kolmapäev, 8. aprill 2009

Elagu elu, mis põletab rinda

Sain jõuludeks „Voldemar Panso päevaraamatud“. See oli parim jõulukink (mitte, et ma neid kuidagimoodi ritta seaks). Lugesin mõlemad raamatud paari päevaga läbi, sest lihtsalt ei saanud käest panna. Kogu aeg mõtlesin, et loen ühe sissekande veel, ühe veel...

Milline harukordne võimalus on jälgida ühe suure mehe arengut läbi aastate. Alustas ta ju oma päeviku pidamist 12-aastaselt. Alguses kirjutas põhiliselt ilmast ja mis lollustega koolis oli hakkama saanud. Edasi aga tulid juba pikemad sissekanded ning mõtisklused elu üle ning ümbritsevate inimeste elu ja olu kirjeldused. Aga ka kõige raskematel aegadel ei jätnud Panso mõnusat huumorisoont, millega olid pea kõik sissekanded vürtsitatud.
Ta kirjutas palju oma kolleegidest ja teistest näitlejatest. Aga alati ikka positiivselt või analüüsivalt, kuid mitte kunagi halvustavalt. Ta ootas kevadet ning kartis paaniliselt, et sureb enne, kui jõuab midagi suurt ette võtta. Milline imeline mees oli Panso.

Tegelikult tahtsin ma siin hoopis sellest kirjutada, et peale raamatu lugemist jäi mul kripeldama toosama „Voldemar“ Draamateatris. Käisin ju esietendusel, kuid kahjuks oli siis kohti ainult kolmandal rõdul. Ja sealt ei näinud ju eriti midagi, mistõttu ei saanud ma ka suuremat elamust „Voldemarist“.
Peale päevikute lugemist otsustasin uuesti minna. Et mõista paremini lavastust ja Pansotki. Kuid ei.. kahjuks pidin pettuma. Etendus nägi parterist vaadates täpselt samasugune välja nagu kolmandalt rõdult. Natuke ilmetu oli see asi. Kas tõesti on asi selles, et näitlejad on tüdinenud? Tükk on ju juba 2 aastat vana..



"Voldemar" - Eesti Draamateater

2 kommentaari:

merleke ütles ...

See on küll kurb, et ka sa ka teisel korral pettusid. Mina vaatasin ühte esimestest etendustest ja parteri vist 4. reast. Nautisin täiega. Senimaani aeg-ajalt meenub Tiit Suka korduvalt hüütud "elagu elu, mis põletab rinda!" ja kuna ma ei olnud teatriauhindade jagamise ajaks veel Rakvere "Cyrano de Bergeraci" näinud, olin üsna veendunud, et Tiit Sukk parima meespeaosa preemia ka saab. Samas teeb just selles lavastuses oma tipprolli Viire Valdma ja muidugi Teplenkov. :)

Danzumees ütles ...

Mina ka ei saanud etenduse vaimustavale kriitikale pihta. Kuigi ma esimese vaatuse vaatasin rõdult ja teise otse lava äärest.

Samas otseselt "kehva" see ju ka polnud. Selline keskpärane. Aga minugi "ootused" olid liiga kõrgel.