Taevas ja päike ja heinamaa

Mul on kuskilt silma jäänud ühe teatrikriitiku arvustuse pealkiri: „Lustiga tehtud, lustiga mängitud, aga..“ Täpselt samasugune mõte tekkis mul peale „Päike soojem, taevas sinisem“ vaatamist. Võib-olla olid ka mu ootused liialt suured, sest tutvustuse järgi tundus huvitav lavastus olevat: Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud.
Kõik oli tore, lapsed mängisid, jooksid, kaklesid, karjusid, naersid, olid hirmul. Aga ootasin siiski, et midagi juhtuks. Korraks, siis kui mängu tuli Margus Tabori Donald, tekkis lootus, et nüüd alles hakkab see tõeline lugu hargnema. Aga kahjuks jäid need tagakiusatud Donaldi stseenid lühikeseks.
Ei tea, kas ongi mõtet hakata näitlejaid kiitma.. :) See on juba peaaegu iseenesestmõistetav, et Linnateatris ainult häid kohtab.

„Päike soojem..“ lavastuse panen ma omi mõtteis samale tasemele „Murdlainetusega“. Mõlemad räägivad maailmast veidi teistsuguse vaatenurga alt vaadatuna. Mõlemil on huvitavad ideed. Mõlemil saab nii naerda kui nutta. Mõlemil on huvitav lavakujundus. Mõlemil on väga head näitlejad.. ja mõlemi puhul unustad sa vaadatud lavastuse juba järgmisel päeval.


"Päike soojem, taevas sinisem" - Tallinna Linnateater