teisipäev, 23. september 2008

Ta keerutab, lennutab...

Võiks arvata, et kontsertetendus, muusikaline lavastus.. või kuidas iganes seda nimetama peaks, on mingi igav õhtu, kus esitatakse rida laule ja heal juhul mõne rida juttu ka vahele. Õnneks pole Linnateatri "Eesti teatri laulud" üldse midagi niisugust. Selles lavastuses on kõike natuke - nalja ja kurbust, proosat ja luulet, küsimusi ja vastuseid, rolle ja iseendaks olemist, üllatusi ja oodatut, aga kõige rohkem laulu ja muusikat.

Väike, 2-tunnine retk läbi eesti teatri ajaloo, kus üks laul oli parem kui teine ning vahele ka juttu lavastustest ning viktoriiniküsimused publikule. Mina muidugi ei teadnud ühtegi vastust. Enamustest nimetatud lavastustest ma polnud isegi mitte kuulnud varem. Nii et ma väga loodan, et kui mina kunagi vanaks saan ja tehakse uus "Eesti teatri laulud", kus küsitakse nende lavastuste kohta, mida mina näinud olen, siis ma saan ka endale mõne roosikese! :))
"Kuhu me kuuluma peame", "Romanss", "Tüdrukute laul", "Kerjuse laul", "Laul Timmile" on laulud, mida ma ikka aeg-ajalt arvutist või mp3-mängijast kuulan, kuid minu kõige lemmikum kõlanutest on Raimond Valgre laul "Ta keerutab, lennutab.." Huvitav, kas see laul oleks nii populaarne, kui sellest "Saaremaa valss" poleks saanud? Liigutav oli vaadata, kuidas Argo Aadli esituse ajal nii mõnigi naisterahvas pea langetas või vargsi silmist pisaraid pühkis. Äkki neile meenus nooruspõlve armastus ja sõnajalaõite otsimine? Argol endalgi tundusid silmad lõpus läikima hakkavat.

Etendust olid vaatamas ka kõik (või enamus) lavakooli esmakursuslasi. Naljakas on mõelda, et nendest võiksid tulevikus näitlejad saada. Mõni nägi veel päris laps välja :) Kuulsin vaheajal, möödaminnes, kuidas üks tütarlaps neist, silmade särades, ütles midagi taolist, et koolis tundides käies on üks suur segadus, et kas ta on ikka õiges kohas, aga praegu, etendust vaadates saab aru, et just täpselt seda ta teha tahabki!... Nii siiras ja armas! Loodame, et siit on ka oodata järgmisi vähemalt sama andekaid ja toredaid näitlejaid nagu tol õhtul lava peal olijad. Nemad on ju ka Nüganeni kursus.




pühapäev, 14. september 2008

Mina olin siin aga nagu ei olnud ka

Kinost väljudes oli minus täiesti tühi tunne. Ma ei mõista, mille või kelle jaoks see film tehti. Hollywoodist tuleb samasuguseid ju iga päev kümneid korraga. Milleks on vaja järjekordset koopiat? Kuigi jah, ma möönan, et tõesti, film oli väga tempokas. Puudusid eesti filmile omased pikad ja venivad kaadrid mittemillestki ning ebamugavad vaikushetked. Ka üks hollywoodile kohustuslik autodega tagaajamine oli olemas, mis oli tegelikult täitsa hästi välja tulnud, minu arust. Üldsegi, kogu filmi suurimaks plussiks oligi just tehniline pool. Kiiresti vahelduvad stseenid, mitu erinevat kaadrit korraga ekraanil, palju erinevaid võttepaiku, muusika jne.

Aga loomulikult, ei saa üle ega ümber näitlejatest.. Väga õnnestunud valik on tehtud. Rasmus Kaljujärv on suurepärane ja täpselt nagu produtsent Riina Sildos ütles: "Ta ei mängi üle," põhjendab Sildos peategelase valikut. "Ja väga vähe on näitlejaid, kes suudavad kõnelda silmadega."

Samuti, nagu ma olen juba korduvalt igal pool maininud, tunduvad õnnestuvat kõik rollid Tambet Tuisul. Seekord siis „pahade“ poole peal. Äsja vanglast saabunud mitte-just-eriti-kõrge-IQga-dressi-ja-tossu-mees, kes kuritarvitab oma teismelist poolõde ning teeb äri maffiaga. Aga pätile päti palk, nagu öeldakse, ning leiab temagi oma õnnetu ja õudsa lõpu. Väga ehedalt mängitud roll.
Teismelist tüdrukut mängis Doris Tisler. Tegelikult, alguses ma talle erilist tähelepanu ei pööranud. Aga kodus vaatasin sedasama videot siin ning mulle tundus, et temagi silmad suudavad kõnelda. Valust, üksindusest, hirmust, kurbusest.

Aga millest puudu jäi, oli sisu. Ma ei saanud lahti tundest, et see kõik on kuidagi üle pingutatud. On mingi südames hea poiss, kelle unistus on arstiks saada, aga ometi läheb ta ja peksab vaeseomaks kuti, kellega ta tüdruk tantsis, narkodiileriks hakkamisest rääkimata. Või et juba teisel kohtumisel mingi tüdrukuga, avaldab ta talle igavest armastust.
Ja mis värk selle lõpuga oli?! Kellel tuleb nii loll idee, et minna kõik neljakesi koos vanglasse mingit pätti külastama, et varastatud raha üle anda?! Hallooo...

'It's a motherfucker' laulu kuulates meenub mulle Lou Reed'i 'Perfect Day' ja Trainspotting. 10 aastat tagasi oli see mu lemmikfilm. Peaks vaatama, et ehk tundub ta nüüdki veel hea? Kindlasti parem kui "Mina olin siin".

Aga vaatamata kõigele on mul siiski hea meel, et kuu aja jooksul on linastunud juba teine eesti film ning oktoobris on ju oodata veel ühte, "Detsembrikuumust". Nii et kõik pole veel läbi! :)

esmaspäev, 8. september 2008

Miks mulle meeldib "Nõks"

Mulle meeldib, et mitte ükski etendus (OK, see on nüüd liialdus, sest ma pole ju kõigil etendustel loomulikult käinud, aga mulle meeldib nii mõelda) ei suuda neist näitlejatest keegi lõpuni tõsiseks jääda. Mulle meeldib, kuidas mõni neist korraks naerma turtsatab, mõni püüab köhatusega naeru tagasi hoida ja mõni varjab käega suud või pöörab üldse publikule selja. Mulle meeldib mõelda, et see tuleb sellest, et need inimesed teevad oma tööd suure lustiga ning isegi kui nad on sama asja juba vähemalt 50 korda mänginud, pakub see neile ikka veel rõõmu.
Ja seekord ei lähe mulle üldse korda, et lavastuses on palju tobedaid nalju või et see ei paku mingit sügavamat mõtlemisainet. Mulle meeldib, et ma unustan, et Tõnn Lambil on mingid temale omased liiga tugevad näitlemismaneerid teistes rollides. Mulle meeldib, et ma unustan, et Külli Teetamm on vahel liiga malbe. Mulle meeldib, et Mart Toomele see roll nii hästi sobib. Mulle meeldib, et ma saan jälle kinnitust, et Alo Kõrve on hea näitleja.

Mulle meeldib, et enne teatrikülastust on mul aega vanalinna kohvikus krevetisalatit süüa, kohvi juua ning jälgida möödakäivaid inimesi ja vaadata vihma tibutamist kõnniteeplaatidel. Mulle meeldib kuulata, kuidas kõrvallauas kaks vanadaami räägivad, kuidas omal ajal noormehed tantsukursustele pidid minema, et tütarlastele muljet avaldada.

laupäev, 6. september 2008

Taarka

Käisin üleeelmine nädal kinos 'Taarkat' vaatamas. Olin suhteliselt skeptiliselt häälestatud, sest lugesin enne paari negatiivset arvustust. Aga mulle meeldis.
Üritan ikka eesti filme nii palju kui võimalik, ära näha. 'Taarka' juures oli veel teisigi põhjuseid. Nimelt on ka minus veidi setu verd, aga seda ma tavaliselt väga palju ei reklaami, sest teatavasti ei ole setud eestlaste hulgas just kõige paremas nimekirjas. Leidsin ka ühe väga hea ja põhjaliku blogi sissekande setudest ja filmist. Peale selle lugemist ei oskagi nagu enam enda poolt midagi lisada. Aga proovin ikka.
Esialgu oli suhteliselt harjumatu nii halva kvaliteediga filmi vaadata. Nagu läbi udu. Aga noh, arusaadav ju.. eesti filmi väike eelarve jms. Film ise oli setukeelne, eestikeelsete subtiitritega. Ma vahepeal ei pannud tähelegi subtiitreid, sest olen sünnist saati vanaema suust samasugust keelt kuulnud ning lapsepõlves päris pikalt ma isegi ei teadvustanud endale, et ta kuidagi teisiti räägib. Ma mõtlesin, et kõik vanaemad peavadki nii rääkima! :) Aga seda peab ütlema, et minu vanaema küll niiviisi ei ropenda, nagu filmis.

Näitlejad olid toredad. Noort Taarkat mängis Inga Salurand. Tema meeldis mulle kolmest kõige rohkem. Uljas, vallatu, lõbus. Just selline tegelane, kelle puhul ootad huviga, et mis tast filmis edasi saab ja milliseks ta vanemas eas kujuneb. Vana Taarka oli Marje Metsur ja keskmine Siiri Sisask. Viimane, kahjuks, suutis Taarka minu jaoks täiesti ebasümpaatseks tegelaseks mängida. Ma ei tahaks hästi uskuda, et Taarka päriselt ka selline hull oli. Kohati jättis peaaegu nagu metslase mulje. (Grimmiga oli ka tugevalt üle pingutatud. Kõik kolm olid näost mitte tõmmud või päevitunud vaid oranzhid.)

Veel meeldis mulle Riina Maidre, kes Taarka tütart mängis. Ainuke koht, kus ma ei suutnud ekraanile vaadata, oli see räige vägistamisstseen. Õõvastav. Üldse, kui nüüd mõtlema hakata, siis Taarka tütre Tato saatus ja tegelaskuju läks mulle isegi rohkem hinge. Lapsepõlv möödus tal koos emaga, kes teda mööda erinevaid pidusid vedas, et seal leelotades raha teenida ning isaga, keda ta harva nägi ning kes ei osanud oma lapsele seletada, miks nad koos ei ela. Teismeliseeas vägistamine ja rasedaks jäämine, mille tagajärjel ta hulluks läks.

Negatiivse poole pealt ma jagan enamuse arvamust, et stsenaarium oleks võinud paremini Taarka elulugu ja saatust välja tuua. Liiga palju keskenduti Soomereisile. Pluss see Helena Merzini mängitus Anna Raudkats. Tõesõna selline tunne, nagu ta oleks kuskilt teisest filmist korraks ära eksinud. Minu arust üks kõige napakam stseen kogu filmi juures, oli see, kui Raudkats lonksu viina jõi ja siis tuljakut unes nägi.

Aga ühesõnaga.. vaadake eesti filme! :)