Tõestus

Olen päris mitu korda uut sissekannet alustanud ja siis jälle ära kustutanud. Klõpsutan iga päev teatud blogid läbi. Mõni on jätkuvalt väga põnev, mõni jälle hakkab järjest enam tunduma mõttetu halana. A la mul pea valutab ja kõik on paha. Tänu sellele olen ka enda sissekanded ära kustutanud, sest need tunduvad täpselt samasugused. Aga samas.. tahaks ju ikka kirjutada midagi, ja ikka põhiliselt enda jaoks, mitte teistele. Nii et selles suhtes.. need halamiseblogid on siis ka kasulikud natuke, näiteks autorid ise saavad end välja elada vms.

Aga vahepeal olen ma ka ühe korra teatrisse jõudnud. Jällegi teist korda sama etendust vaatama. Seekord siis 'Tõestus' ja ikka Linnateatris. Esimest korda nägin ma seda eelmine kevad ja ausalt öeldes olin ma siiamaani veel selle lummuses. Mäletan, et kui ma saalis istusin, korrutasin endale pidevalt mõttes: issand, see on nii hea! OK, sisu oli selline kerge, väga hollywoodilik. Ja sellest on ju ka USAs film tehtud (praegu tuli idee, et peaks filmi ka tõmbama ja vaatama, kuidas Gwyneth Paltrow sellega hakkama saab). Lõpp oli aimatav.

Aga see näitlejatöö.. Ma lihtsalt ei saa sellest üle. Nad mängisid täpselt nii nagu see kõik oleks olnud... PÄRIS. Ma ei tea.. võibolla oli see lihtsalt hea päev, võibolla olin ma mingis erilises meeleolus ja võibolla see läks mulle nii hinge sellepärast, et võin nii paljus Cathrine'i tegelaskujuga samastada.. Aga üks on kindel: mistahes põhjus see ka polnud, minu jaoks oli too kevadine 'Tõestus' elu parim teatrielamus. Veel tänaseni on. Ka tõde ja õigused ei suutnud seda ületada. Kuigi, lemmiketenduste edetabelis 'Tõestus' siiski esikohal ei ole.

Seekord käisime kõige viimasel etendusel. See oli nii kurb. Ja nii ilus. Kõik näitlejad said nii palju lilli nagu nad oleks keskkooli lõpetanud. Ka Ain Prosa kutsuti lavale. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda...