kolmapäev, 8. aprill 2009

Elagu elu, mis põletab rinda

Sain jõuludeks „Voldemar Panso päevaraamatud“. See oli parim jõulukink (mitte, et ma neid kuidagimoodi ritta seaks). Lugesin mõlemad raamatud paari päevaga läbi, sest lihtsalt ei saanud käest panna. Kogu aeg mõtlesin, et loen ühe sissekande veel, ühe veel...

Milline harukordne võimalus on jälgida ühe suure mehe arengut läbi aastate. Alustas ta ju oma päeviku pidamist 12-aastaselt. Alguses kirjutas põhiliselt ilmast ja mis lollustega koolis oli hakkama saanud. Edasi aga tulid juba pikemad sissekanded ning mõtisklused elu üle ning ümbritsevate inimeste elu ja olu kirjeldused. Aga ka kõige raskematel aegadel ei jätnud Panso mõnusat huumorisoont, millega olid pea kõik sissekanded vürtsitatud.
Ta kirjutas palju oma kolleegidest ja teistest näitlejatest. Aga alati ikka positiivselt või analüüsivalt, kuid mitte kunagi halvustavalt. Ta ootas kevadet ning kartis paaniliselt, et sureb enne, kui jõuab midagi suurt ette võtta. Milline imeline mees oli Panso.

Tegelikult tahtsin ma siin hoopis sellest kirjutada, et peale raamatu lugemist jäi mul kripeldama toosama „Voldemar“ Draamateatris. Käisin ju esietendusel, kuid kahjuks oli siis kohti ainult kolmandal rõdul. Ja sealt ei näinud ju eriti midagi, mistõttu ei saanud ma ka suuremat elamust „Voldemarist“.
Peale päevikute lugemist otsustasin uuesti minna. Et mõista paremini lavastust ja Pansotki. Kuid ei.. kahjuks pidin pettuma. Etendus nägi parterist vaadates täpselt samasugune välja nagu kolmandalt rõdult. Natuke ilmetu oli see asi. Kas tõesti on asi selles, et näitlejad on tüdinenud? Tükk on ju juba 2 aastat vana..



"Voldemar" - Eesti Draamateater

Igav liiv ja tühi väli

Kui minult järgmisel päeval küsiti, et millest see „Koidula veri“ siis ka rääkis, ei osanud ma esialgu midagi kosta.
„Noh.. seda et... eee... sellest et...“
Mõtlesin meeleheitlikult, kuidas sõnastada, et Juhan Liiv on Koidula ja Aleksander II sohilaps, niiviisi, et see kõrvaltvaatajale väga tobe ei tunduks.
„Noh, see oli Koidulast ja Juhan Liivist ja.. noh, selline.. faktid ja fiktsioonid... DaVinci koodi võtmes.. või midagi nii..“
„Aa, sa tahtsid öelda: sellist jama on raske kommenteerida?“

Idee on ju iseenesest väga huvitav: võtta elulood ja kirjutada juurde puuduvad osad ja seosed. Aga ma lihtsalt ei uskunud ühtegi liigutust ega sõna, mis seal öeldi ja mul oli tõsiselt igav.

Võib-olla see kõik ei olekski nii halb olnud, kui oleks ära jäänud need kohustuslikud n-ö jalaga-tagumikku-naljad. Need vihastasid mind tõeliselt. Tehku siis kogu lavastus selline või ärgu toppigu iga hinna eest 3-4 labast kohta sisse. A la Koidula kukub Kreutzwaldile peale vms. (ülejäänud kohad ma kustutasin oma mälust.. )

Samuti ärritas mind stseen Hugo Treffneriga. See oli kõik täpselt nagu Linnateatri „Tõde ja õigus. Teisest osast“ maha kirjutatud. Kuna tegu on minu lemmiklavastusega, siis oli mul ebameeldiv vaadata seda. Isegi Treffneri kuub oli samasugune nagu Maurusel.

Ragne Pekarev.. ei saaks öelda, et tema näitlemine mind kuidagimoodi häirinud oleks. Pigem vastupidi. Ta ei tõmmanud mitte kuidagi tähelepanu. Kõik muu oli huvitavam, kui tema mängitud Koidula.
Pean jälle Jüri Lumistet kiitma. Vaieldamatult lemmik selles etenduses. Nii Kreutzwaldina kui vene ohvitserina.
Hea meel oli ka Ott Seppa laval jälle näha!

Sõber küsis minult etenduse vaheaegadel mitu korda, et ega ma juhuslikult koju ei taha juba minna ning etenduse lõpuks kommenteeris sapiselt: „Viimane Ruja laul oli etenduse parim osa.“ Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. :)

Viimane kivi ei lähe nüüd Vanemuise kapsaaeda, vaid Draamateatrile.. Need krdi lavatagused uksed pauguvad ja kääksuvad teil etenduste ajal!!

„Lossile“ jätsin minemata, kuigi piletid olid olemas...