Jõgi voolas läbi linna

Draamateatri veidi üle aasta vana Antti Tuuri kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud „Jõgi voolab läbi linna“ kohta leidsin ma netist ainult 2 blogisissekannet. Samuti oli teatrisaal pooltühi. See on imelik, sest minu arust on tegu väga hea lavastusega!

Ma pole pikka aega nii ehedat ja tabavat olustiku kujutamist näinud. Kuigi Soome tükk, aga sellegipoolest nagu nõuka-aega kujutav (ja nii mõneski kohas ka tänapäevane) mööbel, riietus, muusika! Tumepunaste kroogitud kardinatega pisike lava bändi jaoks, värviliste vilkuvate tulede ja sildi „Restoran TÖÖ“ taustal. Pintsaku ja dressipükstega vabriku direkor, miniseelikutes keskealised ööklubibeibed, nahktagis ja Adidase tossudega luuser jne.
Kuigi tegu on soomlastest rääkiva tükiga, võib selle üks-ühele eestlaste looks ümber teha. Eriti veel praegusel ajal, kus aktuaalsed teemad on depressiivsed väikelinnad, sundpuhkused, koondamised jms.
Laval astub üles tervelt 17 näitlejat. Viimne kui üks karakter on omamoodi, huvitav jälgida, koomiline ja suurepäraselt tabatud. Keskseks kujuks on Anti Reintali mängitud põhjamaiselt napisõnaline mühakas Ilmari, kelle ümber keerlevad pidevalt näägutav ja tänitav ema, ainult sõjamälestusi rääkiv isa, luuserist vend, trükikojatöölised, joodikust kunstnik, ning üks armastusest pimestatud tütarlaps, kes vaikides vaatab pealt, kuidas Ilmari tema veinipokaali tühjaks joob või ei märka tütarlapse anuvaid pilke, et päästa mind ometi oma joodikust sõbra ahistamisest.

Ja niiviisi kulgebki kogu tükk umbes nagu „Sügisball“, kus midagi erilist justnagu ei toimukski, kuid ometi ei hakanud mul kordagi igav. Pigem vastupidi: lõpp tuli nii ootamatult. Stseenid vaheldusid hoogsalt. Stseenide vahel läks lava pimedaks ja inimesed liikusid uuele asukohale, taustaks kõlamas rütmiline trükikoja masinate müra. Vahele oli pikitud ka päris palju laule. Lauluhäält said demostreerida pooled näitlejad nii solistide kui taustalauljatena elava bändi saatel.
„Sügisball“ meenus mulle tegelikult päris mitme koha peal. Ilmselt sellepärast, et mõlemas on kujutatud ängistavat ja rusuvat eluolu inimeste kurbade saatustega, kuid erinevalt filmist ei jäänud mulle peale teatrietendust vaadates samasugust tunnet. Pigem oli hea meel hea teatrielamuse üle.

Kõik näitlejad olid väga-väga head! Margus Prangel hakkab juba tõsiselt ohustama mu lemmiknäitlejate esikohanumbreid! :) Tema mängis robustset isehakanud ärimeest, kes müüs ukselt-uksele 1001 öö muinasjutte ning hiljem otsustas pornolehtedele üle minna. Ülimalt koomilise rolli tegi Tiit Sukk. Ma ei suutnud naeru pidada, kui ta end täis jõi ja mingeid imelikke täiesti rütmist väljas tantsuliigutusi tegi :D Kui ma ei eksi, siis esmakordselt nägin Lauri Laglet laval. Temal oli 4 pisirolli, millest enim jäi meelde kiitsakas teksatagi ja kauboisaabastes noor trükikojatööline, kes purju juues nutta tihkus, sest isa heitis tema ema üle halba nalja.
Oehh.. ma peaks siin nüüd kõik näitlejad ja rollid üles lugema.. :)

Ühest asjas on pagana kahju. Laulusõnad olid kehvasti kuulda. Ma ei oska öelda, kuidas Draamateatri suures saalis see akustika töötab. Äkki tagant poolt oleks sõnadest paremini aru saada? Igaljuhul oleks igavesti vahva olnud, kui näiteks kavalehel oleks Merca ja Aapo Ilvese poolt tõlgitud Leevi and the Leavingsi ja Juice Leskineni laulusõnad ära trükitud...

Vaatamist-kuulamist väärt tükk!


Üks näide lavastuses kõlanud lauludest. (kahjuks ei mäleta, milline näitleja seda lugu esitas)




Ei tea, miks Draamateater fotode jagamisega nii kitsi on :)

"Jõgi voolab läbi linna" - Eesti Draamateater

Eriti hull tööintervjuu

Draamateatri väikeses saalis näidatakse just taolist psühholoogilist põnevikku, mis oleks nagu kinolinalt maha astunud. Hendrik Toompere on lavale toonud hispaania näitekirjaniku Jordi Calcerani „Grönholmi meetodi“, mis räägib ühest Rootsi psühholoogi poolt väljatöötatud tööintervjuu meetodist.
Neile, kes võib-olla plaanivad kunagi lavastust näha, ei saa põnevuse säilitamiseks pikemalt rääkida näidendi sisust, aga seda peab küll ütlema, et üllatusi jätkus seal igaks sammuks. Kui sa oled oma peas läbi käinud kõik võimalikud ja võimatud variandid, iga öeldud lauset kahtlaseks pidanud ja ning endale kõige ebatõenäolisemad lahendused kõrvale heitnud, selgub lõpuks ikkagi, et just need kõige hullemad mõttekäigud võivad osutuda tõeks.. või siis vastupidi, mitte miski pole nii nagu tundub.

Kogu lavastuse võlu peitub tekstis ja mängus, mingid lavastaja nipid ja nõksud oleks siin üleliigsed. Aga üks miinus siiski: mulle tundus lavastuse lõpp liialt pikk ja venitatud. Effekt oleks lahedam olnud, kui etendus oleks kohe peale puänti läbi saanud, aga siin nämmutati seda veel siit ja sealtpoolt üle.

Näitlejad, näitlejad, näitlejad.. :)
Mulle nii meeldib Margus Prangel, alates „Pingist“, kui teda esmakordselt laval nägin. Täiesti ülekohtuselt vähe tähelepanu on ta minult saanud, kui olen mõnel korral rääkinud lavastusest „Pink“, kus Alo Kõrve ja Margus Prangel mõlemad ülihead rollid tegid. „Grönholmi meetodis“ mängib ta sellist toredat küünikut, kelle iga teine sõna trükimusta ei kannata. Aga mind seekord ropendamine ei häirinud, sest ta mängis oma ülbe oleku niivõrd hästi ja ehedalt välja.
Harriet Toompere! Kui harva olen teda laval näha saanud. Aga sellegipoolest on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud.
Jan Uuspõld mängis Carlos Buenot ja oli muy bueno :) Ma loodan, et ta on tagasi, et jääda.. Mulle meeldib, et tema tegelaskujudes on alati mingi vahva ja muhe kiiks sees.
Raimo Pass – neutraalne kuju. Kuigi mõnevõrra võõrastav kommertsdirektorit mängimas vaadata või siis mitte..

;)

"Grönholmi meetod" - Eesti Draamateater

Ingel taevas, kelk lohiseb järel

"Milleks parandada maailma, kui inimesed katki on."

Kui üht lavastust nii palju üles haibitakse, tekivad paratamatult mingid ootused. Ja mida suuremad on ootused, seda suurem võib pettumine olla.
Ei saaks öelda, et olen pettunud. Kuid ei saa öelda ka, et „Ingel, ingel..“ vastas mu ootustele.
*Kui laval on Katariina Lauk ja Marko Matvere,
*kui näidendi kirjutab Andrus Kivirähk spetsiaalselt Katariinale,
*kui tegu on VAT Teatriga,
*kui tegu on 2 inimese tükiga,
siis paratamatult tekkisid minus teatud ootused ja lootused, mida ma etendust vaadates näha, kuulda, tunda tahtsin.

Ma ei tea, miks Katariina Lauk tahtis oma näidendit saada. Kui sellepärast, et ta võib-olla piisavalt mitmekülgseid rolle mängida ei saa, siis oli näidendis enda oskuste näitamise kohti vähevõitu. Kogu näidend kulges suhteliselt ühesuguselt, kui mõned sissekirjutatud raevu- ja nõrkushood välja arvata.
Kui Katariina Lauk tahtis, et just Andrus Kivirähk midagi kirjutaks, siis oli seal Kivirähkile omast huumorit vähe, kui üldse.
Muidugi, teema iseenesest oli huvitav. Eluks ajaks vangi mõistetud töölisrahva õiguste eest võitlev Maria (kes ise pole oma elus päevagi tööl käinud) ja temasse kiindunud vangivalvur.

Enim meeldis koht (sest ma ise tunnen aeg-ajalt sama), kus Maria rääkis, kuidas ta igal aastal ootab sirelite õitsemist, et siis läbi sirelilõhna tunda vabadust ja muretust.

Meeldis jällegi videoinstallatsiooni kasutamine. Seitsme surmapatu projekteerimine, sireliõied või kahe inimeste varjud seinal edasi tegutsemas siis kui füüsilistel kehadel vangikongis piir ette tuli.

Aga kõige rohkem pani mind hämmastama lavastuse viimane lause. Mitte lause ise, vaid kuidas seda öeldi. Ma ei oska mõista inimest, kes suudab endas 14 aastat viha hoida. Ja tänu sellisele lõpule jäi mul saalist lahkudes üpriski halb tunne sisse.

Ootasin rohkem midagi hingele..

Siim Vahuri foto

"Ingel, ingel, vii mind taeva.." - VAT Teater

Kaunis kauge planeet

On üks pisike planeet, mingi Sigma Tau-C705, keset lõpmatust ja kõiksust, kus elavad inimesed, kes unistavad vabadusest ja millal saaks ühe kolmevärvilise lipu vana torni tippu üles tõmmata. Aga siis tuleb üks sirge selja ja sirge lipsuga "fiisik", kes teeb pihuks ja põrmuks kõik ideed, miks see suvaline Sigma Tau peaks iseseisev planeedike olema, kellele ülejäänud kosmose seadused ei kehti.

Veel üks väga aktuaalne tükk eestlastele, eestlastest, eestlusest ja ... kommunismist.
Rein Oja mängitud akadeemik Gustav Naan tulistab nii usutavalt ja snaiperlikult fakte, teooriaid, hüpoteese kommunismi vajalikkusest, mis tundusid enamuses loogilised ja mõistuspärased, kuid ometi.. südames hakkas kiskuma, et küll on habras ja õrn see iseseisev Eesti Vabariik.

Lavakujundus oli minimalistlik, kus olulisim koht oli videokujundusel. Aga lihtsuses peitubki võlu ja sekundiga muutub kogu Draamateatri lava imeilusaks tähistaevaks, auditooriumiks must-valge publikuga või kirju tapeedi ja Stalini pildiga kabinetiks.

Lavastus nagu Gustav Naani elu - Põnev, Paradoksaalne, Pikantne.

"Sigma Tau-C705" - Eesti Draamateater

Hall sügis

5 teatrikülastajat ja 5 negatiivset hinnangut „Sügissonaadile“: kahe jaoks liiga valus ja ebameeldiv teema, kahe jaoks liiga igav teema ja mina mõtlesin etenduse ajal selle peale, et kui Maria Avdjuško asemel oleks mõni muu näitleja, äkki siis see lugu oleks mulle rohkem korda läinud ja ehk ma oleks isegi mõne pisara poetanud. Siiani pole ta mind häirinud, st teleekraanilt vaadatuna. Aga seekord küll.. Kuidagi vähe emotsiooni oli temas. Iga kord, kui mõni traagilisem koht tuli, tundus tema näitlemine punnitatud ja üldse mitte ehe.

Ülle Kaljuste meeldis väga. Muud erilist ei oskagi välja tuua.

"Sügissonaat" - Eesti Draamateater