Lavastus kui kunstiteos

Olen oma blogipidamisega päris jänni jäänud. Tegin veel selle vea, et ei pannud oma mõtteid Tallinna Linnateatri „Meie, kangelaste“ kohta kirja enne järgmise lavastuse vaatamist ja nüüd on need mälestused natuke tuhmunud ja häiritud.

Kui ma peale „Kangelasi“ teatrist lahkusin, olin mõnevõrra segaduses. Siis oli mu arvamus, et mulle meeldis lavastus ise rohkem kui selle sisu. Aga see on kindlasti selline tükk, mis hiljem kasvama hakkab..

Lõpuks ometi taaskohtumine armsa Põrgulavaga! Nüganen lisas õiget teatrihõngu veel sellega, et enne etendust ei lastud inimesi saali mitte tavapärasest kohast vaid pidi minema läbi näitlejate garderoobi ning üle lava! Kui ma lava taga näitlejate peeglilauda nägin, tuli mul kohe meelde Veiko Flickri foto eelmise kevade viimasest etendusest Põrgulaval ja rohelisest sildist: „Head aega vana Põrgulava“. Meel muutus sellest muidugi üpris nukraks.

Paljud teatrikülastajaid ilmselt ei märganudki päris pikka aega, et tegelikult olid kõik näitlejad juba enne etenduse algust laval. Mina vaatasin kohe, et imelik, et need „vahakujud“ on täpselt näitlejate moodi :)

Minu arust on Nüganenil täiesti imepärane oskus lavastusest täiuslik teos luua. Ma olen alati hämmeldunud, et kust küll sel mehed need ideed tulevad?! :) Näiteks kõrtsilaudadest sai lõpus rong. Anu Lambi laulmise ajal tehti mustadest ülikondadest talle sein taustaks. Või sõrmedega vastu lauda trummeldamine, kui sõja tulekust räägiti. Muusika rütmis rongkäik ja kooris ohkamine.
Ükski asi pole juhuslik. Stseenid vahetuvad voolavalt. Näitlejate liikumised on huvitavad. Tegevus käis ühest lava äärest teise. Kuigi, kui alguses nad üle poole tunni paremal lava ääres mängisid, jäi mu kael ikka päris valusaks. Õnneks tasakaalustamiseks kobisid kõik vasakusse äärde ning hiljem ka rohkem keskele.

Kuigi tegu oli ikkagi ansamblimänguga, paistis sealt enim silma muidugi diiva Tšissikuna Anu Lamp. Küll on kahju, et teda nii harva näha saab lavadel.
Seda ei saa ma küll tihti öelda, aga seekord jäi ka Andero Ermel ülejäänud ansamblist meelde. Oli väga usutav oma grimasside ja ilmetega vastumeelse peiuna või proua Tšissikule armastust avaldades.

Ma pean täielikult nõustuma härra Danzumehe arvamusega, et see lavastus on HÕRK!

"Meie, kangelased" - Tallinna Linnateater