Sõbrer küsis, et palun.. seleta ära, miks on vaja ühte etendust mitu korda vaadata. Aga miks mitte?! Häid filme vaadatakse ka ju mitu korda ja häid raamatuid loetakse ikka vahel üle. Miks siis ei võiks etendusi vaadata. Eriti veel siis kui võrreldes raamatu või filmiga, pole ükski teatrietendus kunagi eelmisega 100% identne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrit armastan. Sa ei tea kunagi, mis sind täpselt ees ootab. Näitlejal võib tekst meelest minna, keegi võib ootamatult naeru kihistama hakata, seal kus ei tohiks või juhtub mõni tehniline apsakas. Viimases Naftas oli üks tore koht, kus lavatehnik pidi riidest ekraani lava keskele ülevalt alla laskma, kuid lina üks ots takerdus ning ekraan jäi viltu. No ja siis kulus mitu minutit selle peale, et näitlejad alguses karjusid tehnikule et õuu, tõmba tagasi korra, ekraan ei tule lahti ning siis asusid arutlema, et kes peaks nüüd hüpeldes proovima lina korda saada. Jaak teatas, et tema ulatuks küll hüpates linani, aga ta ei viitsi :) Siis Kristjan tegi Tambetile 'pätti' ja nad üritasid lina sirgeks saada, nii, et publikust keegi neid isegi õpetas.
Filmis sa sellist asja ei näe, sealt on see inimlikkus välja monteeritud, kui nii võib öelda. Kõik on ideaalseks timmitud. Kui miskit valesti, siis tehakse ikka uuesti ja uuesti üle. Filmi vaadates ei teki ju kunagi sellist tunnet, et seda mängitakse ainult SULLE. Ei, seda mängitakse veel miljonitele ja miljonitele inimestele. Teatriga on teistmoodi. Esiteks on igal etendusele publikuks võib-olla ainult 100 või paarsada inimest ning näitlejad ikka lasevad pilgul üle publiku käia ning vahel jäävad mõnda nägu isegi kauemaks silmitsema. Siis tekib küll tunne, et nad mängivad just SULLE.
Vaatasin eelmine nädal ka filmi 'Proof' ära. Ei jätnud erilist muljet. Pigem ärritas mind Gwyneth Paltrow ninahääl. Ja tänu sellele on mul tunne, et ta ei oska väga hästi näidelda (ometi kandideeris ta Kuldsele Gloobusele selle rolliga...). Jake Gyllenhaal on endiselt väga armas noormees :D Aga nohikut ta küll mängima ei sobi. Andres Raag oli selles rollis ikka ületamatu. Aga üldiselt oli päris naljakas mõelda, et selline näidend on üldse filmilinale pandud. Selles mõttes, et filmis ei juhtugi nagu suurt midagi ning et ka näitlejaid on ainult 4. Ei kõla just erilise kassahitina. Ja seda ta polegi. Samas, teisest küljest siiski päris vahva, et ka sealkandis teistsuguseid filme tehakse.
Aga mulle meeldib selle filmi slõugan. (praegu just vaatasin kodulehte)
The biggest risk in life is not taking one.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar