Milline harukordne võimalus on jälgida ühe suure mehe arengut läbi aastate. Alustas ta ju oma päeviku pidamist 12-aastaselt. Alguses kirjutas põhiliselt ilmast ja mis lollustega koolis oli hakkama saanud. Edasi aga tulid juba pikemad sissekanded ning mõtisklused elu üle ning ümbritsevate inimeste elu ja olu kirjeldused. Aga ka kõige raskematel aegadel ei jätnud Panso mõnusat huumorisoont, millega olid pea kõik sissekanded vürtsitatud.
Ta kirjutas palju oma kolleegidest ja teistest näitlejatest. Aga alati ikka positiivselt või analüüsivalt, kuid mitte kunagi halvustavalt. Ta ootas kevadet ning kartis paaniliselt, et sureb enne, kui jõuab midagi suurt ette võtta. Milline imeline mees oli Panso.
Tegelikult tahtsin ma siin hoopis sellest kirjutada, et peale raamatu lugemist jäi mul kripeldama toosama „Voldemar“ Draamateatris. Käisin ju esietendusel, kuid kahjuks oli siis kohti ainult kolmandal rõdul. Ja sealt ei näinud ju eriti midagi, mistõttu ei saanud ma ka suuremat elamust „Voldemarist“.
Peale päevikute lugemist otsustasin uuesti minna. Et mõista paremini lavastust ja Pansotki. Kuid ei.. kahjuks pidin pettuma. Etendus nägi parterist vaadates täpselt samasugune välja nagu kolmandalt rõdult. Natuke ilmetu oli see asi. Kas tõesti on asi selles, et näitlejad on tüdinenud? Tükk on ju juba 2 aastat vana..
"Voldemar" - Eesti Draamateater
