Vabandage, meil on kõik täis!

– Aga millal te kaineks saate?

Alguses vaatasin, et see etendus jookseb küll rappa. Et kas ma tõesti peangi nüüd poolteist tundi vaatama, kuidas erinevad kliendid õhtusöögiks lauda nõuavad. Aga õnneks hakkas sealt ka väike stoori kooruma. Reserveeringutes töötav Sam oli tegelikult õppinud näitleja, kes oma tähetundi ootas. Kolm korraga helisevat telefoni, röökivad, vihased, nõudvad kliendid või restoranitöötajad teiselpool ja siis proovi kõigile meelejärgi olla ning rahulikuks jääda.

Ma ei suudaks vaadata monotükki mulle ebasümpaatse näitlejaga. Taavi Teplenkov meeldib mulle väga. Aga ma olen kindel, et temas on palju enam võimeid, kui selles tükis tal neid võimalus näidata anti. "Kõik on täis" oligi selline tore meelelahutus ja ei midagi enamat.


(Eile oli ETV’st Priit Pedajase „Popi ja Huhuu“. Umbes aasta tagasi või kunagi, kui seda samuti telekast näidati, ei suutnud ma seda üle 5 minuti telekast vaadata. Mulle käis Popi klõbin põrandal kõndides nii närvidele, et pidin teleka kinni panema :D Seekord vaatasin lõpuni ja juba 5 minutit peale algust naersin pisarateni, sest Tiit Suka ja Taavi Teplenkovi ahvi ja koera rollid olid lihtsalt suurepärased ja nii täpselt tabatud. Tõesti hea reedeõhtune teatrielamus. :)

"Kõik on täis" - Eesti Draamateater

Tulevikku vaadates

Juhuslikult sai ühe nädala jooksul ära vaadatud kahe kooli teatritudengite diplomilavastused: Lavaka 24. lennu kolmanda kursuse „Kõige tähtsam“ ja Viljandi 7. lennu neljanda kursuse „Sünnipäevapidu“. Kaks võrreldamatut lavastastust, tegelikult.

„Kõige tähtsama“ puhul ei oskagi ma näidendist suurt midagi arvata, sest sealt lihtsalt ei koorunud see stoori välja. Noh, vähemalt mina ei leidnud seda. Samuti jäi mulle mulje, et enamik näitlejaid polnud rolle eneste jaoks lahti mõtestanud. Aga tore oli siiski. Meeldejäävaimad olid Marta Laan õpetajannana, Liisa Pulk masinakirjutajana ja Mait Joorits kaardimoorina.

„Sünnipäevapidu“ seevastu oli.. ohoo.. ei oskagi kohe iseloomustada.. Ma ei ole küll Harold Pinteri näidenditega varem kokku puutunud, nii et ma ei tea, kas see oli üks neid kõige „hullematest“, aga sellisest pähklist andis läbi pureda. See oli täielik sürr! Publik lahkus saalist, suured küsimärgid otsa ees :D
Esimene vaatus oli suhteliselt igav, kus midagi ei toimunud. Tehti vaid selgeks, kus tegevus toimub ja kes on pansionaadiperenaine ja –peremees ja kes on Stella ning millised on nendevahelised suhted. Teises vaatuses saabusid 2 külalist ja vaatuse lõpuks läks asi juba päris põnevaks, kuna pinge suudeti üles kruvida. Ootasin põnevusega viimast vaatust, et selgeks saada, kes on need kaks härrasmeest ja kas nad Stellat tunnevad või miks nad teda ahistavad. Aga võta näpust! Etenduse lõpus valitses mu peas veel suurem segadus kui vaheajale minnes. Esialgu jäi kõik täiesti arusaamatuks, et mis motiividel tulid külalised ja miks nad Stella kaasa viisid. Kodus aretasin välja teooria, et tegelikult oli Stella skisofreenik ja ta kujutas kõike ette.
Hiljem tuli välja, et mõte oli hoopis selles, et 2 meest olid mingid eriagendid, kes puhkama tulid, kuid kellele Stella käitumine pinda hakkas käima ning nad ta lõpuks kõrvaldada otsustasid. Vot siis! :D
Siin oldi rollidega silmnähtavalt rohkem vaeva nähtud, kui „Kõige tähtsamas“. Tegelasi oli kokku 6. Kõige usutavamad ja algusest lõpuni väljamängitud rollid tegid minu meelest Merilin Kirbits ja Maarius Pärn. Esimene mängis küürakat ülihoolitsevat vanamutti ja teine libedat 50-aastast härrasmeest. Samuti meeldis mulle ka Mairi Jõgi mängitud Stella, kuigi paaril korral tundus ta olevat tiba puine. Samas oli tal ka kõige raskem roll. Ülejaanud kolmel olid väiksed rollid, et midagi väga hinnata.

Nagu ilmselt need tulevased näitlejadki õpivad igast etendusest midagi, õppisin minagi neid kahte etendust vaadates nii mõndagi uut, mida peaks teatrit vaadates märkama ja silmas pidama. Aitäh! :)


"Sünnipäevapidu" - TÜVKA Teatrikunsti 7. lend

Plastic people of universe

"Rock’n’roll" oli lavastus, mis minust läks küll täiesti mööda. Või kui täpne olla, siis ei jõudnud minuni.
Esiteks ma ei näinud eriti hästi lavale, sest ma olin viimases reas ja minu ees istus mingi pikk mees (Draamateatri suures saalis Endla külalisetendusega oli tegu).
Teiseks oli mul kohutav uni. Pool esimesest vaatusest ma istusingi vist lihtsalt silmad kinni ja vaatasin lavale, siis kui stseenid vaheldusid, et näha, kes seal nüüd on.
Kolmandaks jäi mul kava ostmata, sest polnud raha kaasas. Nii et jäi ka suhteliselt arusaamatuks, et kes on kes. Neid tegelasi tundus seal nii palju olevat, et mul oli raske järge pidada. Näiteks kui lõpupoole räägiti midagi Lenka tulekust, pidin ma tükk aega meenutama, et kes see Lenka on ja miks ta tulema peab :)
Aga on tore, kui inimene viitsib aastakümneid, ajast ja võimust olenemata, oma rida ajada.. kes elab rockmuusikas ja kes kommunismis..

Muud ei olegi.

Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...

Tuleb vist hea teatriaasta, sest minu selle aasta esimene teatrielamus oli küll väga hea. Võtsin kuu alguses ette TMK teatriankeedid, blogipidajate kokkuvõtted ja otsustasin võimaluse korral ära vaadata kõik enimmainitud lavastused. Draamateatri Margus Kasterpalu lavastatud „Boulgakoff“ sattus esimeseks.

Minu esimene Draamateatri väikese saali külastus. Veel värvilõhnaline, aga parajalt väike ja hubane.
Etendus algas.. või ei saanudki täpselt aru, millal ta algas, sest Hendrik Toompere tuli lavale suitsu tegema ja ütles nagu muuseas üle õla: „Ega te võite edasi rääkida, etendus pole veel alanud.“
Ta valitses seda etendust! Lava, teisi näitlejaid, publikut. Ta mäng oli pingestatud kuid samas nii vaba ja kerge. Ei midagi üleliigset või puudulikku. Hendrik Toompere on Boulgakoffi kunn :)
Mulle meeldib, kui näitleja suudab kiiresti reageerida igasugustele olmelistele ja näitemänguvälistele asjadele kiirelt ja sobilikult. (Mõni näiteks üritab teha nägu, et midagi pole juhtunud, kuigi publik saab aru, et miski läks valesti.) Aga mitte Hendrik Toompere. Tema lendas viperustest üle mängleva kergusega. Noh, näiteks komistas ta lavalt lahkudes lavaääre otsa ja vandus, et kuradi kõrkjad, jala võib murda (lõppes just paadisõidu stseen jõe ääres) või siis takerdus piljardikepp ja ta lisas selle oma teksti, umbes et „...naeruväärsed följetonid nagu see ehitis siin“, ise piljardikepihoidja kallal pusides.

Mait Malmsteni vaatamine on pikemat aega balansseerinud kusagil küllastumise ja ükskõiksuse tunde vahepeal. Seda ikka põhiliselt TV tõttu, kuna Draamateatrisse ma ju siiani eriti tihti sattunud pole. Aga Boulgakoffis vaatasin ma küll teda suure huviga. Ta ei olnudki tavapärane äratüüdanud macholik karakter.

Eriti jäi meelde telefonikõne stseen Malmsteini mängitud Faddejevi ja Merle Palmiste Sidonija vahel. Mulle meeldis, kuidas telefonivestlusest sai midagi vestluse, fantaasia ja tegelikkuse vahepealset. Mõlemad tegelased panid vahepeal telefonitoru ära, kumbki teises otsas lava ja tegelesid omi asjadega. Siis said voodi peal kokku, aga kordagi ei puudutanud teineteist. Lõpuks aitas Fadejev Sidonijal kleidiluku kinni tõmmata. Aga ei ühtegi üleliigset kehalist kontakti. Ja kui kõne lõppes, pandi telefonitorud jälle hargile.

Oli paar sellist kohta, kus tehti Stalini kohta nalja või räägiti midagi vene keeles ja vaatasin, et ümberringi publik naerab. Oma kehva vene keele oskuse ja Stalini-ajastu mittetundmise tõttu läksid mul need lõigud kaduma. Aga neid oli üpris vähe, õnneks.

Lugu ise oli Bulgakovi elust Venemaal, kus tema loomingut ei avaldatud, ei lavastatud, ei kuulatud.. aga ta ikka kirjutas ja lootis, et saab oma naise kunagi Pariisi viia. Aga Pariisi ei tulnudki. Ja ennast lohutas ta oma kirjutamisoskusega, mida keegi temalt võtta ei saa. „Alati on sul laevuke sadamas ootamas, millega võib reisida ükskõik millisesse maailma paika.“

"Boulgakoff" - Eesti Draamateater

Veelkord Nafta!

Oi kui tore kuidas viimase tunni jooksul on hakatud mu blogi üles leidma Jaak Printsi nime järgi :)

Nüüd sai just see kaua-kaua oodatud Nafta! ETVst läbi ja ausalt öeldes olen ma ikka päris pettunud. Montaazh oli VÄGA halb ja absoluutselt läbi mõtlemata. Pool etendust näitas üldplaanis ja need kõige-kõige toredamad hetked läksid kõik kaduma. Kahju..
Aga ega telekas ei saagi kunagi asendada ühtegi päris teatrielamust.