Unustasin end vaatama

Kõigepealt ma tahaks ära mainida selle, et käisin nädalavahetusel Viljandis folgil ja olen nõus kõigi nendega, kes arvavad, et vabalava uus asukoht on nõme! Ja absoluutselt mittenõus kõigi nendega, kes arvavad, et folgil on probleeme alkoholi liigtarbimisega. Minul oli igaljuhul tore ja mingit padujoomist ma seal küll ei näinud. Kõik.

Olen täna isamaaliselt häälestatud, sest käisin eile GEPi vaatama. Minu arust võiks see lavastus olla igale eestlasele kohustuslik! Äkki peaks presidendile palvekirja tegema? :D Aga parem mitte.. vaesed näitlejad, kes peaksid etendust miljonile inimesele mängima.. või tegelikult ju vähemale kui miljon.

Kui ma eelmine talv seda lavastust esimest korda nägin, ei meeldinud mulle esimene vaatus üldse. Ma ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen. Mingi kepijutt ja jube ropendamine, mille peale kogu saal naeris. Teine vaatus aga meeldis väga ning üldkokkuvõttes olin lõpuks ikka päris vaimustuses sellest GEPist.

Teisel korral vaatasin juba veidi teise pilguga. Kuigi arvamus esimesest stseenis jäi endiselt samaks. Mirtel Pohla ja Risto Kübara dialoog oli kuidagi.. nii punnitatud. Jutt kõlas nagu mõnel koolitüdrukul, kes on õpikust teksti endale pähe tuupinud ja nüüd seda monotoonselt korrutab: ma saan lapse, ma saan lapse.
Aga õnneks läks asi kohe paremaks, kui kõik mehed lavale tulid ja laulma hakkasid. Ja mulle nii meeldib see 'hea mehe' stseen. Loomulikult, ei saa ma seda mainimata jätta just sellepärast, et Jaak Prints seal see põhimees on :) Esiteks see, kuidas ta Risto lotovõidu peale kade on, siis ebanormaalselt õnnelik ja lõpuks see n.ö. eht-eestlaslik dialoog: 'Tere. Kuulsin. Miljon? Õnnitlen. Sul on ilus kübar!' Lihtsalt nii naljakas!

Siis tuli 'kuiv trenn' ja hööritamine. Ma istusin esimeses reas ka veel ja Sergo Vares vaatas mulle täpselt silma, kui seal oma liigutusi tegi. Ma ei teadnud, kuhu vaadata ja mul vist hakkas isegi huul värisema. Nii piinlik! :D
Rohkem ma vist ei hakka stseenidest rääkima, aga ühte tahaks veel mainida. Nimelt see hammastepesu ja suudluste kirjeldused. Esimesest korrast ma mäletasin seda stseeni ja nii paljudest erinevatest suudlustest, millest Sergo rääkis. Seekord, peale etendust, tuli mul äkki pähe, et ma ei kuulnudki peale esimest, kallutatud suudlust, enam mitte ühtegi. Sest ma lihtsalt unustasin end VAATAMA... Vaatasin, kuidas Jaak Mirteli hambaid peseb. Ma ei oskagi täpselt seda kirjeldada, aga see oli nii armas ja arglik ja erutav ja veidi koomiline ja ja... unustamapanev! :)

Sisust nii palju, et võrreldes Naftaga on GEPis teemat ikka veidi sügavamalt käsitletud. Naftas oli põhisõnum, et nafta saab otsa ja kõik. Aga mis edasi? GEPis vähemalt oli arendatud teemat sinnani, et OK, teeme selle projekti ära aga kes siis lapsi kasvatama hakkab? Mis saab perekonnast jne. Aga jah.. minul küll sellist tunnet peale etendust ei tekkinud, et nii, nüüd hakkan lapsi tegema. Aga selle eest tekkis eestlase tunne. Mina olen eestlane ja uhke selle üle!
Aga Eesti päheõppimise kohas, kui loetleti eesnimesid, tuli pähe mõte, et mis siis, kui aeg oleks u. 10-15 aastat hiljem ja publikust lavale toodud naisterahvaste ilusate nimede Katrin, Mari, Eve jms asemel oleksid Melissa või Vanessa..

Iga kord, kui ma tahan NO-teatri näitlejatest kedagi esile tuua, peale Jaak Printsi, tuleb mul kõigepealt meelde võib-olla Gert Raudsep ja Tambet Tuisk. Aga siis meenub, et ka Andres Mähar on tore ja Risto Kübar jne jne. Ja lõpuks tundub mulle, et kedagi ära mainides teen ma ülekohut ülejäänud trupile, sest nad on kõik lihtsalt suurepärased!!

Aga ühte ma ütlen küll: jälgige Tambeti nägu, kui ta tantsib! Siis näete, kuidas näeb välja inimene, kes oma tööd armastab :)



Pildid No99 kodukalt.
Ekspressis ilmus paar nädalat tagasi Eero Epneri humoorikas reisikirjeldus, kuidas NO-teater festivalidel käis: http://www.ekspress.ee/2008/07/10/areen/3440-kuidas-no99-euroopas-poosasse-kusi

Jaak Prints vs Keiserlik kokk

Käsi südamel: Keiserliku koka piletid sai AINULT Jaak Printsi pärast ostetud. Ülejäänud osad lavastusest (siin pean ma silmas eelkõige Gert Raudsepa ja Maria Soometsa) tulid juba meeldiva boonusena, n-ö. Jaak on minu ja tegelikult kogu mu pere lemmik juba tükk aega olnud. Kuigi, ei saaks öelda, et esimesest etendusest saadik. Eelmine aasta, kui ma GEPi vaatamas käisin, ei jäänud ta mulle millegipärast meelde. Samas, ei jäänud mulle tookord keegi nii väga eriliselt silma, võib olla ainult ehk Risto Kübar. Ja ma ei suuda isegi siiamaani meenutada, kas oli see Jaak või Risto, kes mulle ütles: oo, teie olete VÄGA hea naine! :)

Etendusest siis nii palju, et alguses see mulle üldse ei meeldinud. Mängu ei saadud käima, kõik tundus kuidagi punnitatud ja üldse mitte naljakas. Vähemalt mulle mitte, sest Kivirähki huumor on selline, mis kaugeltki mitte igale inimesele peale läheb. Samuti ei saanud ma üle tundest nagu tegu oleks mingi kultuurimaja tasemel tehtud teatriga. See vist tuli põhiliselt sellest lavast ja lavakujundusest.

Aga siis tuli lavale Maria Soomets. Juba tema välimust vaadates oli raske tõsiseks jääda! Ja kui ta veel suu lahti tegi..! Sellest hetkest ma leebusin ning suutsin isegi Kivirähki naljade üle naerma hakata. Nagu näiteks see liikuv laud.. Nii haige nali aga naersin ikkagi..

Ma nägin Maria Soometsa esimest korda laivis. Ta mängis oma rolli suurepäraselt! See, kui ta rääkis, kuidas ta sünnipäeval käis ja sardellimürgituse sai või kuidas lõpus lõkke ääres Eduard tema viimase sardelli näppas ja kuidas ta siis seda sardelli seal Egon Nuteri näppude vahel vaatas.. Ausalt, mul oli tahtmine püsti hüpata ja talle pai minna tegema!

Mul on veel üks suur lemmik NO-teatrist: Gert Raudsep. Tema mängist Aadu Hinti, kes oli selline ülitüütu tegelane. Muudkui käis Tuglastel külas aru andmas, kuidas tal oma naise Minniga abielukriisi lahendamine läheb ning kuidas ta püüdis elu eest kõigile selgeks teha, et ta pole hull. Käis ringi ja nõudis igalt ühelt vastust, silmi punni ajades: 'Vaata, kas mul on hullu silmad?!'. Ta on lihtsalt suurepärane näitleja!

Ja loomulikult ei tulnud mul pettuda Jaak Printsis. Temal oli eelkõige õhtujuhi roll. Selline üleolev ja ülbe. Peab ütlema, et ma poleks iial suutnud ette kujutada, et Prints võiks üldse kunagi ülbe olla, sest mul on temast ettekujutus kui äärmiselt lahedast ja toredast inimesest. Aga see ei tähenda, et ta poleks oma rolliga hakkama saanud. Väga hästi sai ja mitte ainult. Peale õhtujuhi pidi ta veel teisigi tegelasi kehastama. Saarlane Tönis, Ado Vabbe, Minni, Jakobson..

Kõige paremini tuli tal see Vabbe mängimine välja. Ausalt öeldes võitiski Jaak Prints meie südamed nohiku rolliga 'Naftas' ja Vabbe oli umbes samasugune õrnahingeline kunstnik. Printsile nii hästi sobivad need 'äpu' rollid! :)

Nagu ma juba kunagi vanemates postitustes olen maininud, jumaldan ma saare murrakut. Ja ohoo, kui Prints ise saarlast mängib.. Maailma parim asi! :))

Nüüd ma olen juba väga pika teksti kirja pannud, kordagi ülejäänud kolme näitlejat mainimata. Ka nemad meeldisid mulle, aga kõige vähem neist Kleer Maibaum. Teda ma nägin samuti esimest korda oma silmaga ja ma mitte ei suutnud unustada, et ta 'Kodu keset linna'-Helen on. Samuti õnnestus mul kuidagi tähele panemata jätta, miks tema kehastatud Elo vahepeal laulma hakkas. Aga muidu, väga ilusti laulis.

Egon Nuter oli oma tuntud headuses. Temast on mul alati mulje jäänud kui lahedast komöödianäitlejast. Ka Raimo Passile ei oska ma midagi ette heita, kuigi natuke varju tema tegelaskuju jäi kogu selle loo ajal. Osalt muidugi selle pärast, et pool etendust pidi ta olema teki all ehk 'põlu all'. Minu arust oli see põlu ehk teki all olemine üldse üks naljakamaid ideid lavastuse juures.

Mina igal juhul lahkusin Viinistu katlamajast naeratus näol!

Kuidas Nüganeni poisid teatrit tegivad

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B36ED8626AFC4558C2257487005E8737

Tassite kõrvu?

Emotsioonid on laes. Positiivsed emotsioonid, muidugi. Vargamäel oli nii lahe! Ma ei ole isegi raatsinud veel triatloni käepaelagi ära võtta :)
Aga kui alustada algusest, siis peab ütlema, et.. kavatsesime parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.. ehk siis plaan oli võimalikult vara kohale jõuda, ikka selleks, et esimesse ritta saada 'tõe ja õiguse 2. osal'. Noh, kuna olime külas, siis kulus aeg jutustamisele, kohvitamisele, söömisele jms ja lõpuks lükkuski stardiaeg tunni võrra plaanitus hilisemaks ja sinna läks meie ilus unistus esireast. Jõudsime kohale umbes 5-10 minutit enne algust. Ja meie näod venisid õige pikaks, kui avastasime, et vabad olid veel 2 viimast rida, kust oli tunne umbes samamoodi etendust vaadata nagu Draamateatri viimaselt rõdult. Mina pole sellega harjunud. Istun alati esimeses-teises reas, harva kaugemal, sest mulle meeldib eelkõige ikka näitlejaid vaadata, näoilmeid, pilke, higi voolamist, tati pritsimist, mitte üldpilti ja lihtsalt kujude liikumist kuskilt kauguselt. Aga õnneks tuli mängu hea juhus ja just samal hetkel, kui ma alistunult hakkasin omale kohta eelviimases reas otsima, ütles saalitöötaja, et teises reas on 2 vaba kohta! Seda ei tulnud tal teist korda öelda :) Kuigi teine rida ei olnud veel tõusu peal ning ma pidin ikka ühele ja teisele poole end pidevalt painutama, et tegevust jälgida, oli see ikka miljon korda parem kui seal kuskil kaugel..
Etendusest endast nii palju, et nüüd, kui ma lõpuks raamatu läbi lugesin, said mulle paar tegevust veelgi selgemaks ja äratundmisrõõmu oli palju. Ramilda osa mängis Külli Teetamm ning sellesse ma suhtusin alguses ikka päris skeptiliselt. Mulle on ta alati jätnud sellise väga malbe mulje ja ma ei suutnud ette kujutada teda Ramildana, pigem kui üldse kedagi Elisabet Tamme asemel, siis näiteks Evelin Pange, kes on selline lahe ...tulehark :) Aga peab ütlema, et Külli osatäitmine oli täitsa OK. Osa miimikast ja liigutustest olid samad, mis Elisabetil.
Kuna mulle väga meeldib igasuguseid apsakaid etendustest otsida, siis viimases panin neid tähele 2. Kõigepealt, Ramilda ütles Indrekule: ' Teie ikka veel lõikate leiba ja tassite kõrvu?!' :) Seal pidi ilmselt olema 'tassite puid ja murrate tassidel kõrvu'. Ei tea kas Argo Aadli ei pannud seda tähele või ei osanud nii ruttu oma teksti kohandada, aga igal juhul vastas ta Ramildale midagi et: 'ei preili, kõik kõrvad on juba murtud'.
Siis see stseen (või pilt), kus õpetajad saunas käisid ja sünnipäeva pidasid. Margus Tabor viskas tahvilapiga kogemata ühe viinaklaasi põrandale kildudeks. Sellest sattus segadusse Argo. Tükk aega vaatas kordamööda kilde, näitlejaid ja laval ringi, nagu otsiks, millega ära saaks pühkida ja aru pidades, mida teha. Lõpuks jäi ta siiski paigale. Võibolla kui tal oleks oma kühvel ja hari käepärast olnud, oleks ta need kokku pühkinud aga neid polnud ja ega ta ei saanud ju vahepeal lavalt ära minna. Lõpuks lahendati olukord nii, et Margus Tabor ise koperdas seal ringi ja korjas suuremad killud ära neid nagu uurides ja lõpuks kui Argo püsti tuli, et Allan Noormetsa kõrvale istuda, lükkas ta kähku jalaga killud kokku laua alla.
Etendus kestab 5 tundi, aga ikka ja jälle ma kuulen/loen kommentaare, kus öeldakse, et ei saa arugi, kuidas need tunnid mööduvad. Ma olen sellega 100% nõus. Isegi kolmandat korda vaadates ei tundnud ma kordagi igavust ning ei tulnud isegi pähe mõtet näiteks kella vaadata.
Endiselt minu kõige lemmikum etendus!
Teisel päeval kell 15 oli Wabariik. Kuigi esimesel korral sai see etendus minult päris negatiivse hinnangu, siis seekord ma leebusin :) Raamatu lugesin ka läbi enne. Alo Kõrve osatäitmine ei häirinud mind enam üldse, kuigi jah, endiselt ta nagu kadus sinna lavale ära vahel. Kargi ja Üksküla monoloogid läksid seekord rohkem hinge. Lõpus ma tõusin juba päris hea meelega püsti plaksutamiseks.
Selles etenduses apsakaid ei märganud. Ainuke intsident, mis nalja tegi, oli see kuidas nende platvormide peal sõites hakkas vist üks alustest liiga suurt kiirust võtma ja Priit Võigemast sisistas kellelegi läbi hammaste: pidurda! pidurda!
Viimase etenduseni oli meil 5 tundi aega. Alguses tegi see mulle tuska, et miks küll nii pikk vahe.. aga kuna seltskond oli tore ja meil oli koos lõbus pikniku pidades ja autoga ringi sõites, siis ma leebusin ka selles osas.
Etendus algas kell 23. Mul oli kaasa tassitud kampsun, jakk, tekk, keep, sall ja isegi teine paar sokke. Ega ma ei kasutanudki neid kõiki. Kuigi pikapeale läks ikka päris jahedaks. Vaatasin suurte silmadega meie kõrval istuvat meest, kes kõlgutas oma paljaid jalgu. Minu varbad hakkasid kohe külmetama ja kahetsesin, et polnud kohe teisi paari sokke jalga tõmmanud.
Üks asi jahmatas veel rohkem kui need paljad varbad.. keegi perekond oli teatrit vaatama tulnud koos imikuga. Jah, palju on kirutud, et väikseid lapsi kaasa tassitakse, kes ei suuda paigal püsida ja kipuvad ringi jooksma. Aga et vankris imik kaasa võetakse ja seda veel öisele etendusele... Mul ei ole sõnu. Beebi õnneks häält ei teinud, kuni selle hetkeni, kui Karin Indrekult tema ema surma kohta küsis ja Indrek röögatas KARIN! nii et mets kajas. Siis hakkas laps häält tegema ja ema pidi ta kähku kuulmisulatusest välja toimetama. Teiseks vaatuseks nad enam ei naasnud.
Naljakas oli see, et kui ma seda etendust esimest korda nägin, tahtsin ma seda ilmtingimata veel näha, sest mulle tundus, et seal on nii palju mõtteainet ja ühe korraga lihtsalt ei suuda seda läbi seedida. Võibolla oli asi selles hilises ajas ja ma ei viitsinud väga süveneda, aga ma ei leidnud selles etenduses enam midagi uut või ennenägematut.
Apsakaid ei märganud aga selle eest kuulsin. Ja kuulis ilmselt kogu publik. Nimelt diskot, mis tuli lava tagant.. Jah! Poole etenduse pealt hakkas sealt kostma muusikat. Mitte küll väga kõvasti aga ikka piisavalt et aru saada, mis laul parajasti käis. Ma arvan, et kellelgi mängis raadio. Code One Vikerkaar oli, mingi venekeelne diskolaul ja veel palju palju muud. Alguses ma ei suutnud uskuda, et kellel neist selline loll idee tuli raadio nii kõvaks panna ja miks ükski näitleja, kes lavalt muusikat kuulis, lava taha minnes neid keelama ei läinud.. aga lõpuks hakkas see mulle nalja tegema. Muusika katkes alles mõned minutid enne lõppu kui kõik näitlejad lavale tulid. Väga imelik! (noh, võibolla see kostus hoopis kuskilt kaugemalt ja näitlejatel polnud sellega mingit pistmist, ma ei tea)
Aga kõige rohkem läks südamesse Anu Lamp. Ja vabas õhus mängimine mõjus ikka hoopis teisiti. Kaja, pimedus, koidik, udu.. See oli ilus!
Etendus lõppes kella 4 paiku hommikul, kui väljas juba valge oli. Mängupaigast auto poole jalutades oli mul tahtmine seal üle heinamaa joosta ja täiest kõrist kisada: juhhhuuu!! Sest mul oli lihtsalt nii hea meel, et ma sain ka kasvõi killukese kogeda seda teatrimaratoni tunnet...

Suveteater - Teatrisuvi

Jee! Polnud küll plaanis rohkem Vargamäed külastada see aasta aga ühel päeval tuli ootamatu pakkumine ühelt tuttavalt ja mitte ei suutnud keelduda :) Nii et siis täna õhtul tõe ja õiguse 2. osa (sellest ma ei loobu ühegi hinna eest) ja ehk homme ka uuesti wabariik ja 4. osa (kui tuju ja tahtmist on).
Juulis on veel Keiserlik kokk ja GEP plaanis.
Augustis... üks sõber küsis, et noh, teatrimaniakk, juulis oled juba 2x teatris käinud, palju veel tuleb. 4 korda tuleb ikka ära, vastasin. Sõber muigas: aga augustis? Aa, augustis on vähem. Lugesin mõttes Vahepeatus, Ruja.. ainult 2 korda! Sõber naerab. Oi, ühele Ugala külalisetendusele on ka piletid, nii et siis 3 ikka.. Siis tuli meelde, et mõtlesin VATi ka külastada, aga sellest vaikisin, sest sõber juba pööritas silmi..
:)

Ulme!

Niiviisi iseloomustas üks mu teatrikaaslastest meie tänast etendust 'Portselansuits'. Teine teatrikaaslane lahkus juba peale esimest vaatust sõnadega: 'Ma pole elusees poole pealt üheltki etenduselt lahkunud aga SEE on ikka ebanormaalne!'. Ütles ja tellis endale takso..

Ma usun, et ma olen neist kahest tunduvalt suurem teatriarmastaja ja suudan ilma erilise vaevata ennast vajalikule lainele viia. Ka sellise nö ulmelise tüki vaatamise lainele. Kuigi jah, esimese paari minuti jooksul käis ka minul peast läbi mõte, et appi, kuhu ma ometi sattunud olen?! Kristo Viidingu pimesi kompamine, hingeldamine ja puristamine meenutas pigem.. ma ei tea.. mingit avangardistliku tantusetendust. (mitte, et ma ühtegi neist oma silmaga näinud olen aga umbes sellisena ma kujutan seda ette)

Aga õnneks iga järgneva minutiga juurdus minus järjest rohkem tõdemus, et jah, ma olen õiges kohas ja ma vaatan õiget asja!

Nüüd siis tähelepanekud:

Näitlejad. No lihtsalt pole sõnu. Mitte kuskilt otsas ei paistnud nende kogenematust või ülemängimist vms. Kõik tuli niivõrd loomulikult! See stseen, kuidas Ike ja Kioko särgi pärast kaklesid. Nagu päris! Või Kristo Viidingu kätevärin, kui ta üritas kingapaelu siduda... Või kuidas Sten Karpov teiselpool klaasi vaatas ja klaase uduseks hingas. Suurepärane!! Nende mäng oli kohati nii intensiivne, et isegi mina avastasin end vahepeal hinge kinni hoidmas või hirmu või ootusärevuse pärast pead õlgade vahele tõmbamas. No mida veel mõnelt näitlejalt tahta, kui, et ta suudab su panna läbi elama sama, mida tegelaskuju peaks tundma?!

Ainuke pisiasi, mis mind aeg-ajalt ärritas, oli see, et Maarja Mitt nagu vahepeal natuke puterdas ja sõnad läksid sassi.

Lavastaja ja kunstnik. Lava ise oli suurepärane. Geniaalne idee oli ära kasutada ka tagahoov, kuigi jah, kahjuks läks minul näiteks osa mängust kaduma, sest seinad, mis olid ukse ja akna vahel, olid lihtsalt ees. Külmavärinad tulid peale, kui nad seal veeämbrist endale vett peale kallasid. Ja see ilus värviline vihm, mis mööda räästast alla kallas.. ja suits...

Külmkapi kasutamine oli väga lahe ja naljakas. Alguses oli nagu tegu külmkapiga, kust tüdruk veini välja võttis ja siis pöörati kapp uks ülespoole ning võeti sealt tekk magamiseks välja :)

Samas oli seal paar sellist kohta, mille vajalikkus mulle kohale ei jõudnud. Näiteks see vihtlemine. Et mida see siis sümboliseerima pidi? Mõned küsitavused tekkisid veel, kuid need ma olen juba oma etendusjärgse ärevuse tõttu unustanud :)

Dialoogid olid minu jaoks midagi uut. See keel, mida räägiti, oli hoopis teine, mida mina olen harjunud teatris kuulma ning mis seal salata, ka ise kasutama (kuigi ma kõiki sõnu tunnen ja tean :) ) Apokalüpsis, faktoloogia, eksistents, jne.. Vaatamata sellele oli tekst ja sisu minu jaoks üpriski arusaadav. Vähemalt nii mulle tundub.

Ahjaa, minu poolt läheb kohe kindlasti terve suur hunnik plusspunkte kirja muusika eest!

Ja mul on tohutult hea meel, et mul on, keda ja mida tulevikus mängukavadest oodata: üht uut lavastajat, üht uut näitekirjanikku ning uusi noori näitlejaid!

Wabariik ja muud

Lõpuks sai kauaoodatud Tõe ja õiguse 3. osa nähtud. Nii väga oleks tahtnud parafraseerida: kaua oodatud - kaunike. Aga kahjuks mitte. Vägisi tuleb meelde tänavuste teatriauhindade kätteandmise saatest Perkilese etenduse Tarsose stseen, kus Andres Mähar seda väikest tüdrukut mängib ja 'suveprojekti' asemel kibestunult karjub: haltuura!
Kõik jäi kuidagi poolikuks ja etendus venis. 2 sellist hetke, mis kohe meelde tuleb: hukkunute nimekirja ettelugemine (samal ajal kui näitlejad seljaga publiku poole seisavad ning mõned neist elu eest naeru üritavad tagasi hoida. seda on õlgade vappumisest näha) ja see hetk, kui Tõnu Kark lähkrist piima joob ja Liine seal kõrval kannatlikult ootab. See nali, mis on nii hea 2. osas, kui koolipoisid piima jõid, nii et kõigil olid piimavuntsid ees, ei tundunud enam sugugi naljakas, kui Vargamäe Andresega sama juhtus. Pigem see ärritas mind väga, et kas tõesti on KÕIK ideed otsas?! ja ka kõik rekvisiidid, et pidi kasutama näiteks sama Puškini pilti, mis 2. osas?!
Veel häiris mind Indrek. Kuigi Alo Kõrve mulle väga meeldib, ei suutnud ma kuidagi etenduse jooksul jätta mõtet: miks ta nii rõõmsa näoga on, see pole ju Indrek... Minu Indrekul on ikka ainult Argo nägu ja hääl.. :) Tõnn Lamp on igas rollis täpselt ühesugune. Tõnu Kargi ülemängimine pole mulle mitte kunagi meeldinud.
Olgu.. ega kõik nii negatiivne polnud. Esiteks peab ära märkima, et ilmaga vedas meil ikka väga. Tallinnast sõitma hakates sadas vihma ja ka tagasi tulles hakkas sadama, aga etenduse ajal.. ainult päikesepaiste!
Mulle meeldis see 'lava'. Kogu see heinamaa oli ära kasutatud, hobused silmapiirilt kappamas, sõdurid marssimas, nii et müdinat oli kuulda.. eriti meeldisid mulle need ristid.. kuidas neid järjest tuli ja tuli..
Mahalaskmised.. püssipaugud ja inimeste mahalangemised.. see oli mõjuv, see käis kogu kehast läbi. Kõige rohkem torkas südamesse see hetk, kui Ants karjus: 'Isa, ma lähen!' ning sõjamees ootas, kuni ta sobivasse kaugusesse jõudis joosta ning siis kõlas lask.
Enne etendust dilemmatasin mõnda aega, kas lugeda tõe ja õiguse 3. osa enne Vargamäele minekut läbi või pärast. Teine osa sai mul just läbi ja sealt oli nagu kõik mu kujutlusvõime pühitud :) Indrekul oli Argo hääl ja nägu, Maurus oli Aivar Tommingas jne. Aga et pisutki üllatusmomente säilitada, otsustasin lõpuks enne etenduse ära vaadata, et pärast raamatust selgust saada kui midai segaseks peaks jääma. Nüüd ma tunnen, et peakski kohe lugemisega alustama, et mingitki selgust saada, miks Indrek revolutsionääridega ühines või miks Kristi end tappis ja palju muid asju.
Publik aplodeeris püstiseistes. Seisin minagi.. aga minu austus läks näitlejatele, kes peavad mängima nii päikeses, kui vihmas, soojas ja külmas, päeval ja öösel..