„Noh.. seda et... eee... sellest et...“
Mõtlesin meeleheitlikult, kuidas sõnastada, et Juhan Liiv on Koidula ja Aleksander II sohilaps, niiviisi, et see kõrvaltvaatajale väga tobe ei tunduks.
„Noh, see oli Koidulast ja Juhan Liivist ja.. noh, selline.. faktid ja fiktsioonid... DaVinci koodi võtmes.. või midagi nii..“
„Aa, sa tahtsid öelda: sellist jama on raske kommenteerida?“
Idee on ju iseenesest väga huvitav: võtta elulood ja kirjutada juurde puuduvad osad ja seosed. Aga ma lihtsalt ei uskunud ühtegi liigutust ega sõna, mis seal öeldi ja mul oli tõsiselt igav.
Võib-olla see kõik ei olekski nii halb olnud, kui oleks ära jäänud need kohustuslikud n-ö jalaga-tagumikku-naljad. Need vihastasid mind tõeliselt. Tehku siis kogu lavastus selline või ärgu toppigu iga hinna eest 3-4 labast kohta sisse. A la Koidula kukub Kreutzwaldile peale vms. (ülejäänud kohad ma kustutasin oma mälust.. )
Samuti ärritas mind stseen Hugo Treffneriga. See oli kõik täpselt nagu Linnateatri „Tõde ja õigus. Teisest osast“ maha kirjutatud. Kuna tegu on minu lemmiklavastusega, siis oli mul ebameeldiv vaadata seda. Isegi Treffneri kuub oli samasugune nagu Maurusel.
Ragne Pekarev.. ei saaks öelda, et tema näitlemine mind kuidagimoodi häirinud oleks. Pigem vastupidi. Ta ei tõmmanud mitte kuidagi tähelepanu. Kõik muu oli huvitavam, kui tema mängitud Koidula.
Pean jälle Jüri Lumistet kiitma. Vaieldamatult lemmik selles etenduses. Nii Kreutzwaldina kui vene ohvitserina.
Hea meel oli ka Ott Seppa laval jälle näha!
Sõber küsis minult etenduse vaheaegadel mitu korda, et ega ma juhuslikult koju ei taha juba minna ning etenduse lõpuks kommenteeris sapiselt: „Viimane Ruja laul oli etenduse parim osa.“ Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. :)
Viimane kivi ei lähe nüüd Vanemuise kapsaaeda, vaid Draamateatrile.. Need krdi lavatagused uksed pauguvad ja kääksuvad teil etenduste ajal!!
„Lossile“ jätsin minemata, kuigi piletid olid olemas...
1 kommentaar:
Lossiga ei jäänud Sa millestki ilma...aga Koidula veri-s ma ei pannud neid jalaga tagumikku nalju tähelegi. Vaatasin seda Vanemuise suures saalis ning ei mäleta, et keegi oleks sellistele asjadele naernud. Ma ei mäleta üldse, et seal midagi sellist labast oleks olnud... kummaline. Nautisin just sellist Boulgakoff-likku ja Kivastiku Viinistu etenduste libajaloolist fiktsiooni. Sisse oli avastamis ja äratundmisrõõmu pärast sisse pikitud ka päriselt sündinud asju. Nii kahju, et Sulle ei meeldinud...võibolla need kääksuvad uksed häirisid nii hirmsasti. See lõpus olev Ruja laul oli küll kui täpp i-peale :)
Minule küll meeldis, isegi väga-väga!
Postita kommentaar