Suvi läbi

Ongi kohe suvi läbi ning ka teatrid kolivad lageda taeva alt (või mõisatest, küünidest, viljakuivatisest, katlamajadest) tagasi oma vanadesse paikadesse. Mõtlesime eile õega, et mis siis oli selle suve parim teatrielamus ning kumbki meist ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, kas on see 'Ruja' või 'Vahepeatus'.

Sisu ja teksti koha pealt kindlasti 'Vahepeatus'. Sealt sai nii palju häid repliike, mida meie pere vahel jutu käigus kasutab ka. 'Tammetoru', 'tolgendama', 'ahhaa!', 'Pajatama.. ega ei oska öelda, kust see sõna tuleb? Niiviisi paugust ei tule, jah?' või siis oleme arutanud, et kaua kulub aega enne kui nälga surra, kui tähestiku järgi sööma hakata :) Kui see näidend mõne auhinna vääriliseks ei tunnistata, siis ma.. ma ei tea kohe, mis ma teen! Oleks pettunud, ilmselt! :D

Aga 'Ruja' pakkus jällegi nii palju nostalgilisi mälestusi, suurepärast muusikat ja lavastuslikke ideid. Selle suve suurim õnnestumine.

Suurim pettumus oli jällegi Wargamäe Wabariik. Ega ta ju teab, mis halb lavastus polnudki, aga lihtsalt ootused olid niivõrd suured. Mina süüdistan selles ainult Elmo Nüganeni! Mis ta siis lavastab kaks nii geniaalset lavastust nagu 2. ja 4. osa ja hellitab kogu teatripubliku nii ära :)) Lugesin ka kuu ajaga kõik 'Tõe ja õiguse' 5 osa läbi. Esimese osa juures üllatusin, kui vähe ma sellest keskkooli ajast mäletasin ja kui teistmoodi ma siis kõigest aru sain. Nii kahju, et ma pole säilitanud oma kooliaegseid kirjandeid. Päris huvitav oleks lugeda praegu.

Teise osa juures, nagu ma ka juba olen maininud, oli mu kujutlusvõime peoga pühitud. Aga sellegipoolest elasin tuliselt kaasa Indrekule ja Ramildale. Kolmas osa oli kõige igavam. Neljas osa käis mulle alguses kohutavalt närvidele. Ainult pidev tülitsemine, näägutamine, prassimine ja raha ja staatuse jumaldamine käis. Mõtlesin, et huvitav, kuidas Hele Kõre suutis Karinit nii mängida, et ta ei paistnud püsti hulluna. Aga mingil hetkel käis mul 'klõps' ja ma hakkasin Karinit mõistma. Kurb romaan.

Viies osa oli minu jaoks kõigist kõige huvitavam. Osalt sellepärast, et selle sisust teadsin ma kõige vähem ja teisalt sellepärast, et kogu aeg käis raamatus mingi tegevus ja Tammsaare suutis Tiina-Indreku pinget muudkui kruvida. Ma muutusin juba kärsituks lugedes, et no millal ometi Tiina räägib. Nii et selles suhtes on mul väga kahju, et ma Vargamäe Kuningriiki ei näinud.

Aga kui rääkida veel lavastustest, mida ma oleks tahtnud näha, kuid mis nägemata jäid, siis esimesena tuleb meelde Proffet (kuigi see on eelmise suve tükk). Tundus päris huvitav ja põnev olevat. Samuti oleks nii väga tahtnud Bert Raudsepa näha. Esimest korda nägin teda Birdy's ja olin kohe n-ö müüdud ning mul oli tohutult kahju, kui ta Linnateatrist lahkus. Loodan teda siiski sügisel jälle mõnes teatris kohata! (üks päev nägin teda Kristiine keskuse juures, aga see pole see ju! :) )

Mis ma siin ikka heietan. Tegelikult oleks tahtnud kõiki lavastusi näha, kui vaid oleks piisavalt vahendeid ja aega (ei julgegi kokku arvutada, palju see suvi teatri peale raha on kulunud :D ). Ja kuna igale poole ka parima tahtmise juures ei jõua, siis võib ju mingi pildi endale luua teiste arvustusi lugedes, kas siis ajalehtedest või siis näiteks Danzumehe, Otti, Hannele jpt blogidest :)

Kohe on sügis käes ja pole enam nii palju vaba aega, et iga nädal saaks teatris käia. Aga vähemalt korra kuus luban küll käia, nagu ma endale uuel aastal lubasin. Samuti üritan ma ka n-ö haaret laiendada, ja peale Linnaka ja NO ka muid teatreid külastama hakata!

Vaaatame, mis saama hakkab :)

Ruja

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks Ruja rockooperil käinud. No tõesti.. ükskõik, kuhu seltskonda ka ei satuks, ikka tuleb Ruja jutuks. Võib vist öelda, et lavastus sai legendaarseks juba enne esietendust.
Mina ei teadnud Ruja bändist suurt midagi. Tean vaid tuntumaid laule, Rannapit, Nõgistot ja Alendrit. Aga ei midagi ajaloost. Nüüd tean siis tunduvalt rohkem, osalt etenduse tõttu ja osalt sellele, et mu vanem õde mulle hiljem natuke tausta selgitas.
Nii et siis lavastuse sisu koha pealt võiks öelda, et mingi pildi ta Ruja ajaloost andis, kuigi minu meelest keskenduti liiga palju Rannapile ja mingitele lõpututele pidutsemistele. Kuigi, eks ilmselt nad pidutsesidki palju jne. Ja nagu peaaegu kõikides arvustustes ja kommentaarides on kirjutatud, tundus ka mulle, et lõpp vajus kuidagi ära. Selline tunne jäi, et tegijatel sai jaks otsa asi lõpuni välja mõelda.
Näitlejate koha pealt ei pea vist mainimagi, et suurim au ja kiitus läheb Priit Võigemastile, kes oli täpne Rein Rannap. See, et Sergo Varesel suurepärane lauluhääl on, ei üllata mind enam ammu. Alguses, kui kuulsin, et näitlejate hulgas on ka Risto Kübar, olin mõnevõrra üllatunud, sest vokaalselt ei ole ta küll võrreldav Priidu või Sergoga, aga etenduse ajal, kui sain aru, et ta Nõgistot mängib, kes väidetavalt ka väga hästi laulda ei osanud, sain Risto kaasamisest lavastusse aru. Kitarri mängides täiesti imetabane sarnasus Nõgistoga. Mäletan telekast hästi vanu muusikasaateid, kus ta seal pill kaelas 'tõmbles' ja grimasse tegi. (viimasel GEPi etendusel oli Ristol juba pea blondeeritud ja ma olin pehmelt öeldes jahmunud tema uuest 'lookist' :) , aga ma loodan, et ta peale Rujat oma loomuliku juuksevärvi taastab! :D )
Ja 'laast but not liist' üks minu lemmikumaid naisnäitlejaid Evelin Pang. Mul tulid külmavärinad peale, kui tema laulis. Ta on lihtsalt jumalik!!!
Teised tegelased jäid rohkem tahaplaanile. Aga Tõnis Mägi võiks küll veel ära märkida. Peale etendust me seltskonnas spekuleerisime, et äkki Mägi ikka kehastas kedagi kindlat, sest miks peaks lavastusse sisse tooma mingi suvalise joodiku ühte laulu laulma.. Tõnis Mägi sissetoomine lihtsalt tema enda pärast on ju ka küsitav, sest nimi Ruja peaks niigi müüma. Ei tea.

Kaamerate ja suure ekraani kasutamine oli siin lavastuses täiesti hädavajalik, sest mina 21. reast ei näinud peaaegu üldse lava. Ja peab ütlema, et see kaameratöö ja rezhii oli täiesti filigraanne! Kui võrrelda laval toimuvat ja ekraanil nähtut, siis tundus küll, et kaameratöö oli väga täpselt läbi mõeldud ja paika pandud, et mis hetkel keda näidata. Super!
Ja muidugi NO-teatrile väga iseloomulik, et tunnustati ka tehnilisi töötajaid, kui Võigemast lauldes lava taga käis, inimestel kätt surus, kaamera kannul.

Miinuste koha pealt tuleb kohe meelde 2. Esiteks ilmaga ei vedanud üldse. Kogu etenduse aja sadas vihma. Alguses olin ma suhteliselt optimistlik ja mõtlesin, et pole hullu, kogu suve on saadud teatrit ilma vihmata vaadatud, las see viimane siis olla vihmane. Aga lõpuks ajas ikka närvi küll see pidev sadu.
Teine miinus on seotud lavastuse endaga. Nimelt laul 'Teisel pool vett'. Mulle see laul väga meeldib. Ma ei tea selle laulu sündimise tagamaid või põhjuseid, aga sel laulul on minu jaoks siiani olnud mingi eriline aura. Ilmselt tekkis see aura peale Alenderi surma. Ja seda vastumeelsem oli näha laval selle laulu ajal mingit rõvedat läbu ja orgiat :(

Mis veel Ruja lauludesse puutub, siis kui lauldi 'Need ei vaata tagasi', tuli mul meelde eelmise aasta Eesti otsib superstaari eelvoor ja mulle tundub, et üks kutt sealt rikkus vist minu jaoks igaveseks selle ilusa laulu.

Muide, lavapaigas oli silt 'ERR salvestab', nii et ilmselt on lootust Ruja rockooperit veel televisoonist ja/või DVD'lt näha! :)

Kolm meest paadis - Ugala

Ei oska eriti midagi kirjutada, niisiis teen lühidalt.

Meeldis:

*Näitlejad Peeter Jürjens, Arvi Mägi ja Margus Vaher. Kõik olid väga sümpaatsed, kuid kõige rohkem meeldis Peeter Jürjens, kes oli selline muhe vanamees. Torises, tegi koerust, laulis, tegi grimasse, naeratas sõbralikult.. Mul võiks selline vanaisa olla! :) Ugala kodukal on kirjas, et tal on üks huvitav hobi ka, nimelt kaktused. 2006. aastal oli tal kodus 1600 kaktust! (Seda ma märgin siin sellepärast, et minus tekitavad austust inimesed, kes on mitmekülgsed ja kellel on hobid, mis näitavad pühendumist ja armastust.)

*Inglise huumor. Mulle väga meeldib. Kahju ainult, et seda nii väheseks jäi. Algus oli paljutõotav, aga lõpuks vajus ära.

*Laulmine. See tuli täieliku üllatusena, et nad lavastuses ka päris mitmeid laule esitavad.

Ei oska veel seisukohta võtta:

*Andres Oja. Tema on mulle silma jäänud 23. lennu piltidelt ning mul oli suur huvi näha, kuidas ta näitleb. Tal oli seal päris palju episoodilisi rolle. Mõni oli päris hea, näiteks kelner või siis kildis shotlane. Aga vahepeal tuli nagu rolle, kus ei olnudki midagi temas muutunud, peale riietuse. Ja ma vahepeal vist pidin väga teraselt kuulama, et aru saada, mis ta räägib. Diktsioon võiks veidi puhtam olla. Aga pole hullu, ootame-vaatame, mis temast tulevikus saab :)

Ei meeldinud:

*Asendusetendus. Tegelikult olid mul ju piletid 'Kunstile' aga see jäi mingil põhjusel ära. Kui ma mängukavast valisin, kumba etendust vaatama minna, siis tundus just 'Kunst' huvitavam ja pealegi ma teadsin ja tahtsin kõiki neid näitlejaid sealt näha. 'Kolm meest paadis' näitlejate nimed ei öelnud mulle alguses midagi, aga näod olid tuttavad. Millal ma siis 'Kunsti' näen?!

*Nõmedad naljad. Kõige tobedam nali, mis mulle kohe meelde tuleb, on see elus konservikarp, mis mööda lava ringi jookseb ja üks vanameestest seda hiiglaslike kääridega taga ajab. Õnneks oli sellised kohti vähe.

Nii et kuigi see lavastus mulle suurt midagi ei pakkunud, oli näitlejate mäng siiski väga nauditav.

Greetings from London

Nonii.. viibisin pisikesel kultuurireisil Londonis. See oli minu esimene kord Inglismaal olla ja kogu reis oli lihtsalt suurepärane. Loodan sinna kunagi kindlasti tagasi minna.

Kuna ükski Londonis käik pole õige ilma teatrit külastamata, siis käisime meiegi kahte muusikali vaatamas. Oleks muidugi võinud rohkemgi, kasvõi igal õhtul, aga kahjuks pole ma veel Viking Lottoga võitnud.. :)

Oma valiku tegime laulude ja üldse kogu lavastuse tuntuse põhjal. Esimesel korral käisime Chicago't ja teisel õhtul Grease'i vaatamas. Tegelikult oli meil suur soov minna hoopis Mamma Mia'le, aga sinna ei õnnestunud alguses pileteid saada ja siis kui mingi võimalus tekkis, tundusid hinnad liialt kallid olevat, et seda kuskilt rõdu nurgast vaadata.

Ma pean kohe ära ütlema, et ma pole just eriti suur muusikalide austaja ja kui ma nüüd väga ei eksi, siis ma olen enne neid näinud ainult ühte: Vanemuise 'West Side Story'-t ja ma ei mäleta sellest suurt midagi. Ühesõnaga mingeid erilisi emotsioone see minus ei tekitanud ja rohkem ma pole ka ühelegi muusikalile kippunud. Üheks põhjuseks on muidugi ka see, et suhtun skeptiliselt nendesse eesti n-ö muusikalinäitlejatesse. Kuigi muusikalis on põhiliseks ikka laul ja tants, siis minu arust mingigi näitlemisoskus peaks ikkagi olema..

Täiesti mittetaotuslikult sai valitud üks täiskasvanute ja teine teismeliste tükk. Naljakas, et mulle jättis sügavama mulje Grease ja Krs'ile, kes on 16-aastane, meeldis rohkem hoopis Chicago.

Mõlemad showd oli muidugi vägevad. Aga Chicago juures oli kuidagi ebameeldiv vaadata nappides neglizheedes üleni lihastes naisi. Okei, saan aru, et nad on ju tantsijad ja hästi treenitud ja kõike muud, aga mind see häiris :) Samuti ei meeldinud mulle advokaadi tegelaskuju. Jäi kuidagi kuivaks. Ta oleks võinud olla rohkem selline 'libe' tüüp.

Grease'i juures ei häirinud suurt midagi, kuigi siin jäi see näitlemisoskus tibake Chicago omale alla, aga selle eest olid näitlejad jällegi energilised ja elurõõmsad. Show oli ka vägevam, vilkuvad tuled, kostüümid, lavakujundus ja isegi väike tulevärk oli. Võib-olla on siin meeldimises oma osa ka selles, et ma peaaegu kõiki Grease'i laule tean, Chicagol aga ainult mõnda: All That Jazz, Razzle Dazzle.

Grease'i lavastusest jäid meelde Greased Lightnin', Those Magic Changes ja see raadio DJ, kes oli tõeliselt karismaatiline tegelaskuju ja ma kohe ootasin, et millal ta jälle lavale tuleb. Kusjuures juba enne etenduse algust, kui eesriie veel all oli, lasti 50-ndate muusikat ja seesama DJ rääkis juttu, et rahvast õigesse meeleollu viia.

Visuaalse poole pealt üks meeldejäävamaid stseene oli see, kuidas DJ inglina puusi nõksutades taevast alla laskus oma sädeleva sädeleva pluusi ja valgete pükstega, ümbritsetud üleni valgesse riietatud tantsijatest.

Mul oli nii kahju, kui etendus läbi sai, sest see oli tõeliselt lahe kogemus. Ja kogu tee teatrist hotelli kummitas: you're the one that I want, uh uh uuh.. :)

Piletid ostsime Leicesteri väljakult asuvast tkts müügikioskist, kust müüakse pileteid poole hinnaga ja positiivseks üllatuseks õnnestus meil mõlemal etendusel saada väga head istekohad põrandale ja keskele. Ühel korral 12-s ja teisel 7-s rida.

Olin ka üks turistidest ja tegin teatris enne etendust pilti, kuigi see keelatud oli.

Õnneks ei ole midagi vaja. Ainult natuke iseennast.

Argu nuud keegi oodaku.
Mitte keegi.
Argu oodaku.
Olema hakakem.
Nii kuis teab, et peab,
nii tapselt peab.
Nonda hea, sest tead,
kuis peab.

Vabandage, langesin meetrumisse.

Ma muudkui vaatan ja imestan, et küll Uku Uusberg ikka jõuab palju. Kogu aeg on tal midagi teoksil. Mulle oli see küll alles teine kokkupuude tema tööga aga juba esimesel korral, ehk siis peale 'Pinki' kasvas minu huvi tema vastu. Peakski nüüd sügisel ka 'Head ööd, vend' ära vaatama.
'Vahepeatust' ootasin juba kevadest saadik pikisilmi: Uku Uusberg ja Linnateatri parimad poisid. See kooslus peaks nii mõndagi ütlema :) Pluss Sandra Üksküla (kes oma rolliga väga hästi hakkama sai)
Oi kuidas mulle see 'Vahepeatus' meeldis! Pealtnäha nii naljakas ja vaimukas, aga kes vähegi süüvida viitsis, siis tegelikult väga sügava sisuga. Muljete põhjal tundub, et igaüks tõlgendab (koik ju tolgendavad! :D) seda omamoodi, vastavalt sellele, mida keegi tähele pani või enda jaoks oluliseks peab.
Minu 'tolgenduse' järgi on näidend tänapäeva ühiskonnast, mis ei salli teistsuguseid. Sa pead mahtuma raamidesse, et sind aktsepteeritakse, sa pead olema igal alal parim ja sa pead andma endast alati maksimumi ja veelgi rohkem. Ja kui sa pinge all murdud ja annad ühiskonnale järele, unustad lõpuks, miks sa üldse alguses armastasid maalida, luuletada, sporti teha.. Ainult ENDA jaoks..

Näitlejad moodustasid ka mõnusa sünergia. Mulle nii meeldisid need kohad, kuidas nad Maria kätepuudutusi üksisilmi vaatasid ja siis oma käsi silitasid. See oli nii armas! Noh, ja siis muidugi need tegevused, millega nad oma päevi õhtusse saatsid. Millegipärast oli mul kohe aimdus, kust see liistude ja laastude asi pärineb. (äkki keegi oma arvustuses on seda maininud?) Ja sinna juurde veel see 'Ohhoo!' ja 'Ahhaa!'. Uku vist ikka oskab Alo Kõrvel seda õiget, 'hullumängimise', nuppu vajutada. Siis Argo Aadli valgendamine ehk jälgede kustutamine ning aeg luubis liikumine ja muidugi kõige andekam oli see täpitähtedeta rääkimine: 'olen ma mingi tuhi tuup voi kabi voi tammetoru?!' Aga arusaamatuks jäi mulle alfabeedi söömine. Kui teistel olid need tegevused seotud minevikusündmustega, siis miks Indrek Ojari oma tähestikumängu tegi? Tuli see etenduse käigus välja või olin ma jälle ametis kellegi teise jälgimisega? Idee iseenesest oli ka jällegi väga vaimukas. Eriti kui oli P-päev, siis sai süüa igasuguseid delikatesse: pizzat, pelmeene, pirukaid :)

Mina julgen küll seda lavastust soovitada. Keegi mu tuttavatest ütles et see on 'jama', aga õnneks on maitsed erivad.
Üks uus avastus oli mul eile õhtul veel: et Carla Bruni teeb päris head muusikat.

Ahjaa, kell on praegu 17:22. Kas teil on see kellaaeg juba olemas? :)

Ursula Ratasepp

Kuidagi nii armas intervjuu SLÕhtulehes.
Üldse ma avastasin, et ta meeldib mulle iga rolliga järjest enam.

Pilt: Veiko Tubin