Tassite kõrvu?

Emotsioonid on laes. Positiivsed emotsioonid, muidugi. Vargamäel oli nii lahe! Ma ei ole isegi raatsinud veel triatloni käepaelagi ära võtta :)
Aga kui alustada algusest, siis peab ütlema, et.. kavatsesime parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.. ehk siis plaan oli võimalikult vara kohale jõuda, ikka selleks, et esimesse ritta saada 'tõe ja õiguse 2. osal'. Noh, kuna olime külas, siis kulus aeg jutustamisele, kohvitamisele, söömisele jms ja lõpuks lükkuski stardiaeg tunni võrra plaanitus hilisemaks ja sinna läks meie ilus unistus esireast. Jõudsime kohale umbes 5-10 minutit enne algust. Ja meie näod venisid õige pikaks, kui avastasime, et vabad olid veel 2 viimast rida, kust oli tunne umbes samamoodi etendust vaadata nagu Draamateatri viimaselt rõdult. Mina pole sellega harjunud. Istun alati esimeses-teises reas, harva kaugemal, sest mulle meeldib eelkõige ikka näitlejaid vaadata, näoilmeid, pilke, higi voolamist, tati pritsimist, mitte üldpilti ja lihtsalt kujude liikumist kuskilt kauguselt. Aga õnneks tuli mängu hea juhus ja just samal hetkel, kui ma alistunult hakkasin omale kohta eelviimases reas otsima, ütles saalitöötaja, et teises reas on 2 vaba kohta! Seda ei tulnud tal teist korda öelda :) Kuigi teine rida ei olnud veel tõusu peal ning ma pidin ikka ühele ja teisele poole end pidevalt painutama, et tegevust jälgida, oli see ikka miljon korda parem kui seal kuskil kaugel..
Etendusest endast nii palju, et nüüd, kui ma lõpuks raamatu läbi lugesin, said mulle paar tegevust veelgi selgemaks ja äratundmisrõõmu oli palju. Ramilda osa mängis Külli Teetamm ning sellesse ma suhtusin alguses ikka päris skeptiliselt. Mulle on ta alati jätnud sellise väga malbe mulje ja ma ei suutnud ette kujutada teda Ramildana, pigem kui üldse kedagi Elisabet Tamme asemel, siis näiteks Evelin Pange, kes on selline lahe ...tulehark :) Aga peab ütlema, et Külli osatäitmine oli täitsa OK. Osa miimikast ja liigutustest olid samad, mis Elisabetil.
Kuna mulle väga meeldib igasuguseid apsakaid etendustest otsida, siis viimases panin neid tähele 2. Kõigepealt, Ramilda ütles Indrekule: ' Teie ikka veel lõikate leiba ja tassite kõrvu?!' :) Seal pidi ilmselt olema 'tassite puid ja murrate tassidel kõrvu'. Ei tea kas Argo Aadli ei pannud seda tähele või ei osanud nii ruttu oma teksti kohandada, aga igal juhul vastas ta Ramildale midagi et: 'ei preili, kõik kõrvad on juba murtud'.
Siis see stseen (või pilt), kus õpetajad saunas käisid ja sünnipäeva pidasid. Margus Tabor viskas tahvilapiga kogemata ühe viinaklaasi põrandale kildudeks. Sellest sattus segadusse Argo. Tükk aega vaatas kordamööda kilde, näitlejaid ja laval ringi, nagu otsiks, millega ära saaks pühkida ja aru pidades, mida teha. Lõpuks jäi ta siiski paigale. Võibolla kui tal oleks oma kühvel ja hari käepärast olnud, oleks ta need kokku pühkinud aga neid polnud ja ega ta ei saanud ju vahepeal lavalt ära minna. Lõpuks lahendati olukord nii, et Margus Tabor ise koperdas seal ringi ja korjas suuremad killud ära neid nagu uurides ja lõpuks kui Argo püsti tuli, et Allan Noormetsa kõrvale istuda, lükkas ta kähku jalaga killud kokku laua alla.
Etendus kestab 5 tundi, aga ikka ja jälle ma kuulen/loen kommentaare, kus öeldakse, et ei saa arugi, kuidas need tunnid mööduvad. Ma olen sellega 100% nõus. Isegi kolmandat korda vaadates ei tundnud ma kordagi igavust ning ei tulnud isegi pähe mõtet näiteks kella vaadata.
Endiselt minu kõige lemmikum etendus!
Teisel päeval kell 15 oli Wabariik. Kuigi esimesel korral sai see etendus minult päris negatiivse hinnangu, siis seekord ma leebusin :) Raamatu lugesin ka läbi enne. Alo Kõrve osatäitmine ei häirinud mind enam üldse, kuigi jah, endiselt ta nagu kadus sinna lavale ära vahel. Kargi ja Üksküla monoloogid läksid seekord rohkem hinge. Lõpus ma tõusin juba päris hea meelega püsti plaksutamiseks.
Selles etenduses apsakaid ei märganud. Ainuke intsident, mis nalja tegi, oli see kuidas nende platvormide peal sõites hakkas vist üks alustest liiga suurt kiirust võtma ja Priit Võigemast sisistas kellelegi läbi hammaste: pidurda! pidurda!
Viimase etenduseni oli meil 5 tundi aega. Alguses tegi see mulle tuska, et miks küll nii pikk vahe.. aga kuna seltskond oli tore ja meil oli koos lõbus pikniku pidades ja autoga ringi sõites, siis ma leebusin ka selles osas.
Etendus algas kell 23. Mul oli kaasa tassitud kampsun, jakk, tekk, keep, sall ja isegi teine paar sokke. Ega ma ei kasutanudki neid kõiki. Kuigi pikapeale läks ikka päris jahedaks. Vaatasin suurte silmadega meie kõrval istuvat meest, kes kõlgutas oma paljaid jalgu. Minu varbad hakkasid kohe külmetama ja kahetsesin, et polnud kohe teisi paari sokke jalga tõmmanud.
Üks asi jahmatas veel rohkem kui need paljad varbad.. keegi perekond oli teatrit vaatama tulnud koos imikuga. Jah, palju on kirutud, et väikseid lapsi kaasa tassitakse, kes ei suuda paigal püsida ja kipuvad ringi jooksma. Aga et vankris imik kaasa võetakse ja seda veel öisele etendusele... Mul ei ole sõnu. Beebi õnneks häält ei teinud, kuni selle hetkeni, kui Karin Indrekult tema ema surma kohta küsis ja Indrek röögatas KARIN! nii et mets kajas. Siis hakkas laps häält tegema ja ema pidi ta kähku kuulmisulatusest välja toimetama. Teiseks vaatuseks nad enam ei naasnud.
Naljakas oli see, et kui ma seda etendust esimest korda nägin, tahtsin ma seda ilmtingimata veel näha, sest mulle tundus, et seal on nii palju mõtteainet ja ühe korraga lihtsalt ei suuda seda läbi seedida. Võibolla oli asi selles hilises ajas ja ma ei viitsinud väga süveneda, aga ma ei leidnud selles etenduses enam midagi uut või ennenägematut.
Apsakaid ei märganud aga selle eest kuulsin. Ja kuulis ilmselt kogu publik. Nimelt diskot, mis tuli lava tagant.. Jah! Poole etenduse pealt hakkas sealt kostma muusikat. Mitte küll väga kõvasti aga ikka piisavalt et aru saada, mis laul parajasti käis. Ma arvan, et kellelgi mängis raadio. Code One Vikerkaar oli, mingi venekeelne diskolaul ja veel palju palju muud. Alguses ma ei suutnud uskuda, et kellel neist selline loll idee tuli raadio nii kõvaks panna ja miks ükski näitleja, kes lavalt muusikat kuulis, lava taha minnes neid keelama ei läinud.. aga lõpuks hakkas see mulle nalja tegema. Muusika katkes alles mõned minutid enne lõppu kui kõik näitlejad lavale tulid. Väga imelik! (noh, võibolla see kostus hoopis kuskilt kaugemalt ja näitlejatel polnud sellega mingit pistmist, ma ei tea)
Aga kõige rohkem läks südamesse Anu Lamp. Ja vabas õhus mängimine mõjus ikka hoopis teisiti. Kaja, pimedus, koidik, udu.. See oli ilus!
Etendus lõppes kella 4 paiku hommikul, kui väljas juba valge oli. Mängupaigast auto poole jalutades oli mul tahtmine seal üle heinamaa joosta ja täiest kõrist kisada: juhhhuuu!! Sest mul oli lihtsalt nii hea meel, et ma sain ka kasvõi killukese kogeda seda teatrimaratoni tunnet...