laupäev, 31. mai 2008

Juhhuija x100

Nonii, saigi siis teist korda Naftat käia vaatamas. See oli 100. etendus, nagu nad ise ütlesid. Harjumatu oli nii hõredalt publikut teatris näha.
Aga ma pean ütlema, et mul tulid külmavärinad peale kui Tambet Tuisk ja Jaak Prints lavale jooksid ja tantsima hakkasid. Lihtalt tõeline nauding on vaadata inimesi, kes teevad oma tööd entusiasmi ja kiindumusega. Nende nägudelt peegeldus selline energia!
Etendus ise oli endiselt väga hea. Lavastusliku poole pealt mitu minu arust täiesti geniaalset ideed: esiteks see, et publik on kahel pool lava ja näitlejad mängivad kord ühele, kord teisele poole, ja see oli lahe, kui vahepeal kardin vahele tõmmati ja sa ei näinud, mis näitlejad teisel pool tegid vaid ainult kuulsid. Ja teiseks see stseen, kus Kristjan Sarvel nö kopa ette viskas ja ta saalist minema tuiskas ja tänavale karjuma läks, kaamera tema kannul, nii, et publik nägi toimuvat saalis olevatelt ekraanidelt. (kahjuks oli sellel korral heliga midagi lahti, nii et pool asja pointi läks üldse kaduma)
Aga teemast ise.. et inimkond raiskab energiat, et nafta saab otsa.. Põhimõtteliselt etendus mulle selles vallas midagi uut ei pakkunud, sest üritan ikka aeg-ajalt keskkonna teemadel silma peal hoida. Kuigi jah.. Autot mul tõesti pole, aga seda mitte energia säästmise mõttes vaid, et lihtsalt pole raha. Muidu sõidaks küll autoga, ja ausalt, nafta lõppemise üle pead väga ei murraks. Nii nagu suurem osa inimesi siin maailmas. Me ju kõik mõtleme, et ahh, küll nad siis leiutavad muud energiaallikad välja. Pole minu mure! Aga tegelikult on juba liiga hilja.. Allakäik on alanud. Üks kõige pessimistlikumaid artikleid, mis ma nafta lõppemisest lugenud olen: http://peakoil.blogspot.com/2008/04/end-of-world-as-we-know-it.html
Etenduses tõstatati veel üks hea point. Kristjan Sarv mängis seal inimest, kellel oli kehv lapsepõlv. Et iga päev oli söögiks riis ja moos jne. Et miks kuradi pärast peaks nüüd tema loobuma oma hüvedest, mida tal varem pole olnud, maailma päästmise nimel. Jah, tõesti.. Mina tahan ka ju sõita suure autoga (OK, mulle piisab ka pisikesest autost), reisida mitu korda aastas eksootilistesse riikidesse, shopata lõputult riideid ja träni.. tarbida, tarbida... Ja nüüd ma pean selle unistuse matma ainult tänu Lääneriikide ületarbimisele?

Mida siis teha?


http://www.youtube.com/watch?v=bMR7SIbzBLY

Kommentaare ei ole: