Loogika ja meeste loogika

"Naistel ei ole hobisid. Neil on nende sisemaailm, kuhu minna, kui igav hakkab."

Milline äraütlemata lõbus õhtu õnnestus mul veeta meeste seltsis VAT Teatris. Tegelikult juba päris vana lavastus, aga millegipärast pole veel vaatama juhtunud. Talvel vist oli isegi suhteliselt kindel plaan, aga piletid olid kogu aeg välja müüdud ja alati tuli ka mõni teine teater ette.. :) Aga peale kaht viimast teatrikülastust sain aru, et väikesed teatrisaalid on mulle rohkem meeltmööda, mille peale ma lõpuks kätte võtsin ja "Meeste varjupaiga" ära vaatasin.

Küll mehe elu ikka on raske. Iga laupäev peab ta viis tundi järjest naise sabas mööda Viru keskuse poode sörkima ja takka kiitma, kui imehästi tema naisele punane värv sobib või kui sale ta kleidis välja näeb. Loogiline, et ka kõige tugevam mees ei pea sellisele pingele vastu ja nii nad valetavadki oma naistele, et käivad laupäeva õhtul teraapias või erakorralistel ärikohtumistel, ise Viru keskuse tagaruumides televiisorist, riidepuust meisterdatud antenni abil, jalgpalli vaadates ja õlut juues.
Ja millised värvikad tegelased seal kohtuvad! Tuleohutusspetsialist, kellele esmaabi anda oskavad naised meeldivad; ärimees, kes tutvumissaiti klikkjakepp.ee peab; lennukipiloot, kelle naise isa on miljonär aga ikkagi mehe puupaljaks on shopanud ja arvutiprogrammeerija, kes oma programmide kirjutamist Hemingway loominguga võrdleb.

Raivo E. Tamm, Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Joost teevad kõik suurepärased rollid. Aga minu lemmikuks sai selles lavastuses Tanel Saar. Falcki turvamehe riietuses veidi madalalaubaline "tuletõrjuja", kel vahel isegi tundus peaaegu nagu neandertallase nägu ette tulevat, kui ta üritas selgeks teha, et tunnete näitamine pole tema stiil.

Seda lavastust võiks isegi veel vaadata, ja suurema seltskonnaga. Tegelikult oligi mul algne plaan kõik töökaaslased teatrisse vedada, aga meeskolleegid ajasid sõrad vastu.. Kuigi lavastus peaks just sobima ka neile, kes teatrit nagu tuld kardavad :D

"Tsauu. Kahe U-ga!"


"Meeste varjupaik" - VAT Teater

Ja edasi.. ?

"Lõputu kohvijoomise" lavastuses oli taustaks nii ilus pilt Tartu raekojast. See tekitas minus kohe Tartu igatsuse.

Õnneks jagab Vanemuine minu arvamust selle kohta, et pühapäeva hilisõhtul ei ole võimalik normaalselt teatrit vaadata ja pannud oma etendused kella 16ks.

Vanemuises olen ma tegelikult päris palju käinud. Kooli ajal. Aga.. mul ei ole sellest ajast mitte ühtegi eredat mälestust. Ainuke, kes mulle igast lavastusest alati meelde jäi, oli Rain Simmul.

"Kõik aias" ei oleks mu esimene valik Vanemuise repertuaarist, isegi mitte teine.. aga sel pühapäeval oli vaid see pakkuda ja ma otsustasin siiski minna.

Kahetsen.

See oli üks selline lavastus, mille puhul sa lahkud teatrist õlgu kehitades. Ma ei saanud mitte midagi uut juurde. Viga võis ka selles olla, et ma istusin nii kaugel ja etendus lihtsalt ei jõudnud minuni. Aga samas.. see raha ülistamise teema on minu jaoks juba läbitud. Ma olen selle enda jaoks selgeks mõelnud. See ei köida mind enam. Kui esimene vaatus oli rohkem draamaetendus, siis teisel vaatusel arvas publik, et nüüd on komöödia. Mind ei ajanud seal küll miski naerma.

Jüri Lumiste tundus ainukesena etendust nautivat. Teistes näitlejates ei näinud ma mingit erilist mängulusti. Ma istusin küll kaugel ka, muidugi. Aga sellegipoolest ei suutnud Helena Merzin mind veenda rahamuredest meeleheitel perenaisena. Hannes Kaljujärv on end ammendanud, minu jaoks. Ootasin Ott Seppa. Kahjuks oli tal jälle koomiline tegelane. Tahaks teda näha mõnes tõsises osas. Ma arvan, et ta oleks seal hea.

Ahjaa, üks asi mulle siiski meeldis: lavakujundus. Kuidagi värskendav oli näha sellist külluslikku ja romantilist lavakujundust. Viimasel ajal olen näinud rohkem tühja musta lava, tellinguid jms.

Uskumatu, kuidas kehv lavastus suudab tuju tükiks ajaks ära rikkuda. Aga võib-olla on asi ainult minus. Sügis ka ju...

Veel Vanemuise teemal: Ruja rockooperi DVD on väljas! CD100 muusikapoes nägin. Kahjuks jäi see minust riiulile maha, sest 415-kroonist hinda ei olnud ma oodanud.

"Kõik aias" - Vanemuine

Detsembrikuumus

Sellest filmist on küll nii palju juba kirjutatud ja arvamusi leiab seinast-seina.

Vaatamata ajaloolistele faktivigadele ja propagandale ja kõigele muule, mida sellele linateosele on ette heidetud, mulle see film meeldis. (Ajaloos pole ma niikuinii väga tugev)

Käisin kinos eelmine nädal ja nüüdseks on minu "Detsembrikuumuse" mälestused segunenud "Tuulepealse maa" ja "Nimed marmortahvliga" üheks emotsiooniderohkeks kompotiks. (Viimase vaatasingi uuesti sellepärast üle, et nii mõnigi seda "Detsembriga" võrdleb)

Film oli tõesti hollywoodilikum kui ükski Eesti film kunagi varem. Aga Hollywoodi filmide suureks plussiks on see, et seal osatakse kogu aeg põnevust hoida. Nii ka selles filmis. Vähemalt mul ei hakanud küll kordagi igav. Samuti oli seal kohustuslikuna palju actionit, vahele pikitud huumorihetked ja loomulikult.. õnnelik lõpp.

Ootan juba ammu Sergo Varest teatris mõnes peaosas. Siiani pole kahjuks õnnestunud näha.

Ja kui film telekasse jõuab, vaatan ma kindlasti veel.

Ja kui film DVD peale jõuab, vaatan veel..

"Detsembrikuumus"

Inimene on inimene

Kui palju on üldse tõeliselt häid naistalente koomikas? Kui palju on selliseid talente, kes on andekad nii koomikas kui tragöödias? Mina ühte tean. Tema nimi on Katariina Lauk ja ta mängib VAT Teatri "Misantroobis" 5 erinevat rolli.
Noored näitlejad Elina Pähklimägi, Ago Soots ja Meelis Põdersoo olid ka toredad.

Aeg kulgeb omasoodu

5x kella vaatamine + 25x haigutamine = lõputu kohvijoomine

Isegi tasuta pakutud kohv ei suutnud mu und peletada. Ainuke, kes mu une ja ärkveloleku vahelisse võitlusesse veidigi erksust tõi, oli Taavi Teplenkov.
Midagi ses lavastuses ikka oli, aga ma lihtsalt ei suutnud. Olen väsinud.

Jõudsin järeldusele, et mulle ikka üldse ei meeldi pühapäeviti teatris käia.

Elu nagu filmis

Ma kartsin natuke teatrisse minna. Kartsin lõhkuda seda positiivset muljet, mis mul NO-teatrist on. Et kui järjest olen näinud kolme väga head lavastust, siis äkki nüüd "streak of luck" lõpeb. Samuti ei ole mingid rambo-teemad mulle üldse kuidagi meeltmööda. Filmi ma vist isegi olen kunagi näinud, aga pead ei anna. Üritan action- ja märulifilmidest siiski suure kaarega mööda käia.
Aga.. etteruttavalt olgu öeldud, et mu kartusel polnud mingit alust.
Etendus algas juba NO-le omaselt, enne "eesriide tõusmist", fuajees, kus kolm politseinikku rahvast jälgisid, tervitasid ja juhendasid. Need olid muidugi Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares ja Andres Mähar. Saalis istun siis oma kohale ja vaatan: minu kõrval istub Risto Kübar, joob Cocat, mingi seljakott süles ja põrnitseb enda ette. Esimene mõte mul, et oot.. kas ma mäletan valesti, et tema selles lavastuses peategelane on?! Sekund hiljem tuli meelde, et oleme ju NO-teatris, kus ei peaks sellised asjad enam sugugi mitte üllatama :) Päris naljakas oli jälgida inimeste reaktsioone, kelle koha peal Risto istus. Segadus, kohmetumine ja vabandused: te istute minu koha peal, mille peale Risto pahaselt midagi pomises ja järgmisele vabale toolile edasi ronis.
Edasist asjadekäiku ma jälgisin vist küll enamus ajast suurte silmade ja ammuli suuga :P Oli päris palju NO-le omaseid elemente: näitleja alasti kiskumine, kaamerate ja ekraanide möll. Aga see möll oli suurem kui eelmistes lavastustes. Tegevus käis igal pool: lava ees, lava taga, lava kohal, publiku kohal, publiku sees, publiku ees, publiku taga, heli ja valguse ruumis.. ma ei tea.. kuhu veel?! Näitlejad turnisid tellingutel, jooksid lae all publiku kohal, ronisid mööda võrke, laskusid köitega laest... see oli uskumatu! Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd saad millegagi vastu pead, mõne köie või kiikuva prozhektoriga.

Sisu jällegi jäi lahjaks. Vähemalt minu jaoks. Või mis sisu peakski ühest märulifilmist otsima? Et on üks võimuhull politseinik ja sõjameheks treenitud ning segi läinud mees, kellede võimuvõitluse tagajärjel surevad nad ise ja paljud teised? Pole kuigi liigutav. Või et mis saab siis kui sul on eriti s*** päev ja sa võtad suvalise, kelle peal see välja elada?

Näitlejatest.. mul on jälle kahju kedagi teistest rohkem esile tuua, nagu ikka selle trupi puhul.. Risto oli endiselt hea. Mulle eriti meeldis see koht, kus ta hullusehoos hingeldades publikut sihtis ja siis nagu midagi vabanduseks öelda tahtis, aga sõnad ei tulnud suust. Siis hoidis hinge kinni ja mulle tundus, et ka kogu publik. Täielik haudvaikus.
Meelde jäi veel Rasmuse pilvesolek ja talle tehtud telefonikõne nö eksnaiselt. Jaak Printsil olid kõige koomilisemad rollid. Eriti hea oli muidugi see peamine, kolonel Trautman ja tema 'mitte isiklikkus'.
Isegi kui lavastus mingit erilist sügavat sisu ei paku, siis igal juhul on "rambo" näol jälle millegi erilisega hakkama saadud. Kuhu edasi, NO99?

Uus tööülesanne

Ülemus palus, et ma talle novembriks teatripileteid ostaks :)