Maak Pehh

Ma loodan, et ma needust ei saa kui ma seda ütlen, aga ma ei taha mitte kunagi enam näha "Macbeth"-i NO99's. See oli nii rusuv ja raske. Kui lõpus poleks olnud täringuveeretamist ja näitlejate muutumist sarkastilisteks inimesteks, oleks ma ilmselt 3 päeva vaikides ringi käinud ja mitte kedagi näha tahtnud.

Teksti ma jälgida ei suutnud. Esiteks ei saanud ma pooltest sõnadest aru, mida Jaan Tooming rääkis. Ja suur tänu talle selle eest, et tegi mulle lõplikult selgeks, kui tähtis on näitlejale teksti päheõppimine. No sorri, minu arust ei ole näitlemine võimalik, kui sa pead iga kahe sõna järel teksti vaatama.
Sisust ei saanud ma ka mitte midagi aru! Okei, nii palju tean, et nõiad ennustavad kellegi kuningaks saamist ja siis Macbeth tapab tolle ära ja saab ise kuningaks.. või kuidagi niimoodi oli. Aga mis möll ja sahmimine seal edasi oli? Seda ma enam jälgida ei suutnud. Umbes 35 minutit peale etenduse algust ma vaatasin kella ja mõtlesin, et issand, kas ma tõesti pean veel tund aega seda taluma?!

Enamus etendusest jälgisin ma ainult no-teatri poisse. Neid on väga ilus vaadata! :) Eriti jäi mulle silma Risto Kübar. Ka siis, kui nad seal kõik ühes pundis olid, vaatasin ma rohkem teda. Ta kohe oskab end nähtavaks teha. Iga tema liigutus on nii täpne, läbimõeldud, intensiivne.
Mõtlesin poiste suurepärast "taustaansamblit" vaadates, et kui tants ei käiks ümbes Macbethi ja leedi, kui tegemist oleks mõne teise looga, kui tegemist oleks teiste peaosalistega.. saaks sellest võib-olla lavastuse, mis mulle väga meeldiks. Kogu see šamaanilik temaatika: trummid, kraaksumised, kriiksumised, ulgumised.. kohati oli päris õudusttekitavad. Samuti oli põnev jälgida väikest varjudemängu lava taga.

Kahtlemata on tegemist elamusi tekitava lavastusega. Kahjuks mitte positiivses mõttes.

"Macbeth" - Teater NO99