Armastuse pärast

Sõitsin täna trollis (mitte trammis :D ). Trollijuhil oli neoonkollane vest konksu otsas rippumas. Ma ei suutnud naeru pidada.

On kahte sorti lavastusi, mis pikaks ajaks meelde jäävad ning aeg-ajalt, suvalistel hetkedel, kuskilt mälusopist esile kerkivad. Ühed on sellised, mis sügavalt su hinge puudutanud ja sind täiesti läbi raputanud on ja teised on sellised, kust sa saad sellise positiivse energialaengu, mille toel sa parimal juhul vähemalt nädala naeratus näol ringi käid ja tunned, kuidas elu on ilus ja kõik mured on tühised. Viimasesse kategooriasse lisandus „Nafta!“ ja „Kivid sinu taskutes“ kõrvale nüüd üks uus lavastus juurde: „Hecuba pärast“ Tallinna Linnateatris.

Tükk koosneb erinevatest etüüdidest, rollidest ja tegelastest nii lavalt kui päris elust. Kohati meenusid mulle ka „Genoom“, „Kivid ..“, „Ruja“, „Mehed ei nuta“.. inimesi enda elust ja palju palju muud toredat...
Kõik 6 näitlejat näitasid end natuke uuest küljest. Mõni rohkem, teine vähem, aga suurim üllataja oli Veiko Tubin. Hästi tabatud vene aktsent samuti.

Vaatasin oma sellel aastal külastatud etenduste nimekirja ja jah, mu tunne oli õige: ma pole vähemalt 3 kuud nii palju naerda saanud.. :)

Mõtlesin pikalt, et kas annab ka millegi üle viriseda. Esialgu ei tulnud midagi meelde: muusika oli mõnus: Jaak Joala ja DJ Bobo, tekst oli vaimukas, tegelased olid naljakad ja ehedad, isegi kavaleht oli äge! Lõpuks tuli meelde, et üks stseen kippus venima. Vist oli see EKG värk. See oli sellepärast, et just enne seda koukis Argo prügikastist pokaali salatit ja konjaki välja, mis minu meelest oli selge vihje sellele, et nüüd hakkab vaheaeg ning ma olin juba valmis ruttama oma topsikese ülimaitsva Linnateatri kohvi järele :D Aga võta näpust.. etendus läks veel päris pikalt edasi.

Kaks lemmikuimat stseeni (valida oli raske):

Egotsentrikust lavastaja Argo Aadli räägib Hamleti sünnist ja õnnetute kaasnäitlejate kitsaskohtadest.

Lõvi nimeline MuPo Veiko Tubin koolitab piletikontrolöre jäneseid püüdma ja räägib vahele traagilistest juhtumitest Moskva kolleegidega.

Ei tea, kas näitlejad jõudsid lõpuks vastuseni küsimustele, et kes nad on ja miks nad seda teevad? Aga äkki aitab neil vastuseid leida teadmine, et nemad on need, kes annavad publiku hingele midagi sooja ja ilusat, mida võiks nimetada armastuseks teatri ja näitlejate vastu.

Mõni mees oli isegi valmis triatloni läbima pärast etendust! :)

"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater

Minge ammutage teiegi teatrist üks tubli annus elujaatamist.