Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub siis, kui lükkame trililillillii tralalallallaa homsesse või määramatusse tulevikku? Ja miks koheldakse seda, kes kavatseb kihõk-nahh-hopaa-muhkikii-tralalalallallaa, sageli hullumeelsena?
Mulle meeldib see sisututvustus tunduvalt rohkem, kui lavastus ise.
Lavastus oli just selline nagu Linnateatri kodukal piltidelt näha: üleni hall ja luitunud.
Võib-olla töötas ka koht ise lavastusele vastu. Iseenesest Hobuveski mängukohana on suurepärane ja põnev paik ning ka pööninguks sobiks see imehästi, aga mulle tundus, et lava jäi lihtsalt nende kahe mehe jaoks liiga suureks. Lavastaja oli küll pannud näitlejad ringiratast ümber posti jooksma ja tegevusi suunanud igasse nurka, et kogu Hobuveskit täita, aga ikka jäi sellest väheks. Mõnest kohast kumas läbi käsk, et mine kõnni nüüd ümber lava, et kogu publik sind ikka näeks. Vahepeal tundus see lihtsalt arutu jooksmisena. Kõle oli samuti. Väiksemas ruumis oleks kindlasti tunduvalt õdusam õhkkond tekkinud. Aga võib-olla mängis oma osa ka pooltühi saal.
Etenduse tempo oli liiga aeglane. Alles 20 minutit enne lõppu tundus, et hääled läksid valjemaks, tegelased elavamaks ja vestlus huvitavaks ning hakati õieti rääkima lavastuse põhiteemast: elust ja unistustest.
Võib-olla, kui teha lavastusse mõned muudatused, paneks tempot juurde ja pikiks mingeid huvitavaid stseene sisse, saaks sellest ühe äärmiselt südamliku ja toreda loo.
06.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar