ei ühtegi üleliigset kehalist kontakti. Ja kui kõne lõppes, pandi telefonitorud jälle hargile.

Oli paar sellist kohta, kus tehti Stalini kohta nalja või räägiti midagi vene keeles ja vaatasin, et ümberringi publik naerab. Oma kehva vene keele oskuse ja Stalini-ajastu mittetundmise tõttu läksid mul need lõigud kaduma. Aga neid oli üpris vähe, õnneks.

Lugu ise oli Bulgakovi elust Venemaal, kus tema loomingut ei avaldatud, ei lavastatud, ei kuulatud.. aga ta ikka kirjutas ja lootis, et saab oma naise kunagi Pariisi viia. Aga Pariisi ei tulnudki. Ja ennast lohutas ta oma kirjutamisoskusega, mida keegi temalt võtta ei saa. „Alati on sul laevuke sadamas ootamas, millega võib reisida ükskõik millisesse maailma paika.“

"Boulgakoff" - Eesti Draamateater

Veelkord Nafta!

Oi kui tore kuidas viimase tunni jooksul on hakatud mu blogi üles leidma Jaak Printsi nime järgi :)

Nüüd sai just see kaua-kaua oodatud Nafta! ETVst läbi ja ausalt öeldes olen ma ikka päris pettunud. Montaazh oli VÄGA halb ja absoluutselt läbi mõtlemata. Pool etendust näitas üldplaanis ja need kõige-kõige toredamad hetked läksid kõik kaduma. Kahju..
Aga ega telekas ei saagi kunagi asendada ühtegi päris teatrielamust.