Lugu sellest, mis ma siia kirja panen

Kui viimasel ajal olen näinud päris palju lavastusi, mis mul kohe ununenud on, siis Arbuusisuhkru mõtteid olen mõlgutanud juba viimased nädal aega. Ausalt öeldes suhtusin juba enne lavastuse valmimist, sisututvustust lugedes, sellesse väga skeptiliselt (ma olen üldse üks suur skeptik :D ). Muinasjutt täiskasvanutele. Muinasjutte ma just nüüd päris ei vihka, aga ega ma neid ei armasta ka. Näiteks film „Paani labürint“ on mu mitme aasta halvim kinokogemus. Aga siiski, siiski.. oma silm on ikkagi kuningas ju..

Linnateatri väikesesse saali sisse astudes tekkis tunne, nagu läheks mõne sõbra juurde väikesele olengule. Lahke ja sõbralik Margus Tabor seisis ukse peal, tervitas ja aitas kohti otsida. Nurgas, DJ-puldi taga istus Veiko Tubin ja lasi Mac’ist muusikat, tema kõrval istus Jaanus Rohumaa ning luges rahvale Richard Brautigan’i luuletusi.

Samasugune tsill meeleolu jätkus ka etenduses. Kõik olid lahked ja rõõmsad.. Harmooniline ja täiuslik minaSURM (nii oli tõlgitud iDEATH) keset lava, sillad koos helendavate haudadega ümberringi ning taamal raudvõre taga Unustatud Töökoda. Lavakujundus oli muinasjutuline ja huvitav. Mina ootan alati Jaanus Rohumaa lavastusi, sest ta kohe oskab leida nii palju põnevaid lahendusi. Kogu lava on maksimaalselt kasutatud, samuti huvitav helikujundus ja valgus.. („Genoom“ näiteks) Juba lihtsalt vaatamisest saab omaette elamuse. Nii ka „Arbuusisuhkrus“ lavastuses.

Aga.. selline südamlik ja naiivne õhkkond hakkas tüütama. Laused olid lihtsad, mõtted olid lihtsad. Kõik rääkisid pehmelt, kõndisid pehmelt, nende liigutused olid pehmed. Mina läheks sellises keskkonnas kindlapeale hulluks ja sellepärast meeldiski mulle inBOIL’i (Argo Aadli) tulek. Idee järgi peaks vist inBOIL sümboliseerima minaSURMA inimeste täpset vastandit, kõike kurja ja pahelist, kuid mulle tundus ta kogu ülejäänud seltskonna taustal peaaegu et tavalise ja normaalse inimesena. Õnneks ei olnud tema surm samasugune nagu raamatus, et taskunoaga lõigatakse ära sõrmed, nina, kõrvad.. (noh, seda oleks ilmselt ka päris raske teatrilaval teostada).

Ma ei oska jälle otsustada, kas see lavastus mulle meeldis või mitte. Aga nagu ka lavastaja sõnum oli, et must-valgeid valikuid ei ole, siis äkki peaks samamoodi ütlema, et lavastus oli nii ja naa. Kuigi, ma vaatasin, et enamus publikust istus küll väga mornide nägudega ja ega näitlejatelgi kummardades naeratust näole ei tulnud. Võib-olla sellisest imelikust romaanist ei saagi midagi paremat teha. Aga võib-olla ma vaatan asju ikkagi liiga must-valgelt.

"Arbuusisuhkrus" - Tallinna Linnateater